Määratlemata

löön oma armusuhted letti

Mul on tegelt tõsiselt kõrini. Las ma kirjutan teile natuke oma maailmapildist, enda armusuhtest ja sellest, mida ma olen endale põhimõtteks võtnud, kui kaks inimest elavad koos, nad armastavad teineteist, neil on lapsed ja nad on planeerinud oma perele ühist tulevikku.

Viimastel päevadel olen ma olnud selline alatu mõrd, kes muud ei tee, kui supleb oma hiina kaltsudes. Inimesed on vihased ja tigedad, sest ma ju ometi lubasin neile käsi südamel, silmad pisarais, et ma kirjutan detailselt oma armusuhtest ja sellest, miks ma kolisin või miks ma oma mehest nii öelda lahku läksin (ma kahjuks ei mäleta ise seda, aga rahvas ju teab!)

Kõige alustuseks, mingit lahkuminemist ei ole olnud. Jah, see mõte käis meie peadest läbi, sest see tundus kõige õigem variant lõppude lõpuks. Siis me aga mõtlesime, et me ei saa lihtsalt oma asju kokku pakkida, mina võtan lapsed ja pakaa öelda. Ma olen kunagi kirjutanud oma blogis, et kui mees ja naine üksteist ei armasta, siis nad ei peaks laste pärast kokku jääma, sest see oleks lastele veel halvem- kaks vanemat, kes teineteist ei armasta ja on sunnitud laste pärast kokku jääma.

Me oleme mehega koos olnud juba üle viie ja poole aasta. See ei ole lühike aeg, kuid see ei ole ka nii pikk aeg, et mõlgutada mõtteid abiellumise teemal või mõelda, et me jääme kindlasti igaveseks kokku. 

Igas suhtes on tülisid. Igas suhtes on erinevaid probleeme ja igas suhtes on ka kõike muud halba, kuid nende asjade pärast ei pea ju kaks inimest lahku minema, kui nad tõesti armastavad üksteist ja tahavad oma suhet parandada.

Meie suhe on elanud üle palju. Tänaseks käime me tööl, mis meid mõlemaid väsitab. Mina tegelen kooliga, mis samuti mind väsitab ja tekitab stressi. Lisaks kõigele muule on meil kaks last, kes kohe üldse omavahel läbi ei saa ja teevad kõik, et emmel-issil oleks nendega käed-jalad tööd täis. Ei, ma ei aja seda kõike oma laste kaela. Kogu elutegevus, mis toimub koolis, kodus, tööl- kõik see tekitab väsimust, stressi, ärevust ja rahutust. Ja kui need komponendid omavahel siduda, siis tekivadki suhtes probleemid. Me pöörame kõigele muule nii palju tähelepanu, et iseendale aega ei olegi. Rääkimata sellest, millal me viimati saime kahekesi koos olla. Okei, jah, tõesti oktoober 2015 käisime me Pärnus kahekesi puhkamas. Esimest korda saime olla kahekesi 24 tundi. Kõlab imeliselt, eksole? Meie jaoks tõesti. See oli nagu paradiis. Ja millalgil muul ajal ei ole saanud me rahulikult kahekesi olla ja rääkida ja ükskõik, mida teha. Meie koosolemise aeg ongi öösel, kui me saame rahus magada. 

Kunagi oleme kahekesi kinos käinud. Paaril korral. Ja seda ka nii, et lapsehoidja helistab vahel ja ütleb, et ei saa lastega hakkama. Wonderful! Kokkuvõttes, meil puudub aeg teineteise jaoks.

Oeh, kisub pikale. 😀 Veel tahan ma lisada, et me andsime oma suhtele uue võimaluse. Alustades uuesti, kolides mujale. Suuremasse korterisse. Nüüd on lastel oma tuba. Mõtlesime endale ja mõtlesime lastele. Me armastame teineteist, me armastame oma lapsi ja suudame kõikidest probleemidest üle olla. 

Kui lapsed juba suuremad on, on aega meil iseendale rohkem. Tuleb üle elada see aeg, pole muud parata. Tugev suhe elab selle aja üle. 

Ma loodan, et kõik said enda küsimustele vastused, kes on mind alatult tembeldanud ülbeks mõrraks, kes ei taha enda isiklikku elu terve maailmaga jagada. 

9 thoughts on “löön oma armusuhted letti

  1. Siiras tekst ja oled tubli! Uude korterisse on ka hea kolida see oleks justkui hea algus. Soovinn pikka kooselu ja ilusat elu Teile neljale!!

  2. No kui teil nüüd enda tuba ja saate rahus seksida, jne- sis teie suhe jääb püsima! 🙂

  3. Ma muud juttu ei kommenteeri, sest igaüks elab oma elu (ja läheb lahku-jääb kokku) nii, nagu õigeks peab.

    Küll aga see koht, et olete koos olnud üle viie aasta ja see ei ole nii pikk aeg, et mõelda abiellumisele. Ka see on muidugi iga paari oma asi, kas, kuna ja kuidas… aga naljakas on lugeda, et kooselu pole NII PIKK, et mõelda sellisele pühendumisele. Cmon, te saite koos KAKS LAST, mis minu arust on sitaks suurem pühendus, kui ükski abielu olla saab. Ja see on natuke naljakas, et inimesega ollakse valmis juba kiirelt, näiteks pärast aastast tutvust lapsi saama, mis on niiiii vastutusrikas tegu (siinkohal ei pea konkreetselt teid silmas, sest ma ei tea, kui “kiirelt” te lapsed saite), aga samas pärast 5-6 aastat peetakse abiellumist ikka veel “liiga tõsiseks otsuseks, ei tea, kas tahame elu lõpuni koos olla”. Olgem ausad, palju kergem on lahutada ja kaks kätt taskus minema kõndida, kui minna lahku, kui on ühised lapsed, kelle kaudu olete nagunii elu lõpuni seotud.

    Ma siinkohal ei pea üldse silmas muid aspekte, nagu et pole raha või aega või lihtsalt ei usu abiellu vms, vaid konkreetselt seda su lauset, et viis aastat pole nii pikk aeg, et mõelda abielule…aga laste saamisele mõtlemiseks (ja saamiseks) on see aeg piisav? 😀 Kui ma tundun natuke kuri vms, siis üldse pole, aga mind ausalt huvitab, mis sinu mõtted sellega seoses on 🙂

  4. Hea meel teie üle! Et neid aastaid tuleks veel palju ja üks ilus pere jääks püsima!Sul on ju 3 imelist meest, võid uhke ja õnnelik olla.Elu polegi lihtne. Hoidke üksteisest! 🙂

  5. Ma arvan, et see on iga inimese oma asi, kui pikka või lühikest aega peab ta parajaks, et abielluda. Minu jaoks on abielu igavene. Kui ma tahan kunagi abielluda, siis elus vaid korra, mitte joosta ühest abielust teise.

    Ma ei oska kirjeldada seda, mida ma mõtlen täpsemalt kõige selle all, sest see tekitab minus endaski segadust, aga ma tean, et ma soovin elada oma laste isaga veel aastaid koos, enne kui ma hakkan mõtlema, kas me kavatseme kunagi abielluda. Veel enam, et meie suhe ei ole hetkel nii kindel ja tugev. Ja pole seda viimased 3-4 aastat olnud. Ebakindlana ei kavatse ma abielluda. 🙂

  6. Ma ei taha kuidagi õelana kõlada, aga kirjutasid ,et teie suhe pol 3-4 aastat tugev olnud, aga selle aja sees saite siiski kaks last ebakindlasse suhtesse? Või ma ei tea, kui vana su vanem poeg on, aga noorem on ju küll selle aja sees saadud?

  7. Neid asju on natuke keerulisem seletada, kui ma arvasin, eriti neile, kes ei taha aru saada. 🙂 Kirjuta postkasti ja seletan seal pikemalt 🙂

  8. Vaidleks vastu klišeele, et igas suhtes on tülid. Mu praegune kooselu on kestnud ainult ligi 5 aastat, aga ühtegi tüli pole olnud. Me oleme tihti asjadest eriarvamusel, aga seda saab lahendada nalja ja naeruga, mitte tüliga. Ja lubame jääda teineteisel oma arvamuse juurde ning see teebki kooselu põnevaks. Samas saan aru, et väikesed lapsed väsitavad tihti nii ära, et kiputakse end elama välja teise inimese peale ning teda süüdistama nendes emotsioonides. Tuleb lihtsalt endale aru anda, et see on minu reaktsioon ja emotsioon ning teist inimest säästa.

  9. Mina olen arvamusel, et iga suhe on erinev, kellel on tülid ja kellel pole. Abiellumine, laste saamine jms on ka väga individuaalne. Paljud paarid ei tahagi üldse lapsi ja see on täiesti okei. Mina olen oma kaaslasega koos olnud nüüdseks aasta, samas kui nii mõnigi paar tutvusringkonnast on selle ajaga ammu abiellunud, siis meie seda sammu astuda ei taha. Tundub lihtsalt kuidagi vara, mis sest, et pulmapeod on igati toredad ja abiellumise idee vastu iseenesest pole mul ka midagi.

    http://beautyfitnessfun.blogspot.com.ee/

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga