***

Lapsed vanavanemate juurde? Oh õudust

Ma ei tea, mis keiss inimestel on, aga iga kord (ja neid kordi on ülimalt vähe tegelikult, mil ma lapsi ema hoolde viin), kui ma blogis mainin, et viin lapsed mõneks ajaks vanavanemate juurde, tõstatab keegi küsimused: kas su ema saab ikka hakkama? Kas viid kõik kolm last? Kas kõige pisemat igatsema ei hakka? Ta on ju nii väike alles!

Ma olen nüüd see inimene, kes ütleb, aga vanasti oli nii… Kui ma olin väike, viisid vanemad mind peaaegu terveks suveks vanaema juurde ja isegi sellest oli minu jaoks vähe. Ma oleks seal raudselt kauem olnud, kui poleks koolis vaja käia olnud. Mulle nii meeldis vanaema juures olla, seal teiste nõbudega mängida, kes olid samuti suvepuhkuseks vanaema juurde toodud.

Ok, enam ei ole nii nagu vanasti.. Tänapäeval on paljudel vanavanematel oma elu ja tegemised. Pole seda lastelastega aias mängimist, lobisemist, neile mannavahu keetmist, koos marjade korjamist või teleri vahtimist… Nüüd on hoopis teine ajastu, kus me kõik oleme justkui teistsugusemad, maailm on hullumeelsem ja õudselt moodne. See populaarne nutiajastu.

Ma ei tea, miks keegi üldse arvab, et mu ema hakkama ei saa. Ta on väga hea vanaema ning energiat jagub tal küllaga. Ega ta muidu juuli kuus mu lapsi lausa kolmeks päevaks endale nõua. Kristoferi ma küll ei taha nii pikaks ajaks anda ent teised poisid on nii suured juba, las lähevad ja saavad vaheldust.

Sellel korral tõesti, läheme mehega kahekesi aastapäeva tähistama, oleme natuke üle 24h ära ning lapsed jäävad minu ema hoolde, sest ma lihtsalt ei usalda kedagi teist. Jah, korra on mu lapsi valvanud ka mõni teine inimene, aga see pole ikkagi see. Oma ema usaldan ma ülekõige ning tean, et ei pea pidevalt helistama ja küsima, kuidas läheb. Nad on hästi hoitud, turvalises ja tuttavas kohas.

Kristofer ei ole küll väga suur ent juba 8 kuune ning usun, et ei ole midagi hullu, kui ta oma vanaema seltsis päevakese ja pool veedab. Vennad ju ka temaga seal. Pole võõrad näod ega võõras koht.

Kas ma oma lapsi igatsema ei hakka? Muidugi hakkan! See on olnud alati nii, kui suuremad poisid olen oma ema juurde viinud. Alguses mõtlen, et jess, puhkus, saab hommikul rahus magada ega pea mõtlema, kuidas nad köögis kõik pea peale keeravad või vannitoa üle uputavad, kuidas ma hommikul neile süüa pean tegema või õhtul magama kamanda, aga see mõte käib peas võib-olla ainult tunnikese. Seejärel olen ma hakanud tavaliselt emale kohe helistama iga paari tunni tagant ja kui ei vasta… oh õudust, on paanikajaanika lahti. Kas kõik on ikka ok? 😀 Et jah… muidugi ma igatsen oma lapsi.

Aga ma arvan, et neile on see ka hea vaheldus. See poolteist päeva ei ole üldse pikk aeg ja no, mis mõttes ei saa hakkama, ta on ju kolm last üles kasvatanud. 😀

Teate ju seda ütlust, et vanavanemad, kes talvel halvasti käitusid, saavad suveks endale lapselapsed. 😀 või midagi sellist…

3 thoughts on “Lapsed vanavanemate juurde? Oh õudust

  1. Lapsed on elu õied 🌸, sidugenad kimpu ja viige vanaemale 😍
    Olen su jutuga täiega nõus, meil oli ka ju vanasti nii 😄 Lapsed tahavad ju meist ka puhata 😃

  2. Mina ka!!! Ma veetsin vist ikka mingi 2k korraga vanaema juures. Lühemaks ajaks polnud mõtetki, sest ma elasin Pärnus ja vanaema elas Piusa lähedal. No kes see sinna hakkab minema päevaks-kaheks, eks ole? Nüüd kui ise Tartus elan, kupatan lapsed ka ikka vähemalt nädalaks-kaheks Pärnusse ühtede vanavanemate juurde ja teine sama kaua omapäi siis ka Hiiumaa vanavanemate juurde. Eks mingi hetk liitume ise ka nendega aga samas ma leian, et vanavanemate ja lapse suhted on ka olulised. Kui ma ise kogu aeg helikopterina nende kohal tiirlen, pole see sugugi sama. Las neil olla oma mängud ja oma reeglid. Muidugi minu õnneks on mõlemad vanavanemad normaalsed, võtnud omaks ka tänapäevased kasvatamismeetodid ja lastel on seal turvaline olla.
    Lastega hoiame sidet üle päeva (ma päris iga päev ise ei taha) ja kuigi võib jääda mulje, et mul jumala suva, et nad nii kaua ära, siis tegelikult jube raske ja ma niiiii igatsen neid. Esimesed kolm-neli päeva on eriti keerulised, siis pärast telefonikõnet nutan ma ise 😀 Aga samas ma tean kui hea see lastele on ja üritan ka ise näha selles mõnes nädalas võimalust abikaasaga aega veeta. Kui nüüd kolme päeva pärast lapsed Pärnu lähevad, siis meie esimene täiskasvanute deit on tegelikult see https://www.kingitus.ee/kingitus/kruiis-naissaarele-kahele/ Ja seejärel läheme Berliini kolmeks päevaks linnapuhkusele. Ja kui kahe nädala pärast uuesti lapsi näen, siis nemad on reeglina rõõmsad ja päevitunud, endale uued sõbrad leidnud, uued mängud mõelnud ja nii tore on seda näha. Täitsa väärt seda paarinädalast eemalolekut.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga