Määratlemata

minu tööst ja kollektiivist

6. veebr. 2016
Mitmed inimesed on tundnud huvi selle vastu, mis tööd ma teen, kus ma töötan ja kuidas mulle töökaaslased meeldivad. Kuna me äsja tulime kinost ja homme on viimane vaba päev, mille ma ilmselt kulutan voodis lebotamisele, siis mõtlesin, et panen oma mõtted kirja ja ehk saan teie uudishimu rahuldada. 

Töö otsimisega läks mega kaua aega. Või noh.. minu teele tuli mitmeid takistusi- algselt pidin lasteaias tööle asuma, kuid Raimondi harjutamisperiood rühmas venis pikemaks, kui ma lootsin ja nii ma sellest kohast ilma jäin. Ühest küljest olin ma kurb, sest mulle oleks ilmselt see töö väga meeldinud, teisest küljest olen ma õnnelik, sest lasnamäe lõpust mustamäele iga hommik ja õhtu käia? Bussidega sõitmine pole väga minu teema. 

Paljutõotav kõne tuli mulle Maximast, kuhu ma kandideerisin saalitöötajaks. Helistati veel kaks korda, et ma kindlasti tuleksin töövestlusele ja mind oodatakse väga. Kui kohale jõudsin, vaadati mind umbes sellise näoga, et whaat, kes sina veel oled ja mida sa tahad. Nojah. Tulin üsna morni näoga sealt Maximast ära. 

Käisin Prismas, siis Rimis ja no.. ei võetud ühendust, järelikult ei tahetud. Kuhu mujale mul pürgida alguses oma põhiharidusega? Samas, igalt poolt nõuti eelnevat töökogemust, aga kuidas ma seda nii öelda eelnevat töökogemust saan, kui just seda ma tahangi omandada? Naljakas nõiaring. 😀

Üks päev mõtlesin, et lasteaia juures on ju Selver. Ühtegi töökuulutust netis ei olnud ning otsustasin, et kirjutan neile meilile ja küsin, kas mulle oleks midagi pakkuda. Järgmiseks või ülejärgmiseks (ma ei mäleta enam, ups :D) päevaks kutsuti töövestlusele. Sain ametikohaks teenindaja ehk olen kassas, selveekspressis (iseteendinduskassa), saalis ja kus iganes veel. Esimesel päeval olin peamiselt saalis, lõpus kaks tundi piiksutasin piimapakke ja muid asju. Kassas läks aeg palju kiiremini, kui saalis töötades ja minu õnneks olid kliendid vägagi mõistvad ja keegi ei vingunud järjekorras, kui mul midagi segamini läks.. või vähemalt ma ei kuulnud, samas olin ma vägagi pühendunud oma töösse.. ja ehk ma võibolla ei pannudki tähele, kui keegi ka midagi öelda võis. Ah, teate, vahet polegi ju. 

Mulle tegelt ei meeldinud see mõte, et ma pean ka kassas olema, sest mu ärevushäired kipuvad just sellises olukorras ilmnema, kui ma pean võõraste inimestega vastakuti olema ja ma tean, et ma ei saa põgeneda. Ülemusele muidugi ma ütlesin samuti, et mul on ärevushäired. Paljud inimesed soovitasid valetada ja mitte seda mainida, aga ma lihtsalt ei oska valetada. 😀 

Tegin endast selfie ka esimesel või teisel päeval ja postitasin instasse. Ma täiesti ausalt võin öelda, et mul pole absoluutselt häbi töötada Selveris saalitöötajana. Kuskilt ju peab alustama. Veel enam, et ma hetkel omandan keskharidust. Minu ootused ja lootused ei olegi hetkel väga kõrged. 
Väga mitmed olid positiivselt meelestatud, kuid oli ka neid, kes arvasid, et Selver on kõige jubedam paik, kus töötada ja et nemad ikka saavad kodus istuda ning elu nautida, sest mees taob kõik kinni. Vat kui vahva, palju õnne! Ma soovin endale siiski iseseisvust kasvatada. 

Töökaaslastest. Õhhh, te ei kujuta ettegi, kui ebamugav olid esimesed nädalad. Tundsin, et lähen kuskile, kuhu ma ei taha minna. Aga ma harjusin ruttu ning ühel päeval tööle minnes tundsin, et ma olen justkui kodus. Töökaaslased põhimõtteliselt annavad endast kõik, et sa end hästi tunneksid. Nad kiidavad sind, kui teed oma tööd hästi. Eks on muidugi ka arusaamatusi olnud, sest paljud töökaaslased on venelased ja mõni üksik tõlgendab sind vahel valesti. 

Mul oli mingi aeg periood, kus ma ei viitsinud tööle minna. Raske oli hommikul üles saada. Aga ma ei imesta, sest ma olen päris kaua kodus olnud ja no.. see laiskus on loomulik, minu meelest. Aga ma sain sellest üle. Kui kuu või natuke peale ei saanud ma öösel rahus magada (koguaeg vaatasin kella öösiti ja soovisin, et saaks veel magada), siis nüüd ma lähen magama ja magan kuni hommikuni. Täiesti rahulikult. Teate, mida see tähendab? Et mulle meeldib mu töö ja ma tahan seda teha. 

Klientidega puutun ma samuti väga palju kokku. Võib arvata, et kuna ma töötan saalis ja panen kaupa välja, siis palju ma ikka nendega suhtlen, aga vägagi palju tegelikult. Ja ma võin öelda, et.. ma olen üllatunud. Aga sellest kirjutan ma järgmises postituses 🙂 Mul on palju erinevatest klientidest rääkida ja tõesti.. ma olen siiralt üllatunud, sest ma hakkan iseendale vastu. 

Only registered users can comment.

  1. Ma ise töötasin ka Selveris enne lapse saamist. Kuna ma samal ajal õppisin ka gümnaasiumis, siis tegin tööd poole kohaga. Mul oli palk kuidagi kahtlaselt väike. Oled sa täiskohaga tööl? On palk sul normaalne?
    Ma istusin ainult kassas. Suure kõhuga saali peale ei lubatud 😀 praegu veel sealne tööleping lõpetamata, aga töötan uues kohas. Tagavaraplaan peab ju olema 😀

  2. Tõesti,kui inimesele ei anta võimalust kogemusi saada,siis kust ta neid võtma peaks 😀
    Ise sain omal ajal puidukasse tööle,ei mingeid kogemusi , olin väga arg inimene ka veel..aga seal nii lõbusad oldi, et küll teeme puust ja punasest selgeks selle asja ja nii oligi. Selliseid tööandjaid võiks veel olla.

  3. Ma olen täiskohaga jah. Tead, ma ei oska sellele küsimusele vastata, sest ma olen siin lastega haiguslehel olnud ja nüüd saan terve kuu palga, eks siis näha ole 😉

  4. Väga äge! Kiidan Selverit ikka ja jälle 😀
    Läksin samuti Selverisse tööle peale pikalt lapsega kodus istumist. Kujutan täpselt ette, mida tundsid. Esimesed nädalad hoidsin võimalikult omaette… nüüdseks suhtlen paljudega. Tohutult aitas kaasa see, et elukaaslane juba ees seal töötas.
    Peale minu võeti veel teine tüdruk tööle, kellel kodus kaks last. Selver on tõesti üks väga hea koht, kus antakse võimalus. Oled sa noor või vana – vahet ei ole!
    Igatahes edu sulle! 🙂

  5. Kuidas see töö muidu füüsiliselt-vaimselt on? Õhtuks oled läbi nägu tina vile? Muidu kõlab hästi, tahaks ka saaliteenindajaks tulla, aitab sellest tõlkimisest juba :S

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga