Mu armsake

Juba neljapäeval oleme koos kasvanud 34 nädalat.

Minu jaoks on ikka veel uskumatu, kuidas aeg lendab. Ma ju mäletan nii selgelt, kuidas läksin rasedustestiga wc-sse, ise samal ajal Geidule korrutades, et “mu sisetunne ütleb, et olen 265% rase”. Ma ei kahelnud ka. Ma teadsin. Ja nii ta minu sees kasvama hakkas!

Ma mäletan nii selgelt, kuidas paar päeva enne esimest naistearsti visiiti sõitsime Paidest kodu poole, kui tahtsin, et Geit mind Eivere mõisa vaatama viiks. Ma armastan selliseid hooneid.

Kui me aga sinna jõudsime, ma autost välja astusin, tundsin ühtäkki, kuidas minust miski välja voolas. Kontrollisin – veri! Pisarad hakkasid mööda põski alla voolama ning läksin autosse tagasi ja ütlesin Geidule, mis just juhtunud oli. Mu käed värisesid. Süda peksis. Verd tuli tõesti niiii palju.

Naistearsti juures aga selgus, et beebiga oli kõik korras ning me saime südamerahus edasi elada.

Naljatlesime veel Geiduga omaette, et ju siis on tüdruk – naised saabuvad ju draamaga. 😀 Aga tegelikult ei osanud me kumbki oodata, kes tuleb.

Esimene UH oligi LA-uuring ning arst ütles, et minu sees kasvab tüdruk ja kirjutas ka paberile T tähe. See oli minu jaoks midagi uut. Mulle pole see vist siiani kohale jõudnud, sest ma ei ole talle midagi peale kahe kleidi ostnud. 20.02 on viimane UH ja vaatame ta siis üle – kas on vahepeal poisiks muutunud? Egas meil tähtsust polegi, oodatud oled ikka!

Mõtlen tihti oma kõhtu silitades, kui suur sa juba oled? Millise näoga sa oled? Ma ei oska seda ettegi kujutada, sest teised lapsed oleks justkui kõik näod juba endale võtnud – üks minu moodi, teine Geidu moodi, kolmas meie mõlema remix.

Kas sul on tumedad juuksed? Kas sul on pikad juuksed? Kõik meie eelmised beebid on olnud kiilakad ja ma olen endamisi ikka ahhetanud, kui näen, kuidas kellegi pisi sünnib, kilomeeter juukseid peas.

Kas sa oled juba suur? Kas teadsid, et sa oled pere ainus laps, kes on pannud emmet ja issit nende valikutes nii palju kahtlema? Näiteks oli meil sulle nimi olemas, aga siis valisime hoopis teise ja nüüd plaanime sulle lausa kaks nime panna, mis on meie puhul küll midagi uut – ma pole ühelegi lapsele tahnud kunagi kahte nime panna. Minu eelistused ja valikud neljanda rasedusega on nii palju muutunud.

Kui ma nüüd Hendrikuga haiglas olin ja ta magas, rääkisime sinuga juttu. Ma leian ennast seda viimasel ajal tihti tegemas. Silitasin jälle kõhtu ning sõlmisime kokkuleppe – proovi vähemalt sina õigel ajal ise tulema hakata. Kõiki teisi on pidanud arstid välja meelitama. Tule sina ise! See oleks ühe mu suure soovi täitumine. Ma tahaks kord elus tunda, kuidas kogu värk ise pihta hakkab, tunda seda “kas nüüd läheb asjaks?” ärevus. Sõita kodust koos Geiduga haiglasse ja teatada, et üks beebi tahab ilmavalgust näha, mitte minna haiglasse ja seal oodata, millal miski algab. Veel enam, et alati ei pruugigi midagi kohe pihta hakata.

Ma ei jõua juba temaga kohtumist ära oodata. Iga päevaga kasvab minus ärevus, rõõm, hirm ja uudishimu. Sa oled juba varsti siin! Märts on juba järgmine kuu!

Vennad küsivad pea iga päev: “Kas täna läheme võtame beebi välja?” Nad kutsuvad sind hellitavalt pisikeseks õekeseks ja valivad juba sulle Hansaposti kataloogist nukusid ja muid “tüdrukutele sobivaid” mänguasju välja.

Mind valdab kuidagi hästi eriline tunne sinuga kohtumise ees ja kui aus olla, vahel ei suuda ma siiani uskuda, et olen jälle rase ja lähen jälle sünnitama ja võtan selle teekonna jälle ette.

Õnneks on kõik siiani üsna hästi kulgenud. Eriline frukt sa ei paista olevat ja kohtled mind füüsiliselt hästi. Samas oled sa muutnud mind hästi emotsionaalseks ning loodan, et tujutsed oma tujud nende 9 kuu jooksul ära, läbi minu. ❤️

Foto: Katrin Merisalu
Kleit ja vöö: https://www.ilushetk.ee

5 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga