***

Ma ei ole elus nii palju kaalunud kui täna!

Põhjus, miks ma sellel teemal tahan sõna võtta, on see, kui halvasti ma olen end viimasel ajal tundnud. Kes on märganud, siis nii mõnegi kaaluteema all olen kommenteerinud, et mul ei ole kodus kaalu. Seda põhjusel, et kaal võib enesetundele ja -kindlusele väga laastavalt mõjuda.

Minu kaaluprobleemid algasid juba peale esimese lapse sündi. Ma ise ei tundnud end oma kehas halvasti, kuid tihti sain kommentaare, et peaksin midagi oma kehaga ette võtma. Olen kirjutanud sellest, kuidas tulihingeliselt treeningkava jälgisin, jooksin ja rassisin, kuid ilma ühegi tulemuseta. Olen kirjutanud sellest, kuidas otsustasin vabaneda kaalust, muutsin mõttemaailma ning sellega kadus minu ihult peaaegu 18kg.

Mõttemaailmas on palju kinni ning täna tunnen, et olen jälle omaenda mõtete ohver.

Kui viimane kord Kristoferiga perearsti juures kaalumas ja vaktsineerimas käisime, otsustasin ma seal mingil veidral põhjusel kaalu peale astuda ning näha, mis numbrid mulle vastu vaatavad. Kahetsen tänaseni, et seda tegin, sest enne kaalumist tundsin ma end megahästi ja enesekindlusega samuti probleeme polnud.

Ma ei uskunud oma silmi, kui kaalu pealt vaatas vastu ümmargune 80. Oh dear god, ma ei ole elus nii palju kaalunud mitterasedana. Kõige kõrgem number on olnud 78. Ok, kaks kilo siia-sinna, eksole, aga minu kui ülekaalulise jaoks on ka kaks kilo märkimisväärne arv.

Nii ma olen siin viimasel ajal peegli ees end vaadanud, halvasti tundnud ning enesekindlus on kukkunud kolinal laest põrandale. Ma ei tunne end nii ilusana, ahvatlevana või naiselikuna kui varem. Jumala eest, ma tunnen end nii kohutavalt ja otsustasin, et panen oma mõtted kirja. Ehk hakkab parem.

Ma tean, et halamisest kasu ei ole. Peab jalad perse alt välja võtma ja tegutsema hakkama!

Selles suhtes olen ma tugev inimene, et suudan end kokku võtta ja minna ning teha. Ma suudan need jalad sealt tagumiku alt lahti kangutada kui vaja ning ei ütleks, et ma tugitoolisportlane olen. Käin lastega väljas jalgpalli mängimas. Vahepeal oma lastega, mõni kord teiste omadega, aga käin. Pean ennast üsna aktiivseks liikujaks ning toitumisega samuti probleeme ei ole. Eks ikka mõnel päeval läheb krõpsu kõrist alla, teisel päeval kommi, aga ohjeldamatult ma endale midagi sisse ei vitsuta. Kõike ikka mõistuse piires.

Ma kardan just, et pigem toob kaalu juurde stress ja pinged, mida tekitab kaalunumbrist mõtlemine. Ei möödu ühtegi päeva, mil ma oma keha negatiivselt ei kommenteeri või tuleta meelde, et 80 on kohutav arv minu pikkuse juures, 170cm.

Ainus lahendus minu jaoks tundub olevat see, et võtan asja rahulikult. Ei mõtle üle. Ei pabista. Olen, milline olen ning ajaga võib kõik muutuda.

Kogemus on näidanud, et kui hakkan end sundima – sööma kellaaegade ja koguste järgi, sundima end tegema midagi, mida tegelikult ei taha, on tulemus vastupidine. Ma ei taha ennast koormata stressi ja pingega. Ma tahan tunda ennast vabalt ja õnnelikuna.

7 thoughts on “Ma ei ole elus nii palju kaalunud kui täna!”

  1. Tänan Sind selle postituse eest. Minu jaoks on ka see teema hetkel aktuaalne. Ei ole endaga rahul. Kaalun 5kg rohkem kui Sina. Ps: Mul on isegi raske seda kaalunumbrit siia välja kirjutada) Iuuu! 😏 Kohutav.
    Mina stressan ja mõtlen ka koguaeg.
    Aga nagu Sa ütlesid, sellele mõtlemine tuleb lõpetada.
    Ole kohe ja praegu õnnelik.

    Sinu postitus aitas mind väga.

    Suur aitäh 😊

  2. Võib-olla on see eelnevalt läbi käinud, aga kui palju rasedusega nüüd juurde tuli kaalu?
    Ootan ka hetkel kolmandat, pikkus ka sama meil. Kolm kuud veel jäänud, praegu 5-6 kg juures. Hakkab ka hirm, kui paljud räägivad et teise ja kolmandaga kaal enam maha ei lähe 😀 ise ei mäleta, kuidas teisega oli täpselt, vähe raskem kindlasti. Tegin isegi mingit toitumiskava. Esimesega tulin juba haiglast kergemana välja, kui sinna läksin 😀

  3. Mina sünnitasin 21 sep. oma 4nda tütre,raseduse alguses kaal 64kg,haiglast koju tulles 64kg ja nii praegu ongi,ise olen 160 cm pikk ja usud või mitte,ikka pole iseendaga nii rahul kui olla võiks,samas mõtlen vaatan väga kriitiliselt peeglisse,sünnitus ja rasedus muudavad naise keha päris palju, aga samas nii pisikese kõrvalt trenni teha pole väga lihtne,pigem ainult toitumisega mingit kaalu maha saada ja igapäevase jalutamisega 🙂 küll see kaal Sul taasub,ära lase enesekindlust alla,oled ilus naine,ema,abikaasa ! On suur asi sünnitada mitu last ja sealjuures ikkagi hea välja näha ! 🙂 pea püsti Jane ! 🙂

  4. Oh, kui sarnane teema mulle ja oh, kui sarnased mõtted! Eriti kuna pikkust mul täpselt sama palju. Ja kuigi koledana ma end peegli ees ei tunne (mul kodus võlupeeglid?), häirivad mind fotodelt vastu vaatav naine. Mis mõttes olen see mina? Miks ma peeglist seda ei näe? Minu puhul leevendavad enesetunnet kommentaarid “mida sa ajad, jumala ok oled” vaid sekunditeks, mitte kauemaks, sest hinges ju rahulolematus. Kui kaalult vaatas vastu 81,5kg sai mul kopp ette, viisakalt öeldes, hakkasin tegutsema ja nägin varsti juba kaalul ka 6-te esimese numbrina. Siis aga tuli u 4–5kg tagasi ja jäigi kõikuma 74-72 vahele. Jäin rasedaks ning sünnitama läksin kaalus 94-95kg.. tulin koju ning vähem kui nädalaga terendas kaalult vastu 84-85kg ning õnneks langes ja langes ja oi kui ilus oli näha juba kaaluk 76-te… ja siis… läks kõik allamäge. Rahutumad ööd, raskemad päevad. Lohutus söögist ja jamast.. kaal hakkas tõusma, mis siis et imetasin. Hetkel laps kohe 6-kuune ja hakkasin jälgima toitumiskava fitlap. Just selle tõttu, et saada inspiratsiooni retseptide osas ja ammutada rohkem teadmisi toitumise osas. Saan ka aru, et need paar aastat tagasi langetatud 10kg, ei olnud päris õigesti langetatud. Hetkel 100% kava ei jälgi, aga kaal on languses ja mis peamine – süüa saab normaalselt. Kukkus kergelt reklaamina välja, aga lihtsalt kogemuse ja nõu jagamine. Edu hea enesetunde saavutamisel!

  5. Oijah.. Nii tuttav tunne. Peale oma esimese poja sündi olid mul lõpuks samad parameetrid, 170/80. Oioi kui inetu see oli. Seda enam, et ennem rasedaks jäämist kaalusin ma vaevu 55. Oli lapsega 3a kodus ja laisk nagu lohe. Eks Sealt need kilod ka tulid. Aga nii kui pidin tööl hakkama käima, olin poole aastaga peaaegu oma vanas kaalus tagasi. Peale teise lapse sündi lubasin endale, et minuga enam nii ei juhtu. Aga kahjuks murdsin oma lubadust. Kuna ma lapse esimene eluaasta põhimõtteliselt ei maganud üldse siis lihtsalt ei olnud jõudu ennast liigutada. Aga kui aastaga 10kg juurde võtsin(70kg) siis lõi pea selgeks, et rohkem juurde EI TOHI tulla. Seekord ei olnud mul võimalust 3a kodys vegeteerida:D läksin tööle kui laps oli 1.6a ja kaal hakkas jälle kukkuma. Poole aastaga olen nüüd oma endises kaalus tagasi 🙂
    Sina näed väga kena välja!! Tubli oled! Pea püsti! Varsti tuleb kevad 😀 Mina olin ikka nagu emavaal 🙁 see oli õudne.

  6. Mida sa vingud? Ise alles ju sünnitasid, küll lähevad need kilod ka alla. Tuled aind vinguma no

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga