Meel on nukker

Kell on 01.55 öösel ja meel on nukker. Uni nagu on, aga magama ei suuda jääda. Ootan kannatamatult hommikut, et saaks oma mugulad ema juurest ära tuua ja neid kõvasti kallistada.

Käisime eile Geiduga Tallinnas, Eesti Näituste messikeskuses Ettevõtete jõulupeol ning viisin lapsed ema-isa juurde. Kuna nad polnud seal ammu olnud, siis ma põdesin küll natuke, kuidas Krissu sinna jääb ilma minuta. Algus oli paljutõotav. Mängis, seltsis, oli niisama. Ma siis tasakesi üks hetk hiilisin minema.

Kui me peaaegu Tallinna jõudsime, helistasin emale ja uurisin, kuidas läheb. Kuulsin telefonist, kuidas Krissu lakkamatult nutab. Mnjeeeh. Ema küll ütles, et saavad hakkama ja pole hullu, aga süda muutus härdaks. Pidin lausa nutma puhkema.

Peale seda ei saanud üldse rahus olla. Mõtlesin, et peame me nüüd sinna peole minema. Kohad olid ju bronnitud, mis teha. Ei saanud alt ka ära hüpata. Ja olime juba Tallinnas. Kuigi ma tean, et ema saabki suurepäraselt hakkama, st ta ei helista mulle iga pisiasja pärast, et õu, ta jonnib, õu tal on see või see, siis sisimas kripeldas nõme tunne.

Pidu ma väga nautida ei saanud. Vaatasin tihti kella, et kas on juba aeg sealmaal, kus hakkame koju minema või siis olin pea laiali otsas ja mõtlesin omi mõtteid, st lastest. 😀

Ega ma siis ka rahulikum ei olnud, kui koju jõudsime. Nüüd ei suuda uinudagi. Vaatan siin lastest videosid ja tihun peaaegu nutta. Nagu oleks mitu nädalat eemal olnud. Tegelt nägin neid viimati 9h tagasi. Julm.

Ma ütlen, ma ei oska ilma nendeta enam olla. Viimati olid nad mu ema juures jaanuaris. Ei, valetan. Blogiauhindadel, juuni kuus, olid nad mu vanemate juures ja käisime Geiduga Tallinnas. 

Mõtlen küll vahest, et on vaja seda lastevaba õhtut, kus mehega minna ja olla ning kui see võimalus on, siis ei saa nautida ja lõõgastuda, pidevalt mõtlen, mis lapsed teevad või kuidas ma neid igatsen juba. Vahet pole, kui palju nad närvidele käivad ja mind endast välja ajavad. 😀

Ma ei jõua juba hommikut ära oodata, et neile järgi minna. Ei jõua. Aga ma lähen nüüd magama. Või vähemalt üritan. Kell on 02.05 😱 Homme on sünnipäevapeod, nii mul kui ka Hendrikul ja sinna vaja ka energiat säästa. 

6 kommentaari

  • Mari

    Ma soovitaks just sagedamini lapsed usalduväärse hoidja hoolde jätta ja ise ka pisut oma elu elada. Arusaadav, et kui oled nendega aastaid kodus olnud, ise neid 24/7 valvanud, siis on raske kasvõi korraks eemalduda aga see on vajalik. Nii sulle, su mehele kui ka lastele.
    Laps muidugi nutab- mitte sellepärast et tal midagi viga oleks, vaid just seetõttu, et ta on kogu elu harjunud, et sina oled ALATI nägemisulatuses. Õige pea harjub ta ka teiste toredate inimestega koos olemaa ja ei nuta enam lakkamatult sind taga. Natuke lahtilaskmist ja eraldi olemist ei tee sind ega lapsi nukramaks või kaugemaks vaid vastupidi- mõlemad pooled kogevad midagi uut ja teistsugust, lapsed muljetavad oma juhtumisi ja sina saad täiskavanu elu elada, ilma et keegi kogu aeg seelikusabas ripuks.

    Oma suhte tervise ja iseenda iseseisvuse ja sõltumatuse pärast peaksid proovima rohkem oma mehega või üksi aega veeta. Elus on ka muid tähtsaid asju ja kui su lapsed suureks saavad ning pesast lendavad võib see tohutu tühjusetunne ja paanika kadunud kontrolli pärast enda alla matta.

    Asjad peavad olema siiski tasakaalus ja ennast peab samuti väärtustama ning vahel ka lastest tähtsamaks seadma. Emaks saades ei ole vaja oma tööd, huvisid ja käimisi ära unustada, sa oled siiski eelkõige inimene ja isiksus, alles seejärel ema.

    Aga need öised mõtted ja postitused on alati emotsionaalsed, ega asjata öelda, et hommik on õhtust targem.

  • M.

    Ei soovita väga sellist salaja ära hiilimist harrastada. Lapsel kaob usaldus ära ja ei tea millal sa jälle üks hetk ära võid kaduda. Pigem jätaksin lapse nutma aga nii et ta vähemalt teab, et ma lähen ja tulen tagasi. 🙂

  • g

    Natuke imelik oli seda lugeda. Nagu lapsed oleks koonduslaagris, et pilte vaja vaadata ja nutta. 😁 Pead õppima vajadusel lastest lahti laskma. Nad tunnetavad väga hästi ära, kui sina oled liialt klammerduv. Mul 2 tütart, esimene kord oli esimeme tütar 4k terve nv mu emaga. Ma absoluutselt ei põdenud, teine tüdruk oli 6k esimest korda terve nv emaga. Mitte kummagagi pole probleeme olnud. Muidugi pole see kerge ja ikka mõtled lastele, see ju täiesti normaalne. Aga no nutmine on küll natuke liiast. Aga saan aru, sa rase ka. See loomulik, et oled üli emotsionaalne hetkel. 😊

  • Laura

    Mina saan küll Sinust aru. Eile käisin mehega jõulupeol paar tundi. Terve aeg vaatasin kella, et millal juba koju saaks laste juurde 😀 Emainstinkt on see 🙂 Ma teen ja ajan enda asju ka üksi, nt käin trennis või juuksuris ja abikaasa/ema/ämm vaatab siis lapsi, aga alati on lõpuks tunne, et tahaks juba koju tagasi oma nunnude juurde. Ja see on täiesti normaalne! 🙂

  • Tk

    Ma soovitan samuti sul leida võimalus olla lastest rohkem eemal sest lisaks EMA olemisele oled sa ka ikkagi naine ja inimene ka. Pead võtma aega oma suhtele, mehele ja kindlasti iseendale. Saad varsti neljanda lapse, seda aega on peale beebi sündi u aastake raske leida, kasuta praegu juhust. Su lapsed on turvalises kohas ju, ära ole neisse nii klammerdunud.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga