madalseis

Töötu olla on ikka väga masendav. Mõni mõtleb, et mis seal viga diivanit lohku istuda ja lihtsalt olla, lillegi liigutama ei pea, mõni ei salli üldse töötuid lontruseid. 
Vahepeal tekkis mul korralik madalseis. See tähendab siis seda, et ma ei viitsinud mitte midagi teha. Isegi mitte süüa. Ja juua. Noh, ega ma päris nälgas nüüd ka ei olnud, aga eelistasin suhu pista midagi kiiret ja lihtsat. Õue minemine oli minu jaoks täiesti välistatud, kuigi just sealt saab head energiat ja jõudu edasi liikuda. 

Õige toitumine polnud ka vahepeal mingi prioriteet, ikka eksis mõni krõpsuke või koka mu toidulauale (või oleks õigem öelda diivanilauale?) ehk midagi, mis tegelikult ei ole üldse hea minu kehale. Ma tõesõna läksin juba Facebooki mingisse gruppi, mille nimi on ravitsejad ja šamaanid või midagi taolist, aga siis lõi küll juba miski piiri ette ja mõtlesin, et mida hekki ma siin teen. Vaatan ringi ja loen, kuidas inimesed igast väikesest asjast otsivad midagi ebamaist- “Nägin unes 10 bernhardiini, mida see tähendab?” või “Kuidas lahti saada energiavampiirist?” Noh, minu energiavampiirid on mul kodus olemas, kahe lapse näol ja ma võin kindlalt öelda, et neist pole võimalik kuidagi lahti saada. Nendega tuleb harjuda. Seni kuni nad kodust välja kolivad. Kunagi. 

Mind tabas korraga kohvisõltuvus ja unetus. Väsimus ja stress. Ma üks päev lihtsalt nutsin. Te küsite, miks? Ma ei tea, kõik ajas järsku nutma. Ei, ma ei ole rase. Jah, ma olen täiesti kindel selles. 

Käisin mitu korda jaheda duši, mis minu puhul on energiat andev, aga isegi see ei teinud midagi paremaks. 

Lõpuks ma mõtlesin, et sealsamas diivanil ma suren. Jään elulõpuni sinna. Midagi ei ole parata. See ongi minu saatus. Ühel ilusal hommikul aga astusin kaalule ja nägin, et number on natuke kõrgemaks läinud. Kui ma tavaliselt kukun patja nutma või masendusse langema, siis haarasin ma tossud, veepudeli ja ajasin selga mugavad riided, et oma ass õue vedada. Toitumise lükkasin paika, veetarbimise samuti. Ja oligi ainult seda vaja. 

Täna haarasin lapsed ka õue kaasa, sest nendega on vahel täiega fun kõndimas käia. Muidugi ainult juhul, kui nad rõõmsad on ja viitsivad kaasa teha. Ja homme on mul töövestlus, nii et thumbs up!

7 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga