***

Kui palju me tegelikult tülitseme

Issand, ma isegi ei mäleta, kellega ma rääkisin, aga jutust lipsas läbi see, et muidugi inimesi huvitab ka see, kui palju me Geiduga ka tülitseme. See jäi mulle meelde, sest… ma mõtlesin kohe, et davai, kui huvitab, eks ma siis kirjutan.

Üldse aegajalt ikka küsitakse mingeid huvitavaid küsimusi suhete kohta. Näiteks küsiti mingi aeg, kas tõeline suhe ongi ainult selline, kus on ka tülid ja probleemid ning see ei olegi tõeline suhe, kus kõik 24/7 lilleline on?

Enamasti sellised suhteteemalised küsimused mind kirjutama ei ajenda, sest meil on üsna tavaline suhe, aga mu meelest on kõik suhted tõelised. On seal siis tülid või ei ole. On suhteid, mida ma enda põhimõtetes ei aktsepteeriks, aga see ongi see, mis puudutab minu nägemust sellest, milline peaks olema suhe minu ja teise inimese vahel. Teiste suhted minusse ei puutu.

Ma ei laseks never enda külge kätt tõsta. Olgu armastus nii suur, kui mees kasutab vägivalda, on kõik. Teine variant, mis minu puhul kunagi kõne alla ei tuleks, on vabasuhe – st mees ja naine on suhtes, aga on seda ka teistega.

Tulles tagasi aga tülitsemiste juurde. Oh issand, kui palju me seda algusaastatel tegime. Puudus igasugune täiskasvanulik suhtlemisoskus. Okei, me tegelt ju olimegi teismelised ja polegi pointi mingit suhtlemisoskust oodata teismelistelt, kelle hormoonid möllavad.

Aga nüüd. Nüüd on asi väheke parem…. ja küpsem. 😅 Mina olen see solvuja pool meie peres. Olen sünnist saadik olnud see, kes iga pisiasja peale solvub ja pisar kergesti tulema on. Mis teha. Eks ma olen aastatega ikka mingid munad endale kasvatanud ja päris iga asja peale töinama ei kuku.

Tülitsemine on tegelikult ju üsna lai mõiste ka igaühe jaoks. Mõne jaoks tähendab see vägivalda ja karjumist, mõne jaoks seda, et ei räägita teineteisega päevi. Minu jaoks on tülitsemine see, kus naine ja mees räuskavad teineteise peale, ütlevad vihahoos asju, mida tegelikult ei mõelda ja siis ei räägita teineteisega päevi. Meil sellist räuskamist ei ole küll. Sõnu me ka enam nii vabalt üle huulte ei lase, et üksteisele meelega haiget teha.

Pigem oleme vahel ikka eriarvamusel asjadest ja siis olen mina see, kes enamasti solvub ja ei räägi. Nagu postituse pildist võite välja lugeda. Päev enne Sõbrapäeva vaidlesime millegi üle.

Ausalt öeldes on enamasti meie “tülid” sellised, kus järgmine päev ei mäletagi, mille üle tülitsesime. Sama oli nt Sõbrapäeval. Ma läksin kõndima mingiaeg ja siis Geit saatis smsi, et oleks järgmine päev edasi tülis. Jõudsin koju ja ütlesin talle, et ega ma ei mäletagi, mille üle me tülitsesime. Ja ta ütles, et samamoodi ei mäleta. Ju siis ei olnud tähtis teema. Aga vahepeal peab ikka seda tülitsemissärtsu suhtele lisama, muidu muutub igavaks, haha. 😅 Vahel on kohe selline tunne, et tahaks tüli norida ja siis end ohvrina tunda, et mees tuleks ja anuks vabandust, aga mille eest? Ei mäleta. 😅

Tegelt ei ole see asi nii hull midagi. Me oleme juba 10 aastat koos olnud ja nii palju kasvanud ning arenenud selle aja jooksul. Muidugi on lapsed ka meile palju õpetanud, kuidas ennast vaos hoida, laiemat pilti näha, rohkem mõista, rääkida probleemidest jne.

Geit muidugi tahaks praegu ilmselt naerda, kui ta seda kõike loeb ja ilmselt naerabki seal tööl, sest tavaliselt olen ma hirmus kangekaelne pool selles suhtes, kes ei anna nii kergesti alla, tahaks iga probleemi detailideni lahti võtta, arutada, arutada, analüüsida, ikka ja jälle üle korrutada… ja umbes kaks sajandit solvumist teeselda. 😅

Ja siis ma kuulen, kuidas Geit ohkab ja ütleb, et minuga on ikka raske. Ja siis ma vastan talle pea alati, hoomamata, mida sellest välja lugeda: “Head asjad ongi rasked!” ja ta vihjab mu kaalunumbrile. Aga ma ei mõelnud ju seda!!! 😅

No igatahes nüüd siis teate, et me tülitseme küll ja enamasti asjade üle, mida hiljem enam ei mäleta. Meeles on küll solvunud olla, aga mille üle? Kes seda enam mäletab. 😅

1 Comment

  1. Kerly

    18. veebr. 2020 at 09:48

    Tähtpäevad ja pühad kirjutatakse väikese tähega 🙂 Ei taha üldse paha pärast norida, lihtsalt jäi silma.

Leave a Reply