***

Mõtteid sünnitamisest

16. mai 2017

Minult on ikka paaril korral küsitud, kas blogis olen kirjutanud ka sellest, kuidas Hendrik ja Raimond siia ilma jõudsid. Ma ise arvasin tänase päevani, et kindlasti olen ma midagi nende sündidest kirjutanud, aga kui hakkasin eile ühe inimese jaoks neid otsima, siis ei leidnudki midagi. Ja vanast blogist ka ei leidnud. Seega, ei.. endalegi üllatuseks, pole ma neist midagi kirjutanud. Või teine variant on see, et olen lihtsalt need postitused ära kustutanud. Kes teab, miks.

Natuke üle poole raseduse on juba möödas ja paratamatult hakkan ma iga nädalaga mõtlema rohkem sünnitamisele. Sellel korral tahan ma minna sinna positiivsete mõtetega. Mõelda, et mul ei ole niikuinii pääsu ja et oma beebikesega kohtuda, pean ma selle läbi tegema. Ma kardan.. kohutavalt kardan, aga see on lapse saamise juures üks paratamatu osa.

Järgnevalt proovin ma lühidalt kirja panna Hendriku ja Raimondi sünnilood.

Kuidas Hendrik sündis? Tähtaeg oli täpselt minu sünnipäeval, 11.detsembril. Kuna aga ma tähtajast üle kandsin, pidi esilekutsumine olema Pärnu haiglas 22. detsember. Hendrik aga mõtles, et võiks ikka ise tulla ja nii ma hakkasin 19. detsember hommikul kodus valutama. Valud hakkasid kohe peale ärkamist. Kui need juba regulaarseks muutusid, et olid iga 5 minuti tagant, lasin mehel kiirabi kutsuda. Need sõitsid muidugi vale maja ette ja ma pidin trepist alla kõndima ning ka õues natuke liikuma, et kiirabiautoni jõuda. Õnneks mees aitas ja kõige hullemad valud ei olnudki, et kõndida isegi ei jaksaks.

Sõitsime kiirabiga haiglasse. Seal võeti koheselt vastu, vaadati avatust ja midagi tehti seal veel. Vabandan, kui jutt kohati ebaselge on. Mul lihtsalt on nii õhkõrnalt meeles kogu see päev. See oli rohkem, kui viis aastat tagasi ju!

Igatahes, mäletan ma, et mind viidi üsna kiirelt sünnitustuppa. Seal ma karjusin arsti peale ja karjusin mehe peale ja isegi virutasin ämmakale jalaga näkku, sest too aina surkis mu sees. See ei olnud valus, aga just väga ebamugav ja rõve.

Ma täpselt ei mäleta põhjuseid, aga mulle tehti epiduraal ja ühest küljest oli see nii hea, sest ma ei tundnud allapoole vööd mitte midagi ning pressisin arsti käsul. Teisest küljest tekitas see minus segadusi, sest mõnel korral ma ei saanud aru, kas ma pean nüüd pressima või ei. Pigem eelistaksin ikka ise tunda, kui pean pressima hakkama. Kuigi see on valus.

Pressisin ja pressisin, aga Hendrik ei tahtnud tulla. Lõpuks ütles arst, et kui nüüd viimase pressiga ei tule, tõmmatakse vaakumiga. Ma ei tea, mida see endast kujutab. Kõlab küll jubedalt. Võtsin enda jõuvarud kokku ja pressisin viimase korraga ta enda seest välja.

Haiglas olin umbes 13 ajal ning Hendrik sündis 19.12.11, 41. rasedusnädalal kell 22.41, kaaludes 3,9kg, olles 53cm pikk. Apgari hindeks sai meie poiss 9. Mina sain paar ilupistet. Koju saime 22. detsember, just enne jõule. 🙂Elades Vändra vallas, oli alevil selline armas komme panna sünniõnnitlused kohalikku lehte. Mul see siiani alles. Raimondi sünniga seda ei olnud, sest me elasime pealinnas ja olime sinna sisse kirjutatud. Kuidas sündis Raimond? Raimondi esialgne tähtaeg oli 6. aprill, aga kuna ka tema ei tahtnud õigeaegselt sündida, pandi aeg kirja esilekutsumisele. Selleks ajaks sai 18. aprill, minu elukaaslase sünnipäev. Tegelikult ühest küljest lootsin ma, et ta sünniks varem, aga mõnes mõttes oli täiuslik, et ehk sünnib ta just samal päeval, mil tema issike.

17. aprill ehk neljapäeval pidasime mehe sünnipäeva. Järgmisel päeval ei saanud ju, plaanis oli rohkem nagu sünnitama minna. 😀 Ma terve õhtu närveerisin ja olin pinges, sest hirm sünnitamise ees oli huge!  

Tol ööl olin ma maganud ainult kaks tundi ja 18. aprilli hommikul pidime juba kell 8 haiglas olema. Seal pandi KTG alla (on vist?!) ja siis räägiti, et on kaks võimalust esilekutsumiseks: kas avatakse looteveed või tabletiga. Viimasel juhul oleks mees koju tagasi saadetud ja alles siis kutsutud, kui sünnitegevus pihta hakkab. Ma nii lootsin, et mees ikka jääb minuga ja õnneks valiti mulle see esimene variant. Lootekott tehti katki, veed tulid ära ja emakas hakkas avanema.

Ma olin nii väsinud. Mees oli ka. Valud hakkasid suht kiiresti pihta ja nii ma uuutasin-aatasin seal sünnitustoas ringi tatsates. Emakas avanes päris kiiresti ja varsti hakkas ka sünnitegevus pihta. Mees oli nii tubli ja hoidis mu kätt. Päris kurb oli vaadata, kui paha tal vahepeal hakkas. Pühkis teine oma laubalt higi ja korraks isegi tundus, et tal viskab pildi kotti.

Mina aga pidin pressima. Ja ma ei osanud seda! Ma pressisin kõik näkku, kuigi oleks pidanud pressima kogu kehaga alla. Üks hetk läks mul silme eest kõik punaseks ja taipasin, et olin pressinud nii, et ninast hakkas verd sõna otseses mõttes purskama. Ja arstid lasin ka muidugi mõnuga täis! 😀 Mäletan, et arst veel pressimise ajal küsis mehelt, kas ma pissil ei käinudki. 😀 Enne sünnitegevuse algust ma vedelesin küll duši all ja lahistasin korralikult, aga ju siis hoidsin suurema osa arstide jaoks. 😀

Mitte ühegi pressiga ei tahtnud Raimond tulla ja minul oli jõud otsa saamas. Nii valus oli! Arstid küsisid, kas ma naerugaasi sooviksin. Kuna ma olin kuulnud, et see tekitab sellise purjusolemise tunde, mõtlesin, et miks mitte, proovime! Valesti otsustasin, sest see pani mind magama. Ma jäin keset sünnitegevust magama! Seejärel panid arstid mulle tilguti külge, mis pidi mu emakale jõudu juurde andma.

Ka Raimondiga oli nii, et kui nüüd viimase pressiga ei tule, siis pidavat arstid kasutama vaakumit. Ei tea, kas see on mingi uus ähvardusmeetod või mis see vaakumsünnitus endast üldse kujutab? Igatahes kõlas see nii vastikult, et võtsin enda jõuvarud kokku ja pressisin ta endast välja. Oh, kui hea tunne see oli! Samal ajal, kui arst mu alumist korrust kokku lappis, sain mina meie pisikese imega tutvuda.

Raimond sündis 18.04.14, kell 18.12, kaaludes 3,8kg ja olles 53cm pikk. Apgari hindeks sai ka tema endale 9. Rasedusnädalaid ei oska ma öelda. Millegipärast pole mul neid siia kirja pandud.

Ma olen kuulnud inimesi ütlemas, et jee see kogu sünnitusega kaasnev trauma läheb meelest, kui laps rinnale pannakse. Ausalt, minul läheb! Kõlagu see nii läigena, kui kõlab, aga hetkel, mil ma beebikese enda kätte sain, kadus kõigel muul tähtsus, mis ma tema kättesaamiseks pidin läbi tegema. 

Ma muidugi loodan, et sellel korral hakkab sünnitegevus ise pihta. Teada, millal sa sünnitama lähed ja seda kõike läbi elad, on kurnav ja närvesööv. Samas see teadmine, et saad kindlal päeval oma lapsukesega kohtuda, on ka väga ahvatlev. 🙂

Only registered users can comment.

  1. Mul esimesega tulid veed ära 39+1 õhtul 19.21, mingi hetk peale seda hakkasid valud. Keskööl olid valud nii valusad ja paariminutiliste vahedega niiet läksime haiglasse aga kuna avatust oli ainult 1,5 siis loobusin haiglasse jäämisest ja koju valutama. Kell 3 oli asi juba üsna hull niiet läksime tagasi haiglasse. Kella 6ks oli mul juba pilt ees üsna hägune kuna valud olid iga minuti tagant. 6 ajal hakkasid pressid aga kuna avatust oli natuke puudu siis pidin neid kinni hoidma. 6.30 enam ei suutnud kinni hoida ja mees läks arsti kutsuma. Ei tulnud. 10min hiljem uuesti. Ikka ei tulnud. Ja nii ta käis iga 10min tagant, mina presside käes piinlemas kuni kell 8 tuli uus vahetus. 8.05 astus uus ämmakas sisse ja 8.21 oli laps sündinud :D.
    Teise sünnitusega hakkasid kell 3 valud ja tulid ka veed. 3.30 kutsusime mu ema linna suuremale lapsele järgi. 4.30 ta jõudis ja see hetk tuli mul esimene press, olin kodus köögis siis. Ema viis meid haiglasse, ma hoidsi presse kinni jällllle. Sünnitusmajas hingasin teel synnitustuppa koos ämmaemandaga presse üle. Sünnitustoa uksetaga vaatasin veel kella, 4.50 oli. 5.02 sündis beebi! Teine sünnitus oli küll valus aga koguaeg ootasin et millal nyyd hulluks läheb nagu esimesega. Ei läinudki nii hulluks. Praegu mõtlen juba kolmandast lapsest.
    PS! Mul endiselt vägagi meeles need valud nii esimesest kui teisest sünnitusest :D. Ei tea ma mis see “unustad kohe kui laps rinnal” on :D.

  2. Ma pole kumbagi sünnitust kartnud. Esimene kestis 10h ja teine oli suht turbokas, öösel 00.55 oli kodus esimene valu ja 3.57 pandi poiss rinnale ☺
    Poiss sündis mul issi 30.juubeli varahommikul ☺
    Ütlesin mehele juba rasedusest teada saades, et tuleb juubelikingitus 😀

    1. Mm.. nagu ma ütlesin, ma ei oska öelda rasedusnädalaid, pole kuskil kirjas kahjuks. 🙂

  3. Minu esimene laps (tütar Sophia) sündis esilekutsumisega täpselt 2 nädalat peale tähtaega. Kuna tegemist oli esimese beebiga,siis oli suhteliselt hirmus ja kaootiline sünnitus,küll aga kiire (3 h).
    Läksin haiglasse kindla mõttega,et tahan epiduraali,ei olnud sellise mõtlemisega,et tahan ise ja “loomulikult” sünnitada,vaid võimalikult valutult. Kui mulle esimene tablett sisse pandi,siis öeldi,et lähiajal ei juhtu midagi ja mees saadeti koju. Mulle anti valuvaigistav süst ja öeldi,et see aitab hommikuni magada. Süst ajas mul südame pahaks,tegi tohutult uniseks ja alustas mu sünnitustegevuse. Kuna ämmakad mind alguses ei kuulanud kui ütlesin,et valu on kohutav ( ma kannatan valu muidu väga hästi,nii et teadsin et miskit toimuv) siis ei kontrollitud mind et vaadata,kas saaks epiduraali või mitte.
    Kui lõpuks kontrolliti olin ma 8 cm ja kui ma sünnitustuppa jõudsin,olid juba pressid nii et epiduraali võimalust enam polnud. Mulle ei pakutud ka naerugaasi,kuigi ma küsisin.
    Kõik toimus nii kiirelt,aga üldse mitte nii nagu ma ette kujutasin. Laps oli terve,aga kuna nöör oli kahekorra ümber kaela,veetsime igaks juhuks 4 päeva intensiivis.
    Mu poeg Sebastian sündis 20 kuud hiljem ja palju rahulikumalt. Haiglasse minnes oli avatust 7 cm ja valisin naerugaasi ja ei soovinud epiduraali. Ämmaemand oli tore,olime peretoas ja kõik läks kiirelt ja ilusti. Alla 3 h olime haiglas olnud,kui poeg sündis. Mees läks paar tundi peale sündi koju meie tütart valvama ja olin haiglas hommikuni üksi ( meie mõlema poolne otsus). Peale teist beebit tundsin ennast kohe peale sünnitust hästi ja “tavalise” minana. Hommikul kui mees saabus olin mina juba pestud ja meik näos nagu midagi poleks juhtunud 😀
    Olenemata sünnitusest,oleks igaljuhul seda uuesti läbi elama. Lihtsalt hämmastav,mida meie kehad suudavad teha!

    Jõudu ja jaksu teile.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga