Mõtisklen

Ma vaagisin enne eilset mitu päeva, kas ma olen ikka valmis oma teekonda jagama teistega. Kas ma olen valmis oma elu üksipulgi lahti harutama võõraste inimeste ees? Kohati olen ma ju üsna õrna olemisega, võtan igat pisiasja rohkem südamesse kui peaks ja solvun üsna kiiresti.

Ma mõtlesin ka sellele, kuidas inimesed antud postitusele reageeriksid. Kas nad tunneks kaasa? Kas nad mõistaksid hukka? Kas nad hakkaksid näitama näpuga ja seadma kahtluse alla minu otsuseid ja analüüsima, et just tänu nendele olen täna sellises olukorras?

Mulle endale ei meeldi nii oma valikuid analüüsida, sest mis tehtud, see tehtud. Midagi olematuks muuta ei saa, midagi tagasi võtta ei saa.

Ja siis ma mõtlesin, et mulle on blogimise ajal palju inetuid asju öeldud. Väga inetuid. Selliseid, mis on mu vaimse tasakaalu nii kõikuma pannud, et annab seda tagasi normaalseks saada. Ma tunnen ise hetkel nii suurt pettumust iseendas ja oma elus, et kas keegi saab veel seda hullemaks muuta? Ilmselt mitte ja sellepärast sündiski otsus jagada seda kõike ka teiega.

Võib-olla üks hetk ma otsustan teha seda parooliga, veel mõtlen. Kahjuks endiselt eksisteerib inimesi, kes ei taha minu elust ja tegemistest osa saada ent neid miski ikkagi tõmbab siia. Vägisi. Vastu tahtmist. Võib-olla, kui parooli alla need postitused panna, rikun ühiskonda oluliselt vähem.

Ma ei ootagi mingit haletsust, kaasa tundmist, plaksutamist ja häid soove, tegin selle juba oma eelmises postituses selgeks. Ma soovin, et inimesed, kes sarnases olukorras on, saaksid siit midagi. Julgustust näiteks.

Te ei kujuta ette, kui paljud mulle eile kirjutasid, nad tänasid mind, sest olin neile andnud selle tõuke samuti abi otsida. See ongi see, mida ma tahan. Midagi enda kogemusega edasi anda, mitte haletsust otsida.

Aga oli ka neid, kes seadsid kahtluse alla minu kirjutatu. Kindlasti on sul ka raha- ja suhteprobleemid! Ei saa ju olla, et midagi rohkemat siin ei ole! Miks selle neljanda lapse saad ja seda olukorda sellise otsusega veel rohkem süvendad? Miks sa ei võinud neljanda lapsega oodata? Miks sa ei lõpetanud kooli, et vähemalt harituses olla oma lastele eeskujuks?

Teine soovitab ära minna. Ole omaette, üksinda, korrasta oma mõtteid, aja pea selgeks ja siis tule tagasi. Keegi ei taha seda hala lugeda!

Jah, ma olen ka sellele mõelnud, kuid siin ma natukenegi suhtlen kellegagi, mis hoiab mind justkui tegevuses, aktiivsena. Miks ma peaksin selles olukorras üksinda olema ja maailmast eralduma? See on meie üks suurimaid probleeme, et tõukame ära inimesi, kes vajaks tegelikult meie seltsi, meie tuge, meie lähedust. Aga selle asemel öeldakse talle, et “mine ära ja tule tagasi, kui oled normaalne”. Mnjh…

Ega ma ei oodanudki, et inimestel küsimusi ei teki. Muidugi tekib. Aga ma ei vasta neile, sest minu olukorda see ei paranda mitte kuidagi, kui ma hakkan mõtlema, mis oleks teisiti läinud, kui ma poleks otsustanud last saada. See tekitab minus vaid rohkem enesehaletsust ja pettumust, halbu mõtteid.

Jah, tõsi, see sasipundar minus on tekkinud paljude asjade koosluse tõttu. Suhe ei ole just kõige ideaalsem, on ka rahamuresid, kuid neid pigem vähem, tõsi, ma isegi ei väida vastupidist, aga ma pole valmis neid teemasid veel nii detailselt lahkama ja korraga kõike endast välja paiskama.

See saab olema üks meeletult raske ja käänuline teekond, kus ma kukun ja tõusen ja siis kukun veel valusamalt, kuid kõik algab minust endast. Kui ma proovin enda hinge parandada, terveneb kõik minu ümber. Ma tean seda. Ma olen üsna positiivselt meelestatud tuleviku osas, nüüd, kus olen saanud nõustaja juurde vähemalt aja.

Ma tean, et tuleb aeg, mil ma vaatan nendele postitustele tagasi ja tänan ennast sisimas, et midagi ette võtsin.

Aitäh teile armsate kommentaaride ja kirjade eest! Te ilmselt mõtlete, et mis need võõra inimese sõnad ikka muudavad, aga ma läksin eile magama suure tänutundega, et mul just nii palju toetajaid on ning pani mõtlema, et tegelikult ei ole ma ju üldse nii üksik, kui olen siiani arvanud. 🙂

7 kommentaari

  • Kristiina

    Ma ei saa aru, mis valu on inimestel nii õel olla? Jah, mulle ka ei meeldi paljud blogid, kuid selle asemel, et inimese enesehinnangut maatasa teha, tema elu ja valikuid kritiseerida ma lihtsalt enam ei külasta seda lehte. Lihtne. Või siis ikka mitte? Neil inimestel, kellel tatti pritsib kahte lehte on vast endal isiklikus elus probleeme. Sulle paksu nahka ja loodan, et ka sinu ellu ilmub varsti juba esimene päikesekiir!

    • Jane Almers

      See on tegelikult nii tavaline, et ma üldse ei saa aru, miks sellest veel kirjutan… Oleks imelik, kui inimestel see valu puuduks. 😀 Aitäh sulle!

  • Kateriina

    Ai krt, kus kihvatas selle kommentaari peale, et /…olla oma lastest hariTusega ees…/. No hariduse ja harituse vahele pole kohe mitte kuidagi võimalik võrdusmärki tõmmata. Haritust on Sul kuhjaga ja see paistab ka postitustest välja 🙂 Alati polegi just see haridus mingi eriline näitaja, oled oma lastele niikuinii heaks eeskujuks ja olgem ausad, neid ei koti absoluutselt, oled sa lõpetanud 2 klassi või ülikoolis kraadiõppe… Igatahes jõudu sulle tuuleveskitega võitlemiseks ja pea meeles, et lõpuks ikkagi alati võidad 😊

    • Jane Almers

      Need on need, kes alustavad oma kommentaari “ma ei taha midagi pahasti öelda, aga…” ja siis tuleb sealt midagi, mis ikkagi peaks mind seest närima hakkama, mingi “ära panemise” katse või miskit. 😀 Vähemalt mulle tundub nii…

  • Edgar

    Kahjuks on tänasel päeval kõigil õigus sõnale. Rõhutan, kahjuks. Keskendu positiivsele tagasisidele. Keskendu iseendale ja oma võrratule perele. Ning kui sellest kõigest on vähe siis mõtle, et kuskil on üks tüüp kes ootab su postitusi sama palju kui Tähevärava algust TV6-s ja koeraga jalutamise asemel tipib seda postitust.

    Päikest!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga