***

Kui sa ei mäleta oma lapse sünnipäeva

Okei, see pealkiri kõlab nii dramaatiliselt, aga kui palju lapsi on ega siin ei imesta enam midagi.

Igatahes, ma olen omadega juba nii instagrami sisse kolinud, et unustan juba vahel, et mul ju siin ka kohake ja Facebookis ka rahvast, kellel pole halli aimugi, mis see instagram on. Ja see on okei!

Aga siin ma nüüd olen ja üritan ka teid asjadrga kurssi viia. Niisiis, ikka vahel juhtub, et lapse sünnipäev läheb meelest ära, eksole? No, et kui keegi küsib, millal su lapse sünnipäev on, siis sa oled nagu, eeeee…. mõtled ja mõtled ja su peas toimub selline avarii, et sa ei suuda midagi kokku mõelda.

Okei. Enamus vist teavad, et Krissul tekkis jalaga mingi jama. Üks hommik tõusis ja lihtsalt käputas ringi. No ikka vaatad ju natuke veidralt, et pea kolme aastane, kes muidu tatsab omal jalal ringi ühtäkki käputab? Ma igatahes mingi hetk hakkasin vaatama.

Küsin siis, et mis on ja ta vastas, et “ei näpi!” Ei lubanud oma jalga puutuda. Üritasin teda jalgadele tõsta, muutus virinaks. Okei. Ilmselt siis äkki kehvasti maganud?

Ma ei tea. Õhtul, kui Geit töölt koju jõudis, oli umbes sama seis ja minu süda rahu ei andnud, läksime Paide EMOsse. Ega ma ei tahtnud küll sinna minna. Juba sellepärast, et ma nädal enne käisin seal Adeelega, kui herilane teda jalga sutsas (tal herilase mürgi vastu allergia) ja jalg hullult paiste läks. Ja teine põhjus, miks ma ei tahtnud, oli see, et enamus korrad, kui pisematel midagi olnud on, lõpetame ikka Tallinna EMOs.

Nii, ma siis saatsin Geidu. Krissu vaadati üle, tehti jalgadest ja hüppeliigestest pilt ja öeldi, et kui hommikuks ikka sama seis, mingu me siis Tallinna EMOsse. Ok!

Hommikul oli muidugi ikka sama seis. Ja nii me Tallinna sõitsime.

Huvitav on see, et Tallinnas traumapunktis kohe esimese ülevaatuse käigus teatas traumatoloog, et asi on puusas. Paides ei tehtud puusadest pilti ega ultraheli. Tallinnas tehti ja see oli korras.

Kui me Tallinna EMOsse saabusime ja oma mure ära rääkisime, küsiti kohe, kas meil Paides vastavaid arste ei ole, et meid sinna saadeti. Vastasin, et ju siis mitte.

Traumatoloogi kabinetis istudes see juhtuski. Ta tahtis panna Krissule uue aja kuskil nädala pärast, et lihtsalt kontrollida, kuidas siis olukord on. Seni pidin talle andma Nurofeni 3x päevas kuna nad arvasid, et järelikult närvipõletik, sest midagi muud ei avastatud.

Arst: “Mis on lapse sünniaeg?”

Mina: “Eeee…..”

Arst: “Mis kuupäeval ta sündis?”

Mina: “Eeee….”

Mõtlen.

Mina: “Eeee, 27 oli vist. Jah, 27!”

Arst: “Mis aasta?”

Mina: “Eee….”

Ja siis me hakkasime koos… saate aru, KOOS ARVUTAMA, mis aastal Kristofer sündis? Mul ei ole vist kunagi piinlik olnud, aga siis oli ikka rämedalt. Ma jätsin seal kabinetis umbes sellise mulje nagu ma oleks mingi suvalise lapse tänavalt võtnud ja oma igava elu täiendamiseks temaga traumapunkti tšillima läinud.

Ja see on nii naljakas. Ja samas jube. Sest mul alati pingelises olukorras tuleb juhe seinast ja aju on nagu ta on. Täpselt nagu see, kui käisin Hooaja saate salvestamisel ja rääkisin kuppudrst ja kuputamisest JA MUL LÄKS MEELEST ÄRA, MITME LAPSE EMA MA OLEN.

Ja mul läks meelest ära, mis see kuputamine on, kuidas see käib, millal seda teha, millega seda teha – nagu ei oleks never ise kuputanud. 😅

A muide “Jane20” ja www.kupud.ee

Ja mis siis Krissust edasi sai? Võõras laps, nagu ta on, tuli meiega koju, 28.08 läheme tagasi, tehakse uus uh ja pilt puusast. Arst ütles, et kui sellises vanuses tuleb lampi selline asi, võib see viidata luuhaigusele. Hoiame pöidlaid, et nii see ei oleks ja kõik ikka korras. A ja siis ma kirjutan endale üles

13 thoughts on “Kui sa ei mäleta oma lapse sünnipäeva”

  1. Mul oli selline olukord arsti juures, et läksin oma vastsündinud beebiga kaaluma
    ja mõõtma teise arsti juurde, sest tuli välja, et oma perearst enam ei tööta ja vaja leida uus, läksin siis soovitud arsti juurde rääkima, et sooviks perekonnaga tema nimistusse tulla .. okei .. arst küsis mitu meid on, et mitu avaldust on vaja, vastasin 3 😁 ma lihtsalt unustasin ära, et mul kodus üks laps veel on 😁

  2. Mu õelapsel oli miskit sarnast. Yks päev hakkas lambist jalg hullult valutama. Lõpuks selgus, et puusas põletik, mida siis organism ise tekitab (autoimmuunne haigus). Oli haiglas ja pärast pidi hakkama mingeid rohtusid sööma, et seda kontrolli all hoida ja teatud aja tagant kontrollis käima. Aga samas see on selline asi, et kasvab välja. Tema kasvaski. Ühe korra vist oli veel niimoodi, et pidi haiglasse minema pärast seda esimest korda ja nyyd juba 14-aastane ja unustatud teema.

  3. Mul oli ühel lapsel ka ca 2/3 aastaselt nii, et ühel hommikul ei võtnud lihtsalt enam jalgu alla ja tõstes nendele toetuda ei tahtnud. Perearst teadis kohe arvata, et on viirusest tingitud põletik puusades. Oli mõnda aega enne tavaline külmetushaigus olnud. Kontrolli ei läinud, aga ka paar päeva valuvaigisteid ja läks üle, rohkem kordunud õnneks ei ole.

    1. Jaa, siin keegi mainis samat asja. Meilt uuriti ka, kas Krissu haige olnud, aga ei ole päris pikka aega 🙂

  4. 3 lapse emana olen ma oma noorima lapse sünnipäeva südamerahus isegi valel päeval tähistanud – hommikune äratus, kink, õnupallid, küülad tellitud tordil jne… ja siis kui perepidu täies hoos küsis sõbranna, et kas valel päeval ei tähista? 🙂 ma pidin sünnitunnistusegi välja otsima, sest ma ise olin veendunud, et on õige päev 🙂

  5. Mul oli lapsega sama asi kui ta oli 3aastane. Ühel hommikul lihtsalt keeldus kõndimast ja ainult käputas. Esimesel päeval lihtsalt jälgisin, teisel päeval helistasin emosse ja sealt öeldi, et tulge näitama. Tehti röntgen, vereproovid ja muud jutud. Tuli välja, et hiljuti põetud viirushaigus oli tekitanud puusaliigeses põletiku. Lastel pidi seda üsna sagedasti juhtuma. 10 päeva põletikurohtusid ja ei mingit hüppamist või jooksmist.
    Poiss on praegu 9, siiani pole rohkem probleeme olnud.

    1. Jah, räägiti ka sellest variandist, et peale haigust võib tekkida, aga Krissu pole väga pikka aega haige olnud 🙂

  6. Meil oli sarnane asi juuni alguses. Käisime rannas, kahene jooksis ja kukkus. Samal õhtul ei saanud nagu arugi et midagi valesti on. Hommikul ärkas tema minust veidi varem üles ja voodist maha minnes kukkus kohe pikali. Üritas siis ennast käte abil edasi tõmmata. Läksime Tallinna traumasse. Luud terved ja nad kindlad ei olnud milles asi on aga arvasid et ikka väänas midagi välja ja peaks ise paari päeva jooksul jalad alla võtma. Järgmiseks õhtuks olid jalad all 🙂
    Loodame, et saate ka kiirelt kõik jonksu ja Krissu saab varsti juba ringi joosta🤞🌞

  7. Minu lapsel oli umbes samasugune mure kui ta oli 2 aastane. Pärast lõunaund enam jalgu maha ei pannud ja ainult nuttis. Tolleaegne perearst (suht kiiresti sai ta pärast seda välja vahetatud) teatas, et ju ta siis “magas jalad ära” ja et ärgu ma paanitsegu. Sooda esma-emme… Ma võin ju sooda olla aga ma seda nii ei jäta! Nuiasin välja uuringud Tallinna Lastehaiglas ja kuu hiljem narkoosiga MRI uuringul selguski, et meie piigal on juveniilne ideopaatiline artriit. Ja seda 6 erinevas liigeses. Saime kohe rohud peale ja ausalt see oli minu jaoks kõige hirmsam kogemus üldse. Ma polnud sellisest asjast enne mitte midagi kuulnud ja nüüd nii siis minu lapsega??? Lapsega kellel ei ole olnud õiget nohugi…ja nüüd mingi nii tõsine haigus!? Mind blown…
    Aga siin me oleme 5 aastat hiljem. Haigus allub ravile enamasti kenasti. Sügiseti on raskem ja osad liigesed lähevad paiste. Ei saa ise pluuset selga või treppidest kõndida jne aga ta on tubli ja tugev!
    Liigesehaigetel lastel on ka oma liit. Sellest haigusest ei räägita eriti midagi aga samas artriidi diagnoosi saavad Eestis väga paljud lapsed. Proovime liidu tegevust ka facebookis veidi elavdada, et seal esmase diagnoosiga lapsevanemaid toetada ja nende küsimustele vastuseid anda.
    Loodan siiralt, et Teil on tegu tõesti ainult väikese viirusest tuleneva põletikuga ja varsti on see juba unustatud! Jõudu ja jaksu!

  8. See on omamoodi naljakas jah kuidas aju sellistes situatsioonides töötab. 🙂
    Ega last pole hiljaaegu vaktsineeritud/revaktsineeritud? Ka B-hepatiidi vaktsiini võimalik kõrvalmõju võib olla artriit. Soovitan jälgida last peale igat vaktsineerimist ja kindlasti lugeda eelnevalt infolehed hoolega läbi.
    Soovin palju jõudu ja paranemist!

  9. Murest saan täielikult aru, aga ma ei teadnudki et sa oskad peent huumorit ja suudad kirjutada nagu Henry. Aplaus.
    Ma tõesti sydamest naersin, sest ma kujutasin selgelt ette seda situatsiooni seal arsti juures. Ja tilgad pyksis sydamest naersin ema, kes kirjeldas, kuidas ta lapse synnat valel päeval tähistas 😉
    Krissule paranemist ja kõik laabub kenasti teil.
    Sellistest elulistest lugudest saaks teha superhäid stand up lugusid. ma sain ikka sydamest naerda siin postituses. Aitäh.
    Jane, Sul on hea huumorisoon ja oskad seda super hästi väljendada.

    1. Kusjuures see juhtus päriselt seal arsti kabinetis, ma küll ei eeetanud nii, aga suht nii see oligi 😊

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga