***

Mõni päev on parem kui teine.. või siis ka mitte

13. sept. 2017

Kui me eile terve öö magamata olin, hommikul väikesel jalutuskäigul käisin, lootsin, et ülejäänud päev saab kuidagi parem ja energilisem olema. Kogemus on näidanud, et kui hommikul vara millegi aktiivsega tegeleda, on päev kohe palju ilusam, tuju on parem, mõtted on positiivsemad.

Eile aga nii ei läinud. Enamus päevast olin trotsi ja tujukust täis. Tean-tean, tegemist on nende vanade heade hormoonidega, mis viimasel ajal korralikult minu sees mässu teevad, kuid siiski. Vahel vaatan end ja tunnen täieliku bitchina, sest tegelikult ma ju selline pole. Vahel ärritun küll kergelt, aga üldises võtmes olen väga tasakaalukas inimene.

Olen aru saanud, et lisaks hormoonidele, on ööd need, mis mind selliseks muudavad. Ma vaevlen viimasel ajal just öösiti igasuguste valude küüsis. Küll on megavalus pissil käia, küll on alakõhus krambid, küll on muud valud – kõik see, mis lõpurasedusega kaasneb. Midagi ebatavalist selles ei ole. Lisaks need maomahlad, mis mind just öösiti tihtipeale külastavad – tulles siis, kui neid üldse ei oota. Ja kui kõik need ühel ööl kokku panna, siis ärkan ma hommikul täpselt sellises olekus, nagu oleks sõjas käinud ning terve päev on hukas – ma pole saanud end välja puhata.

Eile läksin just nimme varem magama, et saaksin korralikult oma une täis. Ei. Öösel jooksin pidevalt wc vahet. Küll pissil (jube kui valus oli!), küll tundsin jubedat surumistunnet taguotsas, aga ei midagi. Ma ei mäleta, et ühegi raseduse lõpus oleks mind sellised asjad vaevanud – jälle miskit uut.

Ja kui ma olen väsinud, olen ma paratamatult ka pahur, mistõttu käib meespere kikivarvul ja hoiavad minust pigem eemale. Muidugi ei ole ma mingi kuri nõid siin, kes valimatult karjub ja lõugab, mõistus on mul ikka omal kohal, aga lihtsalt… võin ärrituda kergemini kui tavaliselt.

Homme on ilmselt ämmaemanda viimane visiit ning siis saan ka arvatavasti saatekirja esilekutsumisele. Nagu ma ühe ämmaemanda jutust aru sain, saab see kuupäev olema 25. september. Ma ei tea, kas olen peast soe või on mul füüsiliselt juba nii kopp ees, aga hakkan homme ämmaemandat moosima, et varem laps kätte saada. Laupäeval on tähtaeg, aga ma ise olen mõelnud, et selleks esilekutsumise kuupäevaks võiks olla 18. või 19. september. Jah, 25. septembrini pole ju enam palju jäänud, võrreldes nende peaaegu 40. nädalaga, kuid siiski.

Viimane kuu rasedusest venib nagu tatt.. Või need viimased nädalad. Aahh, ma ei jõua enam ära oodata!

Only registered users can comment.

  1. Eelmine aasta 25.septembril sündis minu Väike tütar 🙂 Liidab siiralt, et sul kõik valud kaovad ja saad end sünnituseks korralikult välja puhata 🙂 Ilusat. Ootustega veel veidike 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga