***

Meie pere ja muud loomad

5. sept. 2017

Kui ma kuulen sõna “pere”, siis paratamatult mõtlen ma emast, isast, kahest-kolmest lapsest ja mõnest nende juurde kuuluvast koduloomast. Ei, ärge saage valesti aru, ka teistsugused kooslused võivad ja kindlasti tähendavatki “peret”.

Meie peres on 8 liiget – mina, härra, kolm poega, kaks kassi ja koer. Tundub võib-olla veider, aga kassidele me nimesid pannud ei ole. Ma vahel kutsun neid naljaviluks Milviks ja Unoks. Ma ei teagi, kust need nimed tulnud on. Kassid on emane ja isane. Üks siiamilaadne, teine tavaline must ja karvane – mitte tõukoerad on krantsid, mis nimetus kassidel on, kes tõugu ei oma, ma ei tea.

Uno ehk musta värvi kassi saime endale ligi 6 aastat tagasi. Toodi hoiule ja omanik ei tulnud järgi. Pole siiani keegi huvi tundnud, seega võtaksin vabalt selle õiguse ning ei annaks kindlasti kassi tagasi, kui “hooliv” omanik peaks välja ilmuma. Kes jätab oma kassi võõraste hoolde ning ei tulegi talle järgi?

Must kass oli pisikesena hull pätt. Ronis mööda seinu üles ja hüppas tihti jalga kinni. Vahel oli lausa hirm naha vahel, kui pidin voodist välja tulema, aga tema oli mulle juba voodi all varitsuse valmis seadnud.

Tänaseks on ta meie pere suur nurrumootor. Tuleb tihtipeale kaissu, mudib oma käppadega mu peal, et nn aset endale teha. Vahel läheb mudimisega liiale ja näksab kah. 😀

Must kass on enamus ajast omaette ja väga ennast ei näita. Ta eelistab olla kuskil rahulikus ja varjulises kohas. On teine ju vana kah juba ja energiat vähem, kui teistel meie pere loomadel. Koeraga ta absoluutselt läbi ei saa ja kui kass minu või härra juures on, on koer meeletult kade ning teeb kõik võimaliku, et kassi ära ajada.

Milvi ehk siiamilaadse tõime omale siis, kui ootasin Hendrikut või oli ta juba ära sündinud, ma täpselt ei mäleta, aga ligi 4-5 aastat on ta meil olnud. Egas tema ka energiast ei kiirga ja pigem eelistab ta enamus ajast laipa mängida ning kuskil lösutada. Koeraga on nad suured sõbrad, ikka kaisutavad ja mängivad. Vahel lähevad mänguhoos liiale ka ja kumbki saab haiget, aga üldiselt saavad nad ikka hästi läbi. Musta kassiga saavad nad algusest peale juba läbi.. Mis muud üle jääb, eksole? Nad omavahel said isegi ühe pesakonna, aga peale seda said kassid lõigatud ja enam ei ole vaja karta, et siiam meile üllatuse teeks. 😀Tommi ehk meie pere koerabeebi on vast see kõige energilisem. Ausalt kah, ta ongi nagu üks beebi. Poeb külje alla, tuleb kaissu magama, tahab süles olla, igalepoole kaasa tulla.. Vahel viskame nalja, et ta vajab veel rohkem tähelepanu kui imik. Aga on teine ju alles väga noor ka  – aasta ja kolme kuune. Võib-olla kasvab sellest imikukäitumisest välja, võib-olla on see taksilaadsetele omane käitumine. Kes teab. Kui mõni ema kurdab selle üle, et tahaks wc-s rahulikult käia, ilma, et lapsed kaasas ei jõlguks või ukse vahel ei turniks, siis mul on see nii koeraga – ta tuleks ilmselt duši alla ka kaasa, kui vaid lubataks. 😀 Ta on igalpool. Ta on meeletult truu ja hea koer.Kiidusõnu jätkub igale loomale, aga eks nad on vahel parajad pätid ka ja mõni kord söövad närvid seest, aga meie pere muudab palju väärtuslikumaks nende olemasolu.

Only registered users can comment.

    1. Ja miks seda mulle öelda? Mul ükstapuha temast ja tema tegemistest – ta on terve elu selline olnud ja taolised inimesed ei muutu. Kerge googeldamine näitab juba tema tausta ära, aga inimesed on nii lollid ja ei mõista seda teha – selle asemel köhivad talle pappi, võtavad tööle ja hiljem nutavad. Mina googeldan inimesi isegi siis, kui Facebookist kellegilt midagi ostan.

      Aga endiselt ei saa ma aru, miks tulla seda mulle kirjutama. Ma olen endiselt veel Jane, enda teada. Tema asjad ei puutu minusse ja vastupidi. Ta on täiskasvanud inimene, tal ka postkast olemas – kirjuta talle oma meelehärmist. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga