mul puudub fassaad, sorri

Kui ma tavaliselt panen pealkirja postitusele ära ja hakkan rahumeeli oma mõtteid kirja panema, siis sellel korral ma teen vastupidi- algul kriban postituse valmis ja siis tuleb ka see sobiv pealkiri. Sellist asja ei ole minu blogis kunagi olnud, seega läheb see postitus omamoodi ajalukku. 

Pean tunnistama, et selle rea kirjutamine võttis minul aega 4 minutit, sest ma kirjutasin lause valmis ja siis kustutasin jälle ära. See on see, et võtsin mõttesse hakata otse ja siiralt kirjutama, mitte midagi ilusatama ja mõtlema, et ehk kellegile ei sobi midagi. Vana harjumus, mis teha.

Selle postituse eesmärk on panna kirja minu mõtted teemal “fassaadiblogijad”. Ma tegelt ei teagi, kust see mõiste pärit on või miks see teema sellise hiidlainena järsku tuli. Ma tean, et kui ma üks päev Facebooki tulin, kirjutasid paljud, kui feikideks peetakse mitmeid blogijaid, sest nad on kas õnnelikud, õnnetud, töötud või õnnistatud hea tööga, mis neile reaalselt meeldib, neil on kas omad lapsed või laenatud lapsed.. Igatahes, kokkuvõttes, on enamus blogijad ikka jubedalt feigid inimesed, sest nad ju kirjutavad blogis, et neil kodus hea mees, aga tegelikult saavad iga päev korraliku keretäie või kirjutavad nad, kui head toitu nad tegid, aga tegelikult tellisid selle kuskilt restoranist või kui hästi nad lapsi suudavad kasvatada ja kui head vanemad olla, aga tegelikult on need lapsed nende õe-tütre-venna-kasuvenna lapsed või kes teab üldse, kelle lapsed. Vot nii. 

Ega pole ju võimalik, et üks blogija võibki siiralt olla õnnelik või olla õnnetu või oleks õigem öelda, et pole ju võimalik, et üks blogija elabki täpselt sellist elu nagu ta enda blogis kajastab. 

Iga blogija, kes sellel teemal kirjutas, ilmselt tundis end kuidagi puudutatuna sellest.. kust see üldse alguse sai? Ma ei tea, pole tahtmist uuridagi tegelikult, kuid sõna tahaks ikka võtta, eksole 😀

Ma ütlen siin kohal ära, et mul polnud plaanis seda teha. Ma kellegi blogist lugesin pikka postitust ja mõtlesin, et ei ei ei, päris viitsingi ju 😀 who cares, really, because i dont. Aga ma kirjutan sellest ikkagi. 
Ma pole iial mingit võltsfassaadi endale siia ehitanud. Kui ma olen midagi teinud teistmoodi, siis kontrollinud ainult oma sõnastust, ainult seda. Kui ma tahaksin kirjutada, et mul oli ikka megasitt päev ja ma tahaks end kohe oksa tõmmata, sest ma ei suuda seda kräppi enam taluda, siis ma muutsin selle lause selliseks: “Mul oli väga kohutav päev ja ma tahaks otsad anda, sest ma ei suuda kogu seda jama enam taluda.”

Kui ma blogimist alustasin, elasin ma roosilises maailmas, kus keegi kunagi kellelegi midagi halvasti ei öelnud. Kõik tulid, jagasid medaleid ja plaksutasid, andsid edasi oma kiidusõnu. Palju oli ka neid, kes kirjutasid halvasti. Mis sellele järgnes? Nutt patja ja enesehaletsus. See tähendas seda, et ma oleks pidanud oma sõrmed sellest blogimaailmast eemale hoidma.. Ma polnud selleks veel valmis. Samas, ma teadsin, et ei saagi kunagi valmis olla, kui ma ei alusta nullist. 

Blogi algusaastatel üritasin kirjutada kõike võimalikult üldiselt. Ma ei ole tahtnud kunagi oma isiklikku elu jagada, sest kui ma kord jagan, tahan ma teha seda andes endast kõik. See tähendab seda, et kui ma juba kord hakkan rääkima siin oma armusuhetest, siis tahan ma tulla tagasi ka sellisel ajal, kui kõik ei ole hästi. Ma üritasin olla võimalikult positiivne, sest tol ajal arvasin, et inimesi tuleks rikastada positiivsusega. Arvasin, et inimestele lähebki ainult see peale. Kes ikka viitsib vingumist ja hala lugeda?

Järgnes aeg, kui ma hakkasin rohkem arvamust avaldama. Oma toore ja naiivse mõistusega, muidugi. Tuli veel rohkem inimesi, kes ei saanud mainimata jätta, kui loll ma ikka olla võin ja miks ma seda urgast siin pole ikka veel kinni pannud. Muidugi järgnes ka sellele patja nutt ja enesehaletsus, kuid mul oli mingi nahake juba peale kasvanud, sest see oli kuidagi talutavam. 

Aeg lendas. Mina arenesin. Ma ei ütle, et ma olen tänaseks blogimises kõige parem või üldse parimate seas. Oh ei, mul on veel pikk tee minna ja palju õppida. Alustades näiteks õigekirjast? Jep. 

Kuid ma olen omale ühe asja üsna selgeks teinud tänaseks- vahet pole, mida teised ütlevad, see ei muuda sinu elus mitte kui midagi. Kui keegi tuleb ütlema, et ma raudselt kirjutan oma blogis elust, mida ma tegelt ei ela, et mul on kõik hoopis sitem, kui ma siin kirjeldan, las ta siis ütleb. 

Minu reaalne elu ongi see, et kui ma olen rõõmus ja tulen siia, siis ma jagangi rõõmsaid asju. Kui ma olen kurb ja satun siia, siis jagangi seda, miks ma kurb olen. Kui ma tahan vinguda, ma tulengi siia vinguma. 
Lähipäevil ma tulengi kirjutama, kuidas mulle mu töö meeldib- saate aru? Jep, täitsa tõsi. Raske uskuda, ma tean, aga mulle tõesti meeldib mu töö. 😀 Ja ma kavatsen isegi sellest kirjutada, kuidas üks pooletoobine saadab mu mehele oma rahapatakatest pidevalt facebooki pilte ja kui koos kuskile välja läheme, nurub, et ostaksin talle midagi, ise jumala täisealine valmis juba. Vanem, kui mina. Jah, ma tulengi lisaks kõigele muule kräpile kirjutama ka sellest, kuidas seesamune ütles, et blogijad pildistavad ainult sitajunne ja riputavad need oma blogisse, et sellega midagi teenida (ja ta loeb mu blogi üsna tihti 😀 ju siis sellepärast, et sitt blogi). Jah, ma tulen ükskõik, millal siia blogisse kirjutama sellest, mis parasjagu pähe tuleb, sest ma ei häbene enam. Ma laon kõik oma emotsoonid siia blogisse, sest ühest küljest on minu blogi see “mina”, kuid teisest küljest.. (jah, see võib nüüd vägagi imelikult kõlada ja ma ei oska seda isegi mõista), on minu blogi täielik vastand “minule”. 

Miks me tihtipeale kirjutame oma blogis sellest, mida ülejäänud ühiskond normaalseks peab? “Sa ei tohiks kirjutada nii, sest sa oled ema”, “Sa peaksid kirjutama nii, sest kunagi ei tea, kes su blogi loeb”. Kaks lauset, mida ma tihtipeale kuskilt mujalt blogist või enda blogi kommentaariumist lugeda võin. 

Ehk minu blogi eesmärk alates algusest ongi kirjutada igapäevaelust ja kõigest sellega kaasnevast- nutt, naer, mured, rõõmud, kurbus, ving, hala.. Ehk kuidas tuju parajalt on. Ma olen väga keeruline inimene. Minuga on raske toime tulla. Sageli kannan ma endas palju emotsioone, mis tekitavad vahel isegi minus endas segadust. 

Ühed ütlevad, et inimestele läheb peale draama. Teised ütlevad, et inimestele läheb peale positiivsus. Kolmandad ütlevad, et inimestele läheb peale ninnu-nännu. Ma teen selle neljanda leeri, kes ütleb või arvab, et inimestele läheb peale ausus, otsekohesus ja minu meelest üks igapäevaelu just seda pakubki. 

Mina ei mõista hukka inimesi, kes kirjutavadki põhimõtteliselt koguaeg sellest, kui hea mees, kui hea elu, kui ilus kodu, kui hea laps tal on. Mul on ainult hea meel inimeste üle, kelle elu ongi selline, nagu nad seda endale soovinud on.

Mina ei mõista hukka inimesi, kes oma blogis ainult nii öelda vinguvad (kuigi ma pole siiani ühtegi sellist blogi lugenud). 

Kas meil on paika pandud mingi kindel meeleolu, mis peab igast blogist vastu õhkama? Minu meelest teebki iga blogi eriliseks just see omapära. Ja just selle järgi mina blogisid loengi. 

Kokkuvõttes, kirjutage sellest, millest hing ihaldab või mida elu pakub. Või kui sa tõesti kajastad oma blogis elu, mida sa päriselt ei ela, siis keep going, see on sinu blogi. Inimesed vinguvad ikka edasi ja muutuvad rohkem sellisteks, kes ei suuda aktsepteerida valusat tõde, et on olemas õnnelikke inimesi. Et on olemas elus muud, peale negatiivsuse ja teiste.. mmm.. teie keeles “kritiseerimise”. 😀

Minu jaoks on elu liiga lühikeseks muutunud, et säärastele asjadele liigselt tähelepanu pöörata. 

Olen ma siis kellegi jaoks rumal, naiivne, idioot või milliseid sõnu veel keegi kuskil oskab endiselt välja leiutada, mind tegelikult ei kõigutagi enam. Huhh, ma olen olnud üleval geiportaalis, ihas, mulle on kirjutanud kiimased venelased, mind on lubatud surnuks seksida, mu lapsi ära tappa, mu ema minu enda nabanööriga ära kägistada.. Ja mida kõike veel ehk võib öelda, et ma olen käinud blogimise tõttu läbi iha ja perekooli ning mul on selline pekipolster kasvanud, et… ma hakkan reaalselt ka seda virtuaalset nahakihti oma õlgadel tundma 😀

2 kommentaari

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga