***

Kuidas ma sõrmuse sõrme sain

Ma isegi imestan, kuidas täna minu sõrmes see ilus sõrmus sätendab. Olin mina ju aastaid nn abieluvastane. Ma mäletan, kuidas blogi algusaastatel üsna mitmel korral kirjutasin, kuidas mina ei kavatse kunagi abielluda, ennast nii ametlikult siduda ja paberit pole ju mõtet määrida.

Et teist keegi südarit ei saaks, siis ei, me ei ole siin vahepeal abiellunud. Kuigi oleme koos olnud 8 aastat, ja lapsi on ka omajagu, pole me veel jõudnud abieluranda sõuda. Esialgu oli asi minus ja minu abieluvastastes vaadetes, nüüd.. nüüd tahaks oma elu jonksu saada. Just see emotsionaalne pool.

Sõrmus aga on sõrmes. Juba hea mitu aastat. Tegelikult on neid sõrmuseid juba kaks, haha. Üks on nn kihlasõrmus ja teise kinkis Geit mulle sünnipäevaks.

Kunagi mõtisklesin selle üle, kui hirmus kohustus on abielu ning see on ju ometi terveks eluks. Kuidas endale üldse sellist kohustust võtta? Endal sealjuures lapsed, eksole. Paljud just seda proovisid mulle selgeks teha – lapsi tahan ja julgen saada, aga abielluda mitte. Justkui oleks viimane palju suurem kohustus. Tegelikult on lapsed seda rohkem.

Täna mõtlen ma teisiti. Leppisime Geiduga kokku, et kui meil 10. aastapäev on, teeme selle värgi ära. Geit kujutab vaimusilmas ette midagi suurt ja uhket ent mina ei taha. Ma tahaks võtta ühes oma kõige lähedasemad – lapsed, vanemad, õed-vennad, mõned sõbrad, olla mere ääres, anda oma vanded, pildistada hiljem. Peale tseremooniat minna kogu kambaga enne broneeritud uhkesse restorani, süüa, juua ja tähistada ning lihtsalt olla.

Muud ma ei taha ega vaja. Tavalise naise, tavalised soovid. Eks näis, mis ma kahe aasta pärast mõtlen. 😀

Vahet pole, mis meie vahel on, tuleb või ei ole, ma tean, et oleme teineteisega igavesti. Me oleme üksteise vahele rajanud vaimselt nii tugeva silla, et ma ei kujutaks oma elu teistmoodi ettegi.

6 thoughts on “Kuidas ma sõrmuse sõrme sain

  1. Nagu endast oleks lugenud.. Olin abieluvastane, siis enam ei olnud, siis kihlusime (sõrmuseid mul ka kaks), siis saime kaks last ja see aasta saab 10a kooselu, aga paberid ikka määrimata (haha). Ja meil on plaan küll, ainult me kaks, paneme allkirjad. Minu jaoks on see sündmus ainult meile kahele ja keegi teine ei saa enne teada, kui juba tehtud 😛
    Nüüd tahaks seda ainult seetõttu, et tervel perel ühine nimi oleks 🙂

  2. Ot, aga kuidas Sa siis ikkagi selle sõrmuse sõrme said, sellele nagu ikkagi vastust ei saanud? 😛

  3. Sain abieluettepaneku 13a kooselu järel, abiellusime suure peoga…ja aasta hiljem olime lahus 🙂 Elu selline lihtsalt. 🙂

  4. Minu mõte endiselt et ei mina ei abiellu. No milleks seda paberit määrida kui nagunii minnakse varem või hiljem lahku.kes siis enam lahutamisega vaeva näha tahaks 😂😂 elad koos sama moodi kui enne kas paberi või ilma selleta.. okey nati suurem kindlustunne on aga kui mõelda et lapsed juba olemas siis see ju peaks olema ka mingi kindlus mehe ja naise vahel. Aga nii palju peresid kes laiali läinud. Sõbrad tuttavad ema isa võib niidama ka kokku kutsuda ja mingi huvitava peo korraldada ja muideks ykskõik mis ajal 😂😂

  5. Mul saab nüüd 20a oma mehega tutvumisest, olin siis 15 kui kohtusime. Reedel on ka 5.pulma aastapäev. Eks meil on ka neid tülisid olnud omajagu aga eks enamasti mina see plirts_plärts olnud, mees on suht rahumeelne ja ei viitsi tülitseda.

    Tunnen, et olen selle suhte jooksul palju arenenud. Eks nooremana oli seda ebakindlust eneses palju ja mees soovis suuri pulmi, mina jälle oleks tahtnud midagi väikest või kahekesi olemist, sest vihkan tähelepanu keskpunktis olemist mida pulmapäev ju on 😊. Aga näe 5a tagasi võtsin vastu otsuse et ok, ma suudan küll ja teeme siis suure peo. Siis oli järsku mehel mingi hirm ja tahtis lihtsalt registreerimist, aga suure peo me korraldasime ja see oli üks väga ilus päev.

    Olen nende aastate jooksul aru saanud et suhtes ei saa niisama olla, vaid mõlemad peavad panustama ja tore kui koos edasi arenetakse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga