Kuna kooliaasta lõpp juba paistab, siis hakkasin mina mõtlema, et oleks aeg enda tahtejõud ja motivatsioon põrandalt kokku korjata ning ohjad enda kätte tagasi haarata. Päris tõsiselt! Ma ei tee hetkel üldse nalja. Kui ma detsembrist tööle läksin, olin ma päevast päeva nii väsinud, et mu ainuke elumõte (laste kõrvalt muidugi) oli voodisse pääsemine. Lisaks kogu see sotsiaalmeedia asi, mis hakkas mul üle pea kasvama ning üks päev ma avastasin, et vajan abi. Ma ei saa üksi selle vaimuhaigega hakkama. Eks mingi jälje ta mu ülemisele korrusele ikka jättis.
Kuna aga mul oli siin nädalane puhkus, tegin ma endale igasugused plaanid ja skeemid, mis on vaja järgi vastata. Täna võtsin ma jalad alla ning suundusin kooli. Enne seda jõudsin ma läbi lugeda näidendi nimega “Klaasist loomaaed”. Et kirjanduse kursuse hinne kirja saada, pean selle näidendi kohta analüüsi tegema ning kogu kursuse kodus tehtud töödega õpimapi esitama ning sellega on ühel pool. Ma ei hakka siin isegi mitte lahkama, mida mul on vaja järgi vastata, sest siis ma jääkski kirjutama. Lühidalt ja konkreetselt- räigelt palju! Aga nagu ma ütlesin- käisin ma täna koolis ja kui mul oli plaan vastata eesti keele kahte tööd, sedasamust näidendit, täita inglise keele kursuse hinde jaoks vajalikke teste ja isegi bioloogia üks kontrolltöö ära teha, siis sain ma nendest asjadest tehtud ainult inglise keele, sest ma ei osanud aimata, et õps oli mulle koguni kuus tööd jätnud järelvastamiste klassi! 😀
Aga hei, mul on mott nii laes ja ma tean, et lõpetan klassi ilusti ära. Võtsin juba teise raamatu käsile ning M.Underi luulekogu ja siis on selle klassi kohustusliku kirjandusega enam vähem kõik tehtud.
