Määratlemata

neljas november

4. nov. 2016
Täna on üks ütlemata rahulik päev olnud. Kuigi ma iga päev põen, et pole tööd leidnud ja kuidas me hakkame saame ja mis järgmine kuu saab, siis hetkel olen ma üsna rahulik. Eile keegi soovitas just sellise ilmaga õue minna ja ma tegingi seda. Sain hulga energiat juure ja tunnen, kuidas pea on täidetud jälle positiivsete mõtetega. Samuti viisin Selverisse oma töövõtmed ära ning tundsin sisemuses täieliku rahulolu, et nüüd on selle asjaga ühel pool ja ma pole enam kuidagi vana töökohaga seotud. 

Suur heldimus tuli peale ja oleks tahtnud tšekata, kas mõnda töökaaslast on parajasti tööl, kes mind koguaeg väga hästi hoidis seal, aga millegipärast valdas mind terve see aeg (poest sisse-infoletti-võtme üleandmine) tunne, et ma tahan sealt kiiresti ära. Minu elu unistus pole kunagi olnud töötada toidupoes. Mitte, et selles midagi häbiväärset või imeliku oleks, aga ma pole sellist tüüpi inimene, kes tahaks teisi inimesi teenindada ehk siit jõuame järeldusele, et klienditeenindusvaldkond ei sobi mulle üldse. Mulle meeldib küll inimestega suhelda, nende tuju paremaks muuta, nende päeva rohkem positiivsust tuua, aga kuna negatiivseid kogemusi on rohkem olnud, siis on see jätnud minusse omamoodi jälje- hirmu kliendi teenindamise ees. 
Mulle meeldiks idee poolest rohkem omaette tööd teha, rahulikus keskkonnas, ühtede ja samade inimeste keskel. Eesti keeles. Mul ei ole venelaste vastu absoluutselt mitte midagi. Mis mul olla üldse saabki, kui ma elan Lasnamäel. Ja juba mitu-mitu aastat. Küll aga on mul kergelt kopa ette visanud see keel, sest poes põhimõtteliselt midagi muud ei kuulnud. Kui kuulsid kuskil eesti keelt, siis vaatasid seda inimest täpselt sellise näoga nagu oleks ta mõni esmakordne ilmaime. Päris ausalt. Aga näete, vene keel mulle külge ei jäänud. 11 kuud ja mitte muhvigi. Ok, liialdan. Ma tean, mis on vene keeles kuivik ja jahu. 

Häguselt mäletan, kuidas üks meesklient tuli minult vene keeles midagi küsima ja ma ei saanud absoluutselt aru. Enne kui ma jõudsin mõne töökaaslase abi küsida, osutas ta sõrmega enda peale ja siis ajas oma pika keele suust välja ning viipas sellele. Ahhaaa, SEA KEEL! Sellest sain ma kohe aru. Või teine klient soovis saada kalkunifileed ning siis ta taidles seal riiuli ees, näidates esialgu kana liigutusi ja sealjuures raputades pead ning siis juba suurema linnu liigutusi ehk siis tema kehakeel ütles: EI kana, JAH kalkun. 😀 See oli üsna koomiline. Hiljem naersime seal koos- venelane ja eestlane. Teineteisest aru mitte midagi ei saanud. Jah, väga mitmed kliendid suhtusid ülimalt positiivselt sellesse, et ma ei oskagi vene keelt- üldiselt siis sai hakkama kas keha- või inglise keelega. No problem. Kahjuks kogu selle positiivsuse kaalusid üle negatiivsed kogemused. Näiteks sain ma pragada, et peaksin vene keele ära õppima. Või üks klient nähvas, et mis mõttes ma ei oska vene keelt, see siin on ju LAS-NA-MÄ-GI! Nagu eraldiseisev riik, ma ütleks. Aga mitte kliendid ei olnud põhjuseks, miks ma otsustasin sealt ära tulla. Khuul pleiss oli, vahvate töökaaslastega, aga iga koha juures on ka miinuseid ning kui nendega leppida ei suuda, tuleb ära tulla. 

Tegelikult töö ei olnud see, millest ma kribada tahtsin. Istun siin lastetoas ning ootan, et nad võluväel magama jääks. Samal ajal mõtlen, mida võiks õhtul teha. Tegin härrale ettepaneku linna peale jalutama minna. Tema vastas seepeale, et ok, sebime hoidja ja käime poes ära. Ma muidugi sellist jalutuskäiku ei mõelnud. Ikka sellist, kus jalutame ja lobiseme ja veelkord jalutame ja lobiseme. Aga ok, pean nüüd korra majja lööma, sest võluväge ilmselt meie kodus ei eksisteeri. 

Only registered users can comment.

  1. Ma tegelt tahaks pikaajalist tööd, kindlat tööd, kindlat sissetulekut. Ma näen oma õe pealt seda goworkabit tööotsi- nagu sõjapõgenik, rändab ühest linnast teise, ilma elukohata. Aga ma kindlasti vaatan, ehk leian midagi asjalikku, kuhu saab pikemaks jääda. 🙂

  2. Meil pole ühtegi normaalset perepilti ja siis ma mõtlesin, et lasen emal ühe klõpsida. Ühe asemel tuli neid umbes 20 ja see on sealt kõige normaalsem. Võimatu on nende väänikutega pilti teha, sest kui üks on normaalne, siis teeb teine lollusi, aga aitäh. 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga