Miks mu hing küll nutab: teiste tugi

Mõtlesin ja mõtlesin ning võibolla ongi see väikest viisi teraapia, kui saan siin kurta. Võibolla lähekski sama “sarjaga” edasi, aga kirjutaksin teile natuke erinevatest teemadest, mis mind painavad ja kogu selle tohuvabohu mu sisse on tekitanud.

Tahan kirjutada teistest inimestest. Lähedaste toest selliste emotsioonide keskel.

Need emotsioonid, mida tunnen täna, ei ole mulle sugugi võõrad. Juba lapsest saadik olen neid tundnud. Teismelisena südamevalu, hirmu, kurbust. Ka lapsena hirmu, kuid leebemat varianti.

Aga olla nende tunnete keskel üle aasta. See on minu jaoks midagi uut. Midagi hirmutavat ja kahjuks ma ei saa öelda, et mul on lähedaste tugi. Miks? Ma ei taha sellest lähemalt kirjutada, sest selles loos ei ole ainult mina. On ka teised.

Julgen nüüd tunnistada, et meil Geiduga on samuti hetkel keerulised ajad minu mustas augus olemise pärast. Mina ei taha lasta ennast aidata ja tema ei oska. Selline nõiaring… Kuid ma armastan teda. Ja juba see, et ta lihtsalt on olemas, on minu jaoks oluline. Kuigi ma vahel ei oska seda nii näha. Ma armastan teda. Olen seda alati teinud ja teen ka edaspidi. Kuid ma kardan…

Ma tunnen ennast keset seda emotsioonide möllu nii üksinda. Ei ole kedagi, kellele kurta, kellelt nõu küsida, kellega arutada. Inimestel on omad elud, omad probleemid ja omad mured.

Mõnikord olen ma oma tunnetega nii kimbatuses, et pean nad kuidagi endast välja saama. Ja siis tekib tähelepanuvajadus. Ilmselt ka seetõttu ma sotsiaalmeedias rohkem figureerin. See on koht, kus saan tähelepanu. Koht, mis paneb mind tundma nagu ma ei oleks üksinda. Tekitab tunde, et keegi vajab mind millekski. Keegigi näeb mind. Väljaspool kodu.

Sellepärast on mulle ka oluline, et te oleksite minuga. Reageeriksite. Räägiksite kaasa. Sest ma tunnen ennast nii üksildasena.

Vahel on minusse kuhjunud nii palju halbu mõtteid ja kurbi tundeid, et ma plahvatan. Lähen ja oleksin valmis esimesele ettejuhtuvale kõik ära rääkima. Kuid miski takistab mind alati… Küsimused. Inimesed hakkavad küsimusi esitama. Kergem on olla vait, kui hakata oma elu ümber jutustama.

Kuidas ma vajaksin tuge. Ma tean, et võõrad on lahked seda pakkuma. Kuid see pole see… Ma ei oska seda vastu võtta. Minu jaoks on raske end võõrale nii avada.

Minust on raske aru saada, kui kurb olen. Ma elan seda tavaliselt omaette välja. Kui teised juba magavad. Või eemal on. Elan välja ning naeratan edasi.

Aga lähedaste tugi on väga oluline. See on hindamatu väärtusega. Sa ei pea isegi midagi ütlema, lihtsalt kuula. Kuuled küll, aga kuula ka. Oma mõistusega. Oma südamega.

Sest palju on neid, kes sellises emotsioonide virrvarris inimesele veel jalaga takka virutavad.

Mulle on palju öeldud neid asju:

“Mida sa tujutsed??!”

“Sa oled peast soe!”

“Jälle hakkab sul see jama pihta vä?”

“Tegelt on ju kõik hästi, sa mõtled üle!”

“Mine arstile, ehk saad veel normaalseks!”

“Need on sul kõigest tujud!”

“Ah, sa alles sünnitasid, küll üle läheb!”

Mkm, ei mu eesmärk pole hurjutada neid, kes selliseid asju ütlevad. Nad ütlevadki neid asju, sest nad ise ei ela seda läbi. Nad ei tea, mis tunne on olla sellises keerises. Kus üks päev oled rõõmus ja mõtled, et kõik ongi ju tegelikult hästi ning teine päev tahaks maa alla vajuda. Ja aasta hiljem avastad end ikka samast punktist.

Aga see paneb lihtsalt mõtlema. Mõtlema, et kui juba oma inimesed sulle selliseid asju ütlevad ja sind mõista ei suuda, kuidas saab teha seda keegi võõras. Tekib usaldamatuse tunne. Ja mõtlengi, et ah, pean ise selle kõigega toime tulema. Ja mõnda aega arvad, et saad päris hästi sellega hakkama.

Kuni kokku varised.

Ja ma ei saa ju pahaks panna kellelegi seda, et nad ei suuda toeks olla, sest võibolla nad ei oskagi. Kas ma oskaks? Ma ei tea… Kuidas ma saan asetada neile sellise koorma õlgadele, kui nad isegi ei tea, millega tegu on? Seega ma ühest küljest täiesti mõistab, et inimesed ei oska tuge pakkuda. Eriti tänapäeval, kus päriselt suhtlemist jääb aina vähemaks. Kõik on kolinud sotsiaalmeediasse.

Ma olen leidnud internetist arutelusid selle üle, kui ebastabiilne inimene ma olen – üks päev õnnelik, teisel kurb. Kui te vaid teaks, et nendel õnnelikel päevadel tunnen ma ennast ainult elavana. Ja naudin täiel rinnal, et täna olen tõusnud ilma sisemise deemonita. Ma ei taha, et see päev õhtusse jõuaks. Ja on need teised päevad. Mitte nii õnnelikud. Kus ma üritan päeva lõpuks lihtsalt ellu jääda ja mitte ennast ära kaotada jälle.

Valige rohkem oma sõnu. Kui te ei oska õigeid leida, olge lihtsalt olemas ja kuulake. Vahel piisab ka vaid sellest. ❤️

17 kommentaari

  • K

    Minu hing ka nutab. Oma maja ja mees ja üks beebi ja kõik hästi, onju? Samas tunnen iga päev mingit ängi, mingi jama on sees. Rinnust pitsitab ja kõik teeb kurvaks. Tunnen ennast väärtusetuna ja halva emana. Samas mõtlen, et kuradi loll ikka, endal kõik korras ja ei suuda rõõmu ka tunda… tänamatu selline. Elan nende hetkede nimel, kui saab minna ära kodust kellelegi külla või seiklema või kui keegi hoiab last. Aga kohustused kodus kasvavad üle pea ja nii kasvab ka see tunne, et olen mõttetu sitanikerdis.
    Mõistan sind, kuid samas ei mõista ka, sest usun, et minul veel leebe olek. Siiralt soovin, et leiad jõudu ja saad millestki haarata, mis viib su helgemasse tulevikku.
    Oled hea ja tubli!

    • Jane Almers

      Mul nt see ka, et nii väga ootan nädalavahetust, et saaks siit kodust välja. Kuhugi kaugele. Kasvõi lihtsalt sõita kuhugi. Peaasi, et kodust välja.

      Ja justkui sama – kõik nagu on korras, aga miski närib seest ja ei lase täiesti õnnelik olla. 🙁

    • Hanna

      See on haigus ja et sellest lahti saada on vaja sellega tegeleda. Enda sees hoidmine on seni variant,kuni sa plahvatad, aga see ei tee sind terveks. Kiidan, et kirjutad! Igal ühel on oma väljund, mõni käib psühhiaatri/ psühholoogi juures, teisele tõesti aitab kirjutamine. Kõige olulisem on see kõik lahti harutada ja mõtestada ning tegeleda sellega. Teadvustada haigust ja teha igapäev mingi samm tervenemise poole.
      Kõige rohkem mõtlen su laste peale, kas sa nende ees jõuad koguaeg teha nägu et kõik on korras? Lapsed taipavad ja tõlgendavad asju palju kiiremini ja rohkem kui meie seda arvatagi oskame. Minu ema depressioon ja meeleolu häired on minule küll tugeva põntsu andnud.

  • Nete

    Ka see läheb mööda. Madalseis kipubki lainetena käima ja iga kord, kui uus laine peale tuleb, siis tekib tunne, et nüüd on hullem ja see jääbki kestma. Aga läheb mööda. Oled fantastiliselt tubli noor naine!

      • A

        Hei! Mul ei ole olnud kunagi depressiooni kui diagnoosi, aga ütleme nii, et ma juba mitu aastat tagasi mõtlesin välja enesetapuviisi, mis ma tean, et on toimiv ja reaalne ja ma suudaksid seda teha. Jah, õnneks ma ei jõudnud selleni, aga väga vähe oli puudu. Mul olid olemas vajalikid vahendid ja koht ka välja otsitud, samuti kirjad lähedastele, et asjad, mida ma kunagi öelda ei julgenud, saaks öeldud. Nüüd, neli aastat hiljem, ei ole mu kodus enam seda ravimit, ma ei istu hommikust õhtuni end vihates ja ei lõhu raseerijaid. Selleni oli raske jõuda, ausalt. Möödunud aasta alguses kui ma rasedaks jäin, oli mul jälle kohutavalt raske endaga toime tulla. Kõik need 9 kuud ma tundsin end nii halvasti ja süüdi, süüdi, et olen kogu aeg kurb ja tusane ja kindlasti sünnitan nüüd närvihaige lapse, süüdi, et kindlasti rikkusin nüüd oma noormehe elu ära, noh, et julgesin rasedaks jääda (see oli ühine otsus). Pärast lapse sünnitamist läks veel hullemaks. Esimesed 7 kuud on maapealne põrgu, kunagi suitsiidne periood tundus selle kõrval lust ja lillepidu. Kõigele lisandus ka pidev süütunne, et olen halb ema ja teen asju valesti. Nüüd, kui laps on kohe aastaseks saamas, läksin uuesti kooli ja ma tunnen ennast lõpuks ometi inimesena. Kaks päeva nädalas pool päeva kodus olla on kui taeva õnnistus. Ja ausalt, ma ei mõtle kordagi lapsele, mustadele nõudele või tolmurullidele. Ma mõtlen sellest kui tore on jälle midagi teha, eneseteostuse üle on tohutu rõõm. Kuigi ma pean hommikul kaks tundi varem ärkama, lugema igavaid raamatuid ja kuulama tundides õpetajate loenguid asjadest, mis mind absoluutselt ei huvita, siis sellegipoolest on niii tore koolis olla. Olen ühe korra ka psühholoogi juures käinud. Käisin siis 10ndas klassis, mul ei olnud veel last ja ma polnud rase. Ma ei tea, mida psühholoog minu juures märkas, aga ta palus mul enda juurest läbi astuda, küsis suvalisi asju ja palus siis luba minu peal EFT-tehnikat proovida (vaata yt-st mingit videot). See oli imeline, ma olin väga ebausklik ja halvasti meelestatud selle kõige osas, aga tänu sellele seansile sain lõpuks aru, miks mul on kogu elu olnud väga toksilised sõltuvussuhted, miks ma olen alati alistunud ja teiste järel jooksnud. Mul oli lapsepõlvest pärinev paaniline hirm, et inimesed jätavad mu maha. Tänu sellele mõistan end palju paremini ja minu jaoks ei ole enam nii suur probleem öelda “ei” või lõpetada kellegagi suhtlemine.
        Ma saan aru, et minu kogemus ei sarnane sinu omaga eriti, aga tundsin, et peaksin seda siiski sinuga jagama.
        Tähemärke on vist nüüd küll raamatu jagu.😅
        Ole tubli, kallis Jane! Minu jaoks oled sa suur eeskuju!❤

        • Leena

          Mul on kolm last, kaks viimast väikse vanusevahega ning peale kolmanda sündi esimesed kolm kuud oli õnneuim ning seejärel rutiin ja väsimus ja kodus nüristumine hakkasid vaikselt auku tõmbama. Aasta pärast olin väga sügavas depressioonis. Kõige rohkem süüdistasin abikaasat (ala sina neid lapsi nii väga tahtsid ju, aita rohkem, mõista rohkem jne, kuigi tegelikult ta oli väga hands on isa) ning kuigi me üritasime nii paarinõustamist kui ka hakkasin ise käima psühholoogi juures nõustamises kord kuus, siis ma tundsin kuidas ma tahan ära. Ära suhtest, olla omaette, mitte anda aru ja toriseda üksi. Tundsin et ei taha enam elada, ma ei olnud suitsiidne, aga lihtsalt unistasin, et minu aeg saaks otsa ja ma ei peaks seda kõike enam taluma. Väliselt kõik oli hästi, armsad ja tublid lapsed, oma kodu, normaalsel elujärjel. Ja mina olin üdini õnnetu. Kurb. Kõik tundus nii mõttetu.
          Tahtsin ülekõige et mu armastatud abikaasa lihtsalt ära läheks. Kiskusin riidu. Pidasin viha. Nõudsin lahutust ja lahutasimegi. Ilma ühegi suure põhjuseta. Armastuski oli alles. Aga lihtsalt ei suutnud teda enam taluda. Ma olin nagu viha ja pettumust täis. Need minu mustad depressiooniprillid näitasid kõike seda nii.
          Ja siis, olles üksi kolme lapsega, mitte kedagi polnud enam süüdistada vaid tuli tunnistada et kõik valikud olid mu enda omad, neid aktsepteerides sain ma hakata lõpuks ometi iseendasse süübima. Miks ja kuidas? Kes olen üldse mina? Miks ma käitun ja reageerin nii? Miks miks miks. Ja mis see kogu keeruline elu mulle kingituseks toonud on?
          Minu esimene samm deprekaaugust välja oli see kui hakkasin igal õhtul telefoni äppi üles kirjutama kolm positiivset asja. Kui siiani märkasin ma ainult pigem halba ja kõik tundus ülekohtune siis paari kuuga toimus totaalne nägemuse muutus. Ma avastasin kui palju eest mul on tänulik olla ning tänaseks päevaks ma ei suuda leida ühtegi asja oma elus (ka minevikus) mis poleks omanud kasvõi mingisugustki pos mõju või vähemalt suunanud mind mingi uue pos juurde.
          Ja on võimatu olla depressioonis kui iga pisiasi tekitab meeletu tänutunde ja õnnetunde. Nii et ma olen meeletult tänulik oma depressioonile (on see ka mind tegelikult aastakümneid vaikselt ju kummitanud). Et see on mu läbi kõige pimedamate hetkede toonid siia kus ma praegu olen.
          Ei, see pole olnud kerge sõit. Need kolm aastat on olnud ilmselt elu keerulisimad, kuid kui ma peaks valima et kas teadlikult jätta see hullumajapuhvet vahele ja muutuda endiseks või teha see kõik läbi, et saada selleks kes ma olen täna. Sisemuselt just. Siis ma teeksin seda uuesti.
          Mul on ainukese asjana kahju, et ma ei osanud teha seda kõike koos abikaasaga. Sest no ma lõhkusin pere. Depressioon lõhkus minu pere. Aga minu uhkus ja trots ja “ma saan ise, mul ei ole kedagi ega kellegi abi vaja” olid nii tugevad, et ei lasknud mul koos abikaasaga neid probleeme lahendada. Egod olid ka liiga suured. Nii et ma pidin eralduma. Olema nagu erak mõned aastad ja otsima ennast.
          Aga ma soovitan Sul siiski võtta end kätte ja avada end. Tehke see sõit koos kaasaga läbi. Sina mine psühhiaatri juurde ja küsi tasuta psühholoogilist nõustamist. Nad soovitavad ka antidepressante kuid neid ei pea valima.
          Minge koos paarina nõustamisse. Kõrvaline isik ehk aitab sul end avada ja ka mehele paremini mõistetavaks teha.
          Ja kõige olulisem, võta aega enda jaoks. Tekita see aeg, ükskõik mille arvelt. Terve sinu pere vajab särasilmset sind nii et ükskõik mida sa ka selleks tegema ei pea, et seda saavutada, see on tähtis! Ja tee seda. Sina oled prioriteet 1 😉
          Emadus ei olegi kerge! Naiseks olemine pole kerge. Jeerum, jnimeseks olemine pole ammugi kerge. Õnneks need ajad on möödas, kus on vaja end klantspiltide taha peita ja fassaadi näidelda. On sinust väga vapper, et neil teemadel avalikult kirjutad ning usu mind, selline avalik teemast rääkimine iseenesest juba aitab muuta ühiskonna hoiakuid. Nii et see on oluline.
          Ja inspiratsiooniks soovitan jälgida Kristina Kuzmic’it Facebookis ja instagrammis. Ta on üks võrratu naine, kes võtab emaduse reaalsuse võlu ja valu oma videodega ja julgustusteg suurepäraselt kokku.
          Vab et nii pikk kommentaar sai 🙂 Aga südamelähedane teema ning olles sellest hullusest ellujääja, siis tahaks kõiki teisigi julgustada, et ilusam ja helgem elu on olemas teiselpool seda musta masendust. Seal olles see ei tundu nii, ma tean. Aga kui istuda pimedas toas ja lasta silmadel harjuda, otsida teadlikult seda valguskiirekest, siis ka vaikselt hakkame märkama valgust ukseprao alt või pimendava kardina serva vahelt 😉 nii et püüa otsida ainult valgust ning siis pimedus taandub justkui iseenesest, kui talle üleliia tähelepanu ei pöörata 😉

  • Hele-Riin

    Kas sa igaksjuhuks kilpnääret oled lasknud kontrollida? Minul on probleeme kilpnäärmega ja see tekitab selliseid järske emotsiooni muutusi väga tihti. 1 hetk on kõik nii suurepärane ja järgmine päev sa näed ainult sitta endas ja enda ümber, kuigi sa tead, et kõik tegelt on suurepärane 😊

    • G

      Toepoolest- kilpnääre teeb koledaid asju tujudega ja reaalselt tekitabki tunde, et oled mega suures augus. Been there, done that. Raseduse aeg tekkis kerge kilpnäärme alatalitlus ja peale synnitust sellega ei tegelenud. Kuud löksid ja igapä3vased nutuhood, masendus. Juuksed langesid välja. Öösiti magada ei saanud. Motlesingi, eg nonii.. Polegi muud väljapääsu kui antideprekad ja uneeohud. Arstile kurtes oma probleeme lasi kilpnääret kontrollida mul ja voilaaa- nöidud olid madalamatest madalamad. Sain rohud peale, ca kuu aega tagasi ainult ja ma olen jälle inimene. Mitte mingeid emotsioonide virr-varru ega nutuseid hetki. Arst veel utles mulle, et ta garanteerib mulle, et peale rohtude votma hakkamist koik taastub ja tal oli oigus.
      Lase kindlasti kobtrollida kilpnääret. Eriti, kuna sa ka ju hiljuti synnitasid ja raseduse aeg paljudel naistel hakkab kilpnääre jamama.
      Sa oled super tubli naine! ❤️

  • Mardikas

    Iga inimese sees on Jumalakujuline tühimik, mille ainult Jumal saab täita. Jumala poole pöördumisest on abi igal juhul. Ise kogenud. Räägi Temaga, lihtsalt ja oma sõnadega ja siiralt, Ta kuuleb sind.

    • Ruth

      Tunnen ennast su jutust ära. Täpselt sama seis… Üksinda, vahel isegi tunne nagu mind polekski olemas. Räägitakse ainult siis kui midagi vaja ja..

  • kulla

    lõhnab depressiooni järgi….lõppstaadium on nutmine-nutad,nutad,iga pisiasi ajab nutma,ja pidama ei saa,räägid läbi pisarate,lihtsalt voolavad….äng rinnus,rahutus,õnnetu olemine-kõik tuttav mulle…päriselt,kysi abi,pole häbiasi,olen selle ise läbi teinud ning väga karm elujärk oli…

  • ?

    Ma ei kommenteeri peaaegu kunagi blogipostituste all, aga täna lugedes tundsin, et pean.

    4 aastat tagasi langesin sügavasse depressiooni pärast sõbra ootamatut surma. Olin vaimselt nii läbi, et keha andis juba märku, et midagi on mäda. Töölt tulin ära, kuna ma lihtsalt ei funktsioneerinud enam. Võtsin küll endale aega, et saada korda, kuid kukkusin veel sügavamasse auku, mis tipnes sellega, et 6 kuud elasin ma nelja seina vahel. Väljas käisin ainult äärmisel vajadusel – poes söögi järel või kord kuus sõpradega väljas söömas, et nad jumala eest ei saaks aru, et ma depressioonis olen.

    Kahjuks inimesed meie kõrval ei saa depressioonist aru, mis ühelt poolt on ka arusaadav. Raske on mõista midagi, mida ise pole kogenud. Ma mäletan, kuidas ma kord proovisin rääkida oma sõbrale, et ma olen haige, kuid vastuseks sain naeru, et mina küll viimane inimene, kellel see on. Ju ma kandsin oma maski hästi, et keegi ei aimanudki, mis mu sisemuses toimub.

    Mina professionaalset abi ei otsinud, kuid oli kordi, kus ma olin peaaegu minemas psühhiaatriakliinikusse, kuid viimasel hetkel mõtlesin ringi. Ilmselt häbist ja mitte-tahtmisest tunnistada endale, et mul on depressioon. Kuna ma sain siiski aru, et edasi nii enam minna ei saa, hakkasin ma endaga tegelema. Olin iseendaga – jalutasin, analüüsisin oma tundeid ja käitumist, lugesin eneseabiõpikuid.

    Muidugi oleks kasu olnud antidepressantidest, aga AD-d on kui köis, mis musta auku visatakse, kuid kui sa ise sellest kinni ei haara ehk ei tee endaga tööd, oled sa varsti samas augus tagasi. Kõige parem on kognitiivne teraapia ja vajadusel AD-d.

    Aastaid hiljem võin öelda, et depressioon koputab aeg-ajalt ikka õlale ja ma pole enam sama inimene, kes enne depressiooni. Ilmselt ongi see minu igavene võitlus, sest kohe kui endaga ei tegele, olen ma jälle maailma koledaim, andetum ja laisem inimene maailmas.

    Jane, sa oled väga tubli ja kohe kindlasti mitte laisk. Julgeda rääkida oma nime ja näoga sellest on väga julge. Ehk sul on rohkem vaja nii öelda oma aega, kus sa saad olla vaid iseendaga.

    Pai! 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga