***

Kuidas ma iseendast välja kasvasin

Ma kirjutasin selle pealkirja tühjale lehele juba nädal tagasi (“Kuidas ma blogist välja kasvasin”). Mõtlesin, et enne, kui oma mõtted ja emotsioonid kirja panen, võtan nädalakese, et näha, kas hiljem mõtlen samamoodi – et olen blogist ja blogimisest välja kasvanud. Avastasin, et mitte blogi ei ole see, millest olen välja kasvanud vaid mina ise… Viimasel ajal valdavad mind väga segased tunded ning ma ei taha siia midagi uisapäisa kirja panna.

Ma tean neid tundeid, ma olen korra seda läbi elanud. Minu elus oli periood, kus ma ei tahtnud siia tulla, kus blogimine ei olnud enam see, mida ma teha tahtsin. Samas, enamus nendest aastatest, mil olen oma elu teiega jaganud, on mind rõõmustanud ja kõike positiivset pakkunud ehk head on rohkem olnud kui halba. Aga…

Jah, selle kõige juures on üks aga. Ma ei tea, kas asi on minus endas või sügises või kella keeramises või nendes magamata öödes või kaalunumbris, mis arstikabinetis mulle jalge all vastu vahtis või milleskis muus, aga ma ei tunne viimasel ajal iseendast ja blogimisest üldse rõõmu enam. Ühest küljest valitseb mu peas nii palju mõtteid, mida teiega jagada tahaksin, aga kui ma siia tulen, olen nagu tühi leht.. Ma ei oska kuidagi sõnu ritta seada, ei oska oma mõtteid nii edasi anda, nagu ma oma peas seda teha tahaks.

Võib-olla ei ole blogimine minu jaoks. Võib-olla kujutasin ma endale ainult ette, et olen blogimises hea ja võin sellega kuhugi jõuda. Aga võib-olla ei ole ma lihtsalt suutnud tänaseks ennast leida või olen seda teinud, aga kaotasin end taas… Kes seda teab, mis mu hinges toimub, aga ühes asjas olen ma kindel – väga segane värk on.

Võib-olla keskendun ma blogis valedele punktidele? Võib-olla võtan liiga palju koostööpakkumisi vastu, mis tähendab omakorda rohkem kohustusi? Võib-olla ei ole siin see mina, kes ma päriselt olen? Millest selline segadus?

Ma olen viimasel ajal endaga koguaeg pahuksis. Süda ütleb üht, mõistus teist ja tundub, et sellel ei tulegi lõppu – kumb peale jääb? Proovin aega veeta värskes õhus, proovin käia kõndimas, proovin tegeleda võimalikult palju lastega, kuid see hall pilveke hõljub ikka mu pea kohal.

Inimesed peavad tunnete väljendamist nõrkuseks ja vahel, kui ma olen oma mõtted otse peast siia valanud ilma igasuguse filtrita, mõtlen endamisi, kas on ikka hea neid kõigiga jagada? Kas mind peetakse sellepärast nõrgaks inimeseks? Või nõdrameelseks? Või vaimuhaigeks? Eks see ole iga inimese enda otsustada, kas emotsioonidega inimene on stabiilne või mitte. Kas tunnete välja näitamine on häbi asi või mitte.

4 thoughts on “Kuidas ma iseendast välja kasvasin

  1. Mina sain sellises mõtete virvarris abi mediteerimisest, käisin ühel sellega seotud koolitusel/üritusel, mis mulle tõepoolest meeldis ja avas silmi oma mõtete osas.

  2. Ilmselt on igal blogijal neid mõtteid, et kas ikka maksab ennast blogis nii palju avada või mitte. Eriti tekivad need küsimused siis, kui keegi on midagi halvasti öelnud. Üsna jube on mõelda, et see negatiivne inimene võib ka edaspidi su blogipostitusi lugemas käia. Aga halvustajaid ja negatiivseid inimesi jagub alati. Ka siis, kui üldse blogi. Ma ise kirjutan väga väikese loetavusega blogi ja sadadele või tuhandetele inimestele küll kirjutada ei julgeks (respect!). Samas selles olen aastate jooksul veendunud, et kui n-ö vaimu peale ei tule, siis pole mõtet blogida ka. Blogimine (nagu vist ka kõik muud asjad) tuleb kõige paremini välja siis, kui on tuju ja tahtmine seda teha.
    Mis halli pilvekesse puutub, siis emotsionaalseid madalseise on kõigil. Viimasel ajal olen sageli näinud, et need, kelle elu pealtnäha kadestamisväärne tundub, on endaga samamoodi pahuksis, nagu kõik teised inimesed aeg-ajalt 😉

  3. Äkki on sul sünnitusjärgsed emotsioonid veel kõvasti laes , küll läheb paremuse poole 🙂 kas õepoeg on teiega juba liitunud? 🙂

    1. Väga võimalik. 🙂
      Ei ole veel liitunud. Tal tähtaeg alles novembri lõpus – detsembri alguses.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga