***

Mõlgutan mõtteid

11. mai 2017

Paidesse kolimisega sain ma endale justkui uue hingamise, värske alguse ja ma tunnen ennast palju palju paremini, kui linnas elades. Pealinnas oli meie elu väga rutiinne. Mina rügasin Selveris tööd teha, lapsed käisid lasteaias ja mees ka tööl. Päeva lõpuks olime kõik nii väsinud, et koju jõudes keerles peas ainult mõte söömisest ja magama minekust. Kõik olime päevast nii läbi ja nii nädalast nädalasse.

Kui ma Selverist ära tulin, läks kõik nagu veel hullemaks. Raimond jäi minuga koduseks ja ka Hendrik oli aegajalt lasteaiast kodus. Lihtsalt olime ja elasime. Midagi suurepärast selle kõige juures polnud. Kerge deprekas hakkas peale tulema. Ühel hetkel otsustasime me kolida maale. Paide küll väga maakoht ei ole, aga tunduvalt rahulikum ja väiksem kant kui Tallinn.

Algus tundus raske. Mõnele võib tunduda üsna jabur, et külmiku, riidekapi ja kummuti puudumine elu raskemaks või keerulisemaks võib muuta, aga täpselt selline olukord meil oli ja see meenutas aega, mil elasime oma esimeses päris korteris Vändra külje all. Külmikut vajav toit rippus kotiga aknast välja, riided olid kuhjas.. Ühesõnaga elu oli jube. Veel kohutavamaks muutsid selle naabrid ja vaaraosipelgad, mis majas ringi vurasid, aga naabrid ei tahtnud lasta tõrjet teha, sest neile kõigile justkui sobis, et nende riiete ja toidu vahel siblivad ringi suured sipelgad, kelle hammustused on valusad. Ma ei taha isegi mitte mõelda sellele ajale. Ja kui me nägime, et siin on umbes taoline olukord, v.a sipelgad ja nõmedad naabrid, tulid need mälestused tagasi ja alateadvuses tekkis mingi blokk selle koha vastu.

Mida aega edasi, seda enam hakkasid probleemid lahendusi leidma. Lapsed said endale kapi, kus oma riideid hoida. Meie saime hiigelsuure kapi, kus hoida enda asju, üleriideid, mida hetkel ei kanna ja muud nodi. Külmik on nagu taevakingitus! See on must have asjandus, ilma milleta mina ei kavatse päevagi elada. Aega läks, aga saime need asjad. Seejärel hakkas peavalu tekitama sissekirjutamise ja lasteaia teemad. Lisaks veel perearsti valik.

Kuigi need midagi keerulist ei ole, lihtsalt vaja minna ja teha avaldusi, siis ikkagi.. peavalu mingis mõttes siiski, kuid tegelikult ju täiesti normaalne nähtus, mis kolimisega kaasneb.

Tänase seisuga oleme uhked Paide elanikud, kellel on armas ja tore perearst, kes juba nimistusse registreerimisel näitas suurt huvi üles laste tervise vastu, mis mulle ääretult meeldib. Lapsed said kirja pandud kohe silma- ja hambaarsti juurde (mitte et ma ise ei tuleks selliste kontrollide peale, aga neid peab tegema ikka rohkem kui korra elus) ning perearsti vastuvõtule läheme ka lähiajal, et saaks kaalutud ning mõõdetud ja lapsed saaksid uue tädiga tutvuda. Millegipärast arvas pealinna perearst, et lapsi on vaja aegajalt kontrollida ainult imikueas. Noh, kui need igakuised visiidid ikka on. Ülejäänud aeg- ega kui kaebusi pole, siis pole vaja sinna ka ronida ja temaga suhelda.

Me oleme siin lastega nüüd kenasti sisse elanud. Enam ei pea kodu leidmiseks GPS-i kasutama ja juba on selge, kus miski asub. Mu lemmikuks on saanud siin Lipi Lapi käsitööpood ja olen avastanud, et need kaks rippuvat jublakat minu küljes ei olegi nii kasutud ja roostes, kui ma seni arvanud olin.

Plaanis on veel ämmaemand tuua siia üle, kui ma olen pealinnas looteanatoomias ära käinud ja 12. mai ämmakat külastanud. Edaspidi käiks meeleldi Paides, sest see pikk sõit on nii tüütav ja väsitav. Lisaks käime Hendrikuga logopeedil ka Tallinnas ning sellegi tahan ma ära muuta. Kuigi ma esialgu sellest ideest loobusin, sest Hendrikul on raske uue inimesega harjuda ja end talle avada, siis võibolla on see hoopis hea asi. Peab ju tulema ka aeg, mil Hendrik muutub avatumaks ja ei tunne hirmu uute inimeste ees. Ta on selles mõttes täpselt nagu mina!

Lapsed on väga õnnelikud! Nad on igas kodus õnnelikud, aga siin elamist nad lausa naudivad. Nad jooksevad porilompides, püherdavad liivas, teevad end mustaks, naeravad, kaklevad ja saavad vahel ka üsna hästi läbi, võtavad vabalt ja on lõbusamad kui eales varem. Ja mis asja juures kõige lahedam on, on see, et mina lasen neil seda kõike teha. Ma ei stressa sellepärast, kas nende jalad saavad märjaks või riided lähevad mustaks.. las nad olla lapsed, eksole.

Tallinnas ma piirasin neid tihti, sest kuidas sa kõnnid linna vahel poriste pükste või liivaste põskedega? Inimesed vaatasid niigi kurja pilguga ja kui lapsed veel mustad olid, vaadati eriti veidralt. Vastab vist tõele, et maal elades saavad lapsed olla päriselt lapsed. Linnas siiski on mingid teatud piirid, mida ühiskond (eba)normaalseks peab.

Üks päev, kui me lastega õues vaipa kloppisime, möödus meist jalgrattal naine, kes meile laia naeratuse saatis. Seisime meie seal täpselt nii, nagu oleks juured alla kasvanud:

Mina: “See oli nüüd küll veider..”
Härra: “Oli küll..”
Mina: “Ma ei saa aru, siin kõik ainult naeratavad ja on nii rõõmsad. Tallinnas olid inimesed kurjad ja mornid. Väga veider!”

Ikka vajab harjumist, sest tõesti, inimesed on nii rõõmsad ja naeratavad, teretavad. Aegajalt ikka kuuleb pärleid ka.. Näiteks üks päev käisime poes. Ema ootas oma last, kes autos end veel riide pani.

Ema karjus lapsele: “No mida sa muned seal?”
Laps tuli autost välja ema juurde, kes teda poeukse juures ootas.
Ema ütles lapsele: “Lähme nüüd! Mingi 107 aastane oled või?”

Aga üldplaanis olen ma väga õnnelik ja rahul. Hetkel ei oska muud nagu tahtagi! 🙂

Tšekkige neid üliseksikaid traksipükse! Mulle on viimasel ajal sellised täiega meeldima hakanud, aga ma panen oma valikutega üsna tihti pange. Antud teksad on alt laiad ja keskkohast liiiiiga kitsad. Aga ilusad ikkagi! Saab siit (link!)

Only registered users can comment.

  1. Need traksid näevad ülikõvad välja! 😀 Selline tunne, et ma pean endale vist ka tellima 😀

    1. Need on jah muidu ülikhuulid, aga mu keha hetkel nii vormist väljas, et võtan süü oma kaela. 😀

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga