Määratlemata

maal käimise võlud

Iga kord, kui ma maale vanemate juurde lähen, proovin võimalikult vähe väljas käia. Miks? Mulle ei istu see koht väga, samas on seal hea ja rahulik. Kui jõuluõhtul otsustasime õe ja tema peiksiga poodi minna, käisime veel kultuurimaja juurest läbi, et kuuske näha. Noh, kui ma veel seal koolis käisin ja elasin, oli see jõulukuus iga aasta palju uhkem. Kes teab, miks see nii on. 

Igatahes, suundusime me edasi Grossi toidupoodi, kus mu õde ka varem töötas, kuid ta tuli sealt ära. Esiteks tehti temaga suusõnaline leping. Teiseks, kui tema tööaja lõpp oli, arvas vahetusevanem või misiganes ta oli, et vahet pole, kui inimesel on töö aeg möödas, ta peaks veel umbes tunnike või kauem seal poes põrandaid küürima, kuni ka vahetusevanemal tööaeg läbi saab. Absurdne eksole? Ma kuulsin sellisest ülbest käitumisest esimest korda. Inimesel on tööaeg läbi, aga ta peab jääma veel põrandaid pesema, sest vahetusevanemal pole tööaeg läbi. Oleks see veel mu õe tööülesanne olnud. Ta töötas kassas ja saalis, kus pani asju välja. Noh, eks ta pole just ka kõige osavam enda eest seismisel. Ma vist oleks saatnud selle vahetusvanema sinna, kuhu päike ei paista, kui ta oleks mulle nii pähe istunud. 

Mu õde otsustaski, et tuleb sealt ära, sest see vahetusvanem polnud ainuke, kes uute töötajate osas negatiivseid märke näitas. Seal oli muidki töötajaid, kes ülbitsesid ja olid väga ebaviisakad olnud.

Mis te arvate, kas õde nende päevade eest raha sai, mis ta seal töötas? Mitte midagi. Juhataja ütles, et neil oli suusõnaline leping. Kui inimlik! Või ma tunnen ebaseaduslikku lõhna? Kes teab. 

Igatahes, läksime me Grossi poodi, et rakette osta. Juba poes olles oli väga ebamugav, sest kaks kassapidajat itsitasid ja laterdasid seal kassas. Küsisin õelt, et kas nad vaatavad mind koguaeg või teda. Õde ütles, et ilmselt teda. Nojah. Ma vaatasin neid ja mõtlesin, et kui tavaliselt inimesed räägivad kedagi taga, siis nad teevad seda nii, et see inimene, keda nad klatšivad, sellest aru ei saaks, aga ju siis on meil uued ajad ja kõigil on nii sügavalt savi. Neil küll oli. Vahtisid, itsitasid ja klatšisid. Jube kohutavad kassapidajad!

Ega kassas olles ja kui maksmiseks läks midagi ei muutunud. Märkasin ainult ühte ebameeldivat asja- kui teistele klientidele ütles kassapidaja kenasti tere ja headaega, siis minu õelt küsiti ainult, et kas ta tahab midagi veel. Lõpuks kui nad seal terve aja itsitanud oli, tekkis küll selline tunne, et kuhu ma sattunud olen. Kas inimesed on tõesti nii.. naeruväärseteks muutunud? Ju siis. 

Ja sellised ebameeldivad kogemused korjangi tavaliselt seal samas maal käies üles. Tekib tunne, et inimesed ei oska oma matslikkust varjata. 

17 thoughts on “maal käimise võlud

  1. suuling leping on ka leping ja sellel on täpselt samad regulatsioon kui kirjalikul. ainus asi sellega on see, et su õde peab tõestama, et temaga suuline leping sõlmiti. aga kui ta juba tööl käis, siis on tööandjal kohustus töölkäidud tundide eest ka tasu maksta.

  2. Suuline leping erineb ikka kirjalikust väga palju. Kirjaliku lepinguga saad sa tõestada, et oled töötaja, aga suulise lepinguga? See tähendab, et töötaja sõna on tööandja sõna vastu. Ehk tööandja võib öelda, et see inimene pole seal töödanud ja ta ei pea talle midagi maksma. Seega, suuline leping in my ass 😀

  3. Ka mina käisin siis poes kui su õde, sorri aga kui ta ei oska arvutada siis mis palka ta soovib? Esiteks sain mina juba kakskumend eu rohkem tagasi ja õhtuks oli kassas mitme saja eu miinus

  4. Päris nii ka ei ole, et suuliselt lepingul mingit väärtust pole. Enamus inimesi lihtsalt ei viitsi jamada selle asjaga või tunneb mingit piinlikkust. Kas su õde tööandjale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis on nõude saatnud? Sina saad ju tunnistada, et ta seal tööl oli. Kui töövaidluskomisjoni minna, siis ei usu, et tööandja seal ütleks, et “a tegelt ta meil tööl ei käinudki”, pigem rõhub muule. Mina isiklikult ei saa rahus istudes vaadata, kuidas nii paljud lihtsalt raha kingivad mingitele jobudest tööandjatele. Sinu kirjeldatud olukord kahjuks on täiesti tavaline ja töötajad lahkuvad samadel tingimustel komisjonist võiduga.

  5. Suulise leping tõestajaks on lindistus, kolmandad inimesed jne- aga tegelt oli su õde lihtsalt loll, lihtsalt mingit suvalist niimoodi usaldada.

  6. Olgem ausad, siis kahjuks on su õde ise rumal. Alati on vaja mingit kirjalikku paberit, mis tõestaks et oled kuskil töötajate nimekirjas. vastasel juhul oled lihtsalt mustalt tööl ning hiljem on peaaegu võimatu oma saamata jäänud palka tagantjärgi nõuda. Mille alusel sa nõuad kokkulepitud tasu? Kurb aga nii see on. Kuid nagu iga asjaga nii ka sellega on midagi sellest õppida. Mõnusaid pühi Teie perele 🙂

  7. Eks sinu esimeses lauses ole natuke tõtt ka, aga eks see kipub nii olema jah, et töötajad on rumalad ja lollid, tööandjad need jumalad 😀 Tööandja võib käituda nii, nagu heaks arvab, töötaja peab olema vaat et täiuslik inimene, kes ei tohi ühtegi viga teha. Karm värk 😀

  8. Minu esimene lause oligi õige, elu ongi karm ning tuleb ise enda eest seista. Keegi teine ei mõtle ega tee sinu eest midagi ära, kui vaid omakasu pole sees. Samas on ka erandeid. Ma soovitaks Sinul ka mitte üldistada, pean tunnistama et on ka väga toredaid ja mõistvaid tööandjaid. Kuid tuleb iseenda eest siiski seista. Võtku seda pigem õppetunnina ning edaspidi on targem, nõudes koheselt lepinguid ja sellega koos tööga seonduvaid kohustusi. 🙂 me kõik oleme inimesed ja teeme vigu;)

  9. Igal inimesel on kohustus enda eest seista ja enda heaolu eest vastutab ka iga inimene ise. Kui lasta tööandjal mingi suulise lepinguga endast üle sõita, siis oledki ise rumal. Esiteks võib suuline leping olla, aga töötaja kaitseks on tööandjal tänasel päeval kohustus registreerida töötaja esimesest päevast töötajaks EMTA-s. Ja iga inimene saab sealt kontrollida, on ta tööle registreeritud või mitte. Kui ei ole, siis tööle ei ilmu ja kogu lugu. Nii et anna andeks, su õde on tõesti ise rumal olnud. Ilmselt ei ole seal kohapeal mingi uudis, et tööandja on ebaaus, miks ta oleks pidanud sinu õega järsku ausaks hakkama?

    Ma ei kirjuta nii paha pärast. 🙂 Aga mind õige pisut häirib see suhtumine, et inimesed oma saatuse eest ise ei vastuta ja tööandja peab tagama, et kõik oleks õige. Tööandja peab küll, aga et asjas kindel olla, peab töötaja ise ka oma saatuse vastu huvi tundma. Ja eks vigadest õpitaksegi, edaspidi on targem.

  10. Ei kujuta ette kuidas Grossi pood üldse oli nõus su õe vastu võtma:) no hate,aga ise ju tead milline “tööloom” ta on 😀

  11. Tegelikult ei tea, kui aus olla.. ma ei käi temaga proovipäevadel või muudes töökohtades kaasas 😀 Aga ju siis Vändra Grossi latt nii madal, kui mu õde kõlbas 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga