Mina ei taha nendel sildadel käia…

Blogiauhindadest on nüüd maalitud selline sukeldume-sajaga-reklaamimaailma üritus ja jääb mulje, et kõik blogijad, kes ka tänavu aasta kandideerivad, teevad seda eesmärgil saada mingit feimi, uppuda koostööpakkumistes ja kasutada oma blogi kui reklaamiallikat. Võib-olla mõnes mõttes see nii ongi. Mõningate blogijate puhul. Võib-olla mitte.

Kui ma eelmisel aastal eluliste blogide kategoorias kolmanda koha sain, ei jooksnud ettevõtted küll mu blogi peale tormi ja neid pakkumisi ka väga eriti ei tulnud. Mu meelest ei andnud see üritus blogile tegelikult mitte midagi juurde. See andis mulle, aga blogi oli ja jäi ikka sama tundmatuks, kui ta oli enne seda üritust.

Koostööd on muidugi läbi aegade väga vinged olnud. Ma mäletan, et kui blogima alles hakkasin ja kellegi teise blogist lugesin, et talle oli mõni ettevõte kirjutanud, mõtlesin endamisi, kuidas tahaks tolle blogija asemel olla. Ma soovisin ka koostööpakkumisi, erinevaid tooteid ja teenuseid saada lihtsalt blogimise eest. Mida aega edasi, seda enam kasvasin mina, kasvas blogi ja taipasin, et koostööd on muutmas blogimist minu jaoks kohustuseks. Vastikuks kohustuseks. Ma ütlesin kõigele jaa, unustades enda ja oma blogi väärtuse. Tähtis oli see, et keegi oli minu blogipesakest märganud, kellelegi oli see silma jäänud ja see omamoodi paitas minu ego. Ju siis on millegi heaga tegu. Tegelikult see nii ei olnud.

Mida rohkem koostöid, seda rohkem pastakast välja imetud teksti, vähem mind ja seda, milleks ma siin päriselt olen. Väärtus langes. Minu motivatsioon kirjutada langes. Lugejad lahkusid ja ei tulnud enam iial tagasi. Mõni kannatas ära.

Täna ma ei ütle enam jah igale pakkumisele. Pakkumisi tuleb üldse väga vähe, sest blogist olen “turundus/reklaam” menüünupu maha võtnud. Kui ma ise tulen mõnele huvitavale ideele, otsin sobiva ettevõtte ja saadan oma mõtted lendu. Kui mulle kirjutatakse ja pakutakse midagi, kaalun ma väga hoolikalt ja võin tegelikult öelda, et olen suht valiv igasuguste pakkumiste osas. Igast asjast ei tule enam siia kirjutama. Ega tahagi.

See pesa siin on ja jääb kohaks, kuhu koondan eelkõige oma mõtted, tunded, arvamused ja kogu elu. Kui keegi kuskil arvas, et blogimisega ei toida kellegi hinge, siis mina toidan. Iseenda hinge. Ja ma tean, et ka mõni lugeja saab siit miskit – olgu selleks meelelahutus, igavuse peletus, midagi õpetlikku, nõuandeid, motivatsiooni või lihtsalt moraalset tuge elus edasi minemiseks.

Nagu ma ütlesin, osalen ma EBAl ja ei tee seda absoluutselt nänni või koostööde pärast. Pole ükski aasta seda sellel eesmärgil teinud. Ma osalen, sest mulle meeldib see üritus. Ma osalen, sest olen blogija. Ma osalen, sest see on minu jaoks meelelahutuslik sündmus. Ma osalen, et boikoteerida neid, kes üritavad seda sündmust boikoteerida. 😀 Okok, nali. Eks igalühel on õigus oma arvmusele selle ürituse suhtes. Ükski neist ei ole vale ju.

2 kommentaari

  • Anneli

    Sellepärast meeldibki mul Sinu blogi lugeda. See on selline lihtne, kajastad oma igapäeva ja muid üritusi. Ja ei ole reklaampostitus reklaami järgi. Muidugi loen ka teistest blogidest aegajalt mingi tootetuvutstust jne aga paljudel ongi vaid reklaampostitused ja sellist mõnusat lugemist kohvi kõrvale nagu Sinu blogis, paljudel puudub.
    Soovin edu edaspidiseks ja jätka samas vaimus 😊

  • N

    Aamen.
    See “mina ei osale” oleks nagu mingi trend.Kõik peavad seda rõhutama.Vöi millest see jama lahti läinud on, absoluutselt aru ei saa. Lipsukese põhjus oli ka kergelt öeldes arusaamatu.
    Sina oledki hetkel ainuke normaalne,(eveliis ka ) kes on jäänud neutraalseks ning osaleb, ilma suure ähkimise ja puhkimiseta. Osaled ja samas ei tee sellest numbrit, mis teised teevad.

    Minu hääl kindlalt sulle!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga