***

Kuidas Raimondil läheb?

28. mai 2017

Esimene öö oli kohutav. Hendrik magas oma voodis ning Raimondi võtsin siis enda juurde, et tal öösel silma peal hoida.

Viimane aga ei saanud üldse magada. Pole ka mõni ime, me ju öösel enamus ajast ei kontrolli oma keha. Magame käte peal ja vahel väga ebamugavas asendis, kuid ise sellest aru ei saagi.

Raimond magas õnneks küll terve öö selili ja hoidis vasakut (haiget kätt) endast eemal, kuid mõnel korral keeras ikka ennast kogemata käe peale ja siis oli nutt jälle lahti. Hoidsime öösel vahelduva eduga külmakotti käel. See talle väga meeldis. Rahu majja saime alles hommikul kell 10. Olime mõlemad sel ajal juba nii läbi ja väsinud, et võttis lausa uimaseks.

Siis tõusis ka Hendrik üles ja magamaminemisest võisin ma vaid und näha. Silmad lahti. Samas, olen ma harjunud väsimusega. Kunagi, kui Hendrikul kõrvaprobleemid olid, istusin mitu ööd järjest üleval. See on lihtsalt üks osa lapsevanemaks olemise juures.

Egas ma ei saanudki aru, kas Raimondi käsi on paremaks läinud või ei. Liigutada ta endiselt seda ei saanud ja mul uurida ka ei lubanud. Vähemalt oli tal tuju hea ja käisime isegi õues, sest toas olles tahab ta ainult pikutada ja ma ikkagi tahaks, et ta end liigutaks, mitte ei lamaks koguaeg.

Käsi oli värvuselt muutunud tumedamaks kui teine ja oli ülejäänud kehast ka kuumem. Ma esiti hakkasin täiega muretsema, lahistasin siin kodus nutta, ja olin lihtsalt nii megakurb, et minu lapsega midagi sellist juhtus, kuid siis küsisin nõu ja sain teada, et põrutusest võibki käsi minna sinakaks ja siis veel kollakaks ja.. värvimuutus pidavat olema ok. Tuleb lihtsalt külma peal hoida (muidugi mitte koguaeg) ja vajadusel valuvaigisteid manustada.

EMOsse ma küll tagasi minna ei tahaks. Kui siis ainult Tallinnasse, sest siin Paides.. Ma ei tea. Kui lähen sinna, öeldakse, et röntgen ju tehti, mida ma veel sealt tahan? Tol päeval, kui Raimondiga seal käisime, toodi kiirabiga sinna üks vana mees ratastooliga. Oli teine kukkunud ja end vigastanud. Jube oli vaadata, kuidas arstid temasse suhtusid. “Jälle sina siin! Mis sul nüüd juhtus? Jälle sa kukkusid või?” Sain aru, et see onuke ei olnud seal esimest korda, kuid siiski.

Ma ei mõista. Sellisel ametil inimene võiks ju oma tööd armastada. Saan aru, et need inimesed puutuvad iga päev ehk samade probleemidega kokku ja pikapeale võib see ära tüüdata. Ja ma mõistan, et nad ei peagi mulle seal massaaži või jalavanni tegema ja mind poputama, aga võiks ju inimeste suhtes natukenegi kaastundlikum ja sõbralikum olla. Inimene tuleb sinna probleemiga ja ta on niigi stressis ning pinges.. Ma ei tea.. kui sa oma tööd ei armasta, muuda midagi. Mõnel võib-olla midagi väga halba juhtunud, kuid ei julge abi otsima minnagi, sest teab, et midagi head teda seal EMOs ei oota.

Huhh, ma proovin end mitte täis laadida selle negatiivse energiaga. Muidugi, kui lapsega midagi juhtub, kannatan kõik need negatiivsed hoobid ära.. Aga siiski. Kurva tunde tekitab.

Eilne päev möödus üsna edukalt. Vähemalt esimene pool. Mingi aeg tulid mulle vanemad külla ja siis läks põrgu lahti. Raimond oli nagu äravahetatud laps. Tahtis ainult köögis olla, meist kõigist eemal ja lihtsalt jonnis. See ei olnud käe pärast vaid ta oli ju terve öö magamata. Saatsin vanemad ära ning sain Raimondi tuttu. Oh, te ei tea, kui hea laps on puhanud laps! Kasutasin ise ka võimalust ja tukastasin. Panin Hendriku ka magama ja puhkasime kõik end korralikult välja. Need 2-3 tundi und olid nii head. Raimond ärkas rõõmsana, Hendrik oli puhanud ja mina ka.. Kuigi enesetunne oli mul endal väga halb.

Nimelt mu vasak käsi kohutavalt valutas ja see valu lõi ka rindkeresse, mille tõttu oli valus hingata. Ma mäletan, et teise raseduse ajal oli mul sama jama ja kutsusin isegi kiirabi. Sest ma reaalselt tundsin, et hakkan lämbuma. Kiirabi aga diagnoosis närvipõletiku ja pidin lihtsalt paracetamoli võtma. Sellel korral ma õnneks teadsin, millega tegu ning võtsin valuvaigistit ja hoidsin vasakut kätt soojas.

Täna hommikul oli kõik palju parem. Mina sain oma valusast käest ja hingamisest lahti. Raimond magas terve öö väga ilusti. Oleme kõik siin kenasti välja puhanud ja rõõmsas tujus.

Raimond on ka palju palju positiivsem ja minu eilne “tahan rõdult alla hüpata” tunne on maha vaibunud. Ma olin eile tõesti täiesti läbi.. Helistasin mehele ja nutsin. Vanemad ütlesid, et juba väljanägemisest on aru saada, kui stressis ja pinges ma olen. Soovitasid rahuneda ja puhata, et kõhubeebile mitte liiga teha, sest need mõjutavad ju ka teda. Õnneks rabeleb teine nii aktiivselt, et ma ei saagi aru, kas tal on seal mugav või teeb ta seda ebamugavusest. Loodame, et kõik on korras! Neljapäeval on õnneks arstiaeg.

Raimondil endiselt käsi valus. Sõrmi liigutada on raske ja abi vajab igal tegevusel. Aga ta on rõõmus.. Lollitab, räägib naljajuttu ja naeratab. See on ju hea! Loodame, et iga päevaga läheb asi paremaks, kuigi homme tahan ma kindlasti perearstile temaga minna. Esiteks sellepärast, et ka tema poja üle vaataks ning ka ühel teisel põhjusel. Üks tuttav kirjutas mulle, et oli ka umbes sama probleemiga Paide EMOs käinud lapsega. Seal öeldi, et luumurdu pole, kuid kui ema läks lapsega perearsti juurde, selgus, et siiski oli tegemist luumurruga.

Cheers! 🙂

Only registered users can comment.

  1. Paide EMO ikka paras seebiooper, kõik oleneb sellest kes töòl. Ise sealt viie kipsi ja viie õmblusega lahkunud 😀 Kipsid panevad kuidas juhtub, viimase hüppeliigese oma panid valesti. Väiksevarba pärast pandud kips oli suht ajuvaba. Õmbluste tegemisel kummalgi korral ei oodatud tuimestuse mõjumist, korralikud armid ka siiani alles. (esimesel korral 2 õmblust, teisel korral 2+1). Viimasel õmblemisel ootasin kirurgi 45 minutit, härra oli lõunal. Kellelgi teisel polnud ka luba seda teha. Ühesõnaga, seal peab kõigeks valmis olema 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga