***

Ma arvasin, et võiks joosta…

… aga nagu ikka, arvasin ma valesti. Minust ei saa iial vist jooksjat. Ok, see on vist liialdus, sest isegi sitast saab saia teha, vanarahvas kõneleb või keegi muu, aga ma ei suuda vist iialgi joosta. Ja siin ei kehti isegi see vana hea never say never ütlus.

Ma olen tohutuid vahemaid kõndinud. Kiiresti kõndinud. Ja vahel ikka mõtlen, et ohh, ma olen tugev ja vastupidav, prooviks midagi raskemat. Ennegi üritanud joosta ja hiljem ennast maapõhja kirunud, aga ei, ma ju ei õpi. Ma pean ikka uuesti ja jälle proovima, veendumaks, et ma ikka päriselt kah ei suuda.

Kuna täna ma Kristoferi kaasa ei pidanud võtma ja nagu ikka, ilm oli ilus, mõtlesin, et täna ma jooksen. Jooksen pikad vahemaad ära, sest kui raske see ikka olla saab eksole? Eks ma olen Instagramis ka näinud, et keegi paneb ikka kohe mitu mitu km jutti, umbes sama kehaehitusega, nagu mina. Mis see ära siis ei ole. 😀

Astusin lasteaiaväravast välja, panin äpi tööle ja hakkasin jooksma. Jooksin ja jooksin, ikka veel jooksin. Enda arust juba pikemat aega. Kops oli koos, keel vestil, kõndisin edasi. Endamisi mõtlesin, et ohjess vaatan äppi, raudselt põrutasin rekordini. Äpp näitab 200m….ok!

Vahelduva eduga jooksin 1,5km ja rohkem ei suutnud. Tšiiisas, kuidas te seda teete, kes te jooksete 7,8,9,10km jutti? Nagu ilma ühegi pausita? Kas teil ei ole ühtegi korda tunnet, et teil kukuvad jalad otsast? Mis mul viga on? 😀 Miks ma ei suuda?

Tagasiteel seadistasin äpi kõndimisele üle. Noup, mina pole jooksumjees. Ma jään oma vanade liistude juurde. 😀

12 thoughts on “Ma arvasin, et võiks joosta…

  1. Alustada tuleb maru rahulikus tempos, sörkides lausa 😀 Mina mingihetk alustasin jooksmist nii, et ema tegi kõrval kiirkõndi ja mina sörkisin sama kiirusega kõrval. Iga kord natuke pikem maa sörkida ja siis hakata tempot lisama. Ma muidugi räägin enda cooperi testiks valmistumisest praegu ja tegu kõigest 12min jooksuajast aga peale seda tuli vastupidavust nagu juurde ja sai mõniaeg käidud ka pikematel tiirudel (rahulikus tempos) 😀

    1. Oleksid sa näinud, kuidas ma jooksin
      .. Mõni nimetaks seda kiireks kiirkõnniks 😀

  2. Sama nagu! Ja siis minu mees kes käis mõned korrad jooksmas, järgmine hetk juba 5km, 7km, 15km ja lõpuks läks poolmaratoni ka jooksma(21km), kõik see mingi 3 kuu jooksul 😮 mul sama 2km ja sada häda kaelas, enam ei jaksa 😂

  3. Loeb ka see, kui palju oled varem (nt kooliajal) jooksmas käinud ja trenni teinud. Kui varasemast põhja all pole, ongi keerulisem alustada, aga kindlasti mitte võimatu. Siis tulebki alguses ikka üliaeglaselt sörkida, kiiresti joostes jääbki kohe hing kinni 😀 Ma olen aastaid jooksnud ja paar korda isegi poolmaratoni üle elanud, aga ikka on nii, et kui kasvõi paar nädalat vahele jääb, siis on jooksma minnes hulga raskem. Ja kiiresti joostes on kohe hing kinni.

  4. Kunagi mul elukaaslane, kes on heas füüsilises vormis, üritas ka minuga imet teha ja jooksma panna, aga lõppes see sellega, et õige ruttu ma juba jälestasin seda. Miks? Sest ma tõmbasin end kohe 10 minutiga sussiks ära nii, et veremaitse oli suus. Eelmisel aastal hankisin endale pulsivöö ja see on küll üks tänuväärne vidin. Sellega näed numbreid ja tunnetad oma keha, et kust läheb piir. Ja sain tänu sellele aru, et pikki vahemaid ei saagi teab-kui-kiiresti läbida, vaid kui tahad asja nautida ja ellu jääda, siis vaikselt tiksuda ongi okei.

  5. Mida rohkem jooksed/sörgid,seda lihtsam on. Teedki nii vaheldumisi,et jooksed paar minutid ja siis jalutad. Ma olin väga vormist väljas (plus suitsetasin ja jõin tihti),kui mina jooksmist alustasin ja jooksin ka alguses ehk 2 km,kui mitte vähem. Käisin iga päev ja nüüd jõuan 10 km joosta. Sörkimine on igal juhul parem,kui ainult jalutamine,nii et proovi veel. Mina ilma muusikata ei viitsi üldse joosta,kohe hakkab “igav”.

  6. Aga sa kõnnid ka ju mega aeglaselt, siis ei jõuagi joosta. Ürita kiirkõndi teha ja proovi kõnni km aega saada ca 8min peale, siis mõelda jooksule alles. (Su pilte vaadates kõndimine pigem lonkimine)

  7. Mulle ka jooksmine ei sobi – rämedalt pistma hakkab. Üle 1-1,5kilomeetri ma naljalt ei jaksa, ja seda ka ainult sörkides.
    Kõik ei peagi jooksjad olema – proovi jõusaali näiteks (jõusaali kõnnilintidel on kergem joosta)
    Ja jõutrenn ka oluline osa kaalulangetusest – mul rippusid 6 kuud tagasi sangad ja kõht igaltpoolt üle – aga nüüd on kõik normis . Jätsin vahepeal omast laiskusest ka kuu vahele aga tulemused ära õnneks ei kadunud – kerge nelipack on kôhul veel alles.
    Ma soovitaks Sul nt mõni treener otsida kes sulle kava paika paneb, ja usu mind varsti näed tulemusi juba 🙂

  8. Mina jooksen ka 10+ korraga. See on vist harjumise asi.

    Ma kunagi jooksin (15 aastat tagasi) ainult 3 km korraga. Samas, ma läksin siis kohe üle 10le, 13-le ja ei olnud probleemi. Ma naudin jooksmist, ma nagu lendaks. Nagu oleks teises dimensioonis. Pärast on nii hea olla. Samas, ega see ei tähenda ka, et see kerge on. Ikka nõuab pingutust 1 tund või 1 tund ja mõned minutid peale järjest joosta (ma paraku ei jookse 10 km 30 mintsaga).

    Kui väga tahta ja harjutada, siis keha harjub ära. Kindlasti tuleb oma keha kuulata, et mitte südamele liiga teha.

    Olen sellega ka nõus, et kõik ei peagi jooksjad olema. Kui see ei meeldi, siis on ka teisi altnernatiive nt kepikõnd, ujumine.

    Muide, ma jooksmisega sattunud põlveopile ka… arst soovitas, et ujumine vähemasti ei tapa 😀 jooksmine pikas perspektiivis võib jah kahju teha luudele ja liigestele (mitte kõigil).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga