***

(L)

Te kindlasti mõtlete, et küll sellel Janel veab. Popp. Sõpru lademetes. Lilled. Kingitused. Ilus tore päev.

Tegelikkuses nühkisin terve päeva mopiga üksinda terve maja põhimõtteliselt puhtaks, unustades isegi, mis päev täna on, sest ma juba ammu ei mõtle sellele, mis päev täna on. 😀 Postkastis oli Sõbrapäeva sõnumeid lademetes – no neid, mida jumala võhivõõrad saadavad ja mille sisu on umbes selline, et omg sa oled mu südames tähtsal kohal ja sa oled mu parim sõber ja sa loed ja mõtled:

Üks sõbranna saatis korraliku luuletuse mulle ka. ❤️

Aga ma siin hakkasin ise ka mõtlema, et kas inimesed ei mõtle, et kui ma nii tore ja lahe ja tšill olen (teie omad sõnad, ma ei kujuta siin midagi ette, eksole), miks mul siis sõpru ei ole? Ma vahel küll mõtlen, kas keegi mõtleb…

Ma vist võtaks kokku selle vastuse nii, et ma lihtsalt olen suureks kasvanud. Teismelisena ja verinoorena oli igaüks sõber. Isegi, kui sa polnud veel inimest näinudki, oli ta su sõber. Vedas, et nimegi teadsid.

Täna, täna ma jagan seda silti vähestele, sest noh… ma ei teagi. Ei saa öelda, et sõber on see, kellele saad kõigest rääkida ja täiesti sina ise olla ja… Mingi hetk ma arvasin, et nii ongi, aga kui sõbrannaga eelmine nädalavahetus siin rääkisime, et no miks ma ometi selline loner olen, siis jõudsime järeldusele, et tegelt kui sa hakkad rääkima endast mingeid asju, pead sa alati olema valmis selleks, et see kuskilt teisest otsast välja tuleb.

Mul erilisi saladusi sellessuhtes pole ja ma vist olen ka kasvanud selliseks inimeseks, et kui ma tunnen, et tahan rääkida, siis räägin ja kui see jõuab kellegi kolmanda, neljanda või kurat teab mitmenda inimeseni, siis noh, las ta jõuab, mis seal ikka. Vähemalt sain asja endast välja. 🤣

Et mulle on ikka enamus inimesi tuttavad. Kas lihtsalt tuttavad, väga head tuttavad või parimad tuttavad. Ja sõbrad… on need, kes külas käivad (nagu normaalsemast rohkem), kellele ise meelsasti külla lähen, kellele oma hinge avan ja kes mulle oma hinge avavad. Sõprus on ikka vastastikune.

Oota, aga need tuttavad käivad ju ka külas? Eee… oodake, mu aju jooksis kokku just.

Nagu ma ka ütlesin sõbrannale, siis tuttavaid on mul lademetes, sõpru mõned üksikud. Ja nii on.

Eks ma olen ise ka keeruline inimene, ma usun. Või noh, ma ei tea ka. Seda peab küsima ilmselt nendelt, kes mind kannatavad. Või ei kannata.

Kindlasti on minuga raske sõbraks saada, ma täitsa tunnistan. Ma pole väga inimeste inimene. See esimene samm on üsna raske tavaliselt. Aga kui see tehtud on, siis noh, mind on lihtsalt igalpool ja ajab üle ääre ka.

Ja siis sa mõtled, et….

Üsna levinud eelarvamus minu kohta on see, et alguses tundun ülbe ja pärast tegelikult täitsa tore. Ma sündisin kurjuse korts otsa ees. Ma käin igalpool ringi sellise näoga, nagu tahaks kedagi ära tappa, aga tegelikult on see lihtsalt selline… eestlaslik hoiak? Nali.

Ehk siis 98% ajast ma sellise mõttega ringi ei käi ja kuri nägu on mul sünnist saadik ees. 🤣

Ah teate, ma ei tea üldse, mis selle postituse point oli. Suht segane ja seosetu jutt. Pikk nädal on selja taga olnud. 🤣

Olge siis täna veitsa sõbralikumad!

Share this:

2 kommentaari

  1. Tiina

    14. veebr. 2021 at 07:30

    Täpselt, nagu minust räägiks.. Olen tanklas tööl old omajagu aastaid kunagi ja hiljem kuulsin, et pm paljud (isegi täiskasvanud) kartsid mind, sest ma olen nii kurja näoga.. Uues töökohas ka läks aega, enne kui ära harjuti mu “resting facega”. Ometi kirjeldatakse mind ka kui inimest kes naerab palju. 🤷‍♀️ Ju mul ongi kaks näoilmet. Naerune või kuri. 🤷‍♀️

  2. Merrr

    15. veebr. 2021 at 11:07

    Kunagi ammu ammu ,kui mehega siis tutvusime ja mulle segaseks jäi kes on lõpuks ta sõbrad või tuttavad siis alati ütlesin talle ,et sõpru on inimesel talt vähe aga tuttavaid palju . Just selle usalduse küsimuse tõttu ja kes päriselt olemas on kui vaja. Noh see aasta läkski nii ,et soovisin seda ,,head sõbrapäeva ,, aind mehele ja emale . Ja noo 8 aastat tagasi sõbrapäeval kolisime mehega kokku ,et siis oleme pigem hoopis seda rohkem tähistanud ka,kui sõbrapäeva.

Leave a Reply