Määratlemata

mida lapsed üldse televiisorist vaadata võiks?

3. okt. 2016
Eile lugesin Marimelli postitust, kus ta üsna tabavalt ja lühidalt paneb kirja mõned seriaalid, mis lastesilmadele peaksid keelatud olema. Näitena toob ta Padjaklubi, kus Miša alkoholism ei ole noortele televaatajatele teps mitte eeskujuks. Teisena pragab ta Kättemaksukontori kallal, kus hiljaaegu kordustest võis näha sadomaso värki. Lõpetab ta Vaido Neigausi uue muusikavideoga, kus ebaseaduslik kiirendusvõistlus, hommikune kimumine, armukese pidamine ja alkoholi tarbimine on üks big no ja üleüldse viimane asi, mida teismelised/lapsed nägema peaksid.

Ühest küljest mulle meeldivad Marimelli sõnavõtud. Jah, ma ei nõustu kõigega, kuid tema juures mulle meeldibki see, et ta julgeb otse öelda- meeldib see teistele või ei, tema jääb oma arvamusele kindlaks.

Teisest küljest, kui me hakkame mõtlema, mida ja kui palju telerist lastakse seda, mis lastesilmadele kahjulik võib olla, siis sama hästi võiks võtta teleri ja selle aknast alla kihutada, sest igas filmis/seriaalis/multikas/reklaamis on miski, mis on laste jaoks seletamatu ja teismelise jaoks mitte just hea eeskuju. Alustame tänasest päevast- hommikul tuli telerist multikas, kus ühed robotid tapsid teist. Tapmine! Järgnesid seebikad, kus inimeste kõrvaldamine, alkoholi joomine, armukeste pidamine on ok. Jäledus! Seejärel see suur “Sajandi valitsejanna”, kus taheti pisike poiss üles puua. Pandi köis kaela ja vaat, et olekski ääre pealt ära tapetud. Lapse tapmine! 

Minu postituse point on see, et kui sa ei taha, et su lapsed näevad või kuulevad halba, siis oleks kõige targem mõte kaotada kodust ära arvutid, raadio ja televiisor. See on elu. See on paratamatus. Igas asjas on midagi, mis tekitab lapse peas küsimuse või uudistava pilgu tema silmades. 

Minu kaks poissi on juba selles vanuses, kus televiisoripult ei ole teps mitte võõras ese ja teavad täpselt, kust miskit saab ja alati kui telerist tuleb neile midagi ootamatut, võõrast või huvitavat, üritan ma igal korral anda neile võimalikult ausa ja lihtsa vastuse. Vahepeal nad õnneks ei küsigi. 

Kõige lõpuks arvan ma, et suuremad lapsed ja teismelised saavad siiski aru, mis on reaalsus ja mis on seriaal. Ma ei usu, et nüüd üks 13-aastane näeb telekas, et Miša joob tihti ja magab kuuse all ning arvaks sealjuures, et see on ok ja tema võiks ka nii teha. Oskus seletada lapsele ja vastata tema küsimustele, on see, mis teda suunab ja annab eeskuju. Ja uskuge mind, lastel võib vahel tekkida väga ootamatuid ja huvitavaid küsimusi, sest nad ju alles avastavad elu. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga