***

nutiseadmed meie peres

31. märts 2017
Ma ei tea, miks, aga öösel tulevad kõige paremad mõtted, mida võiks blogis kirjutada. Täna öösel mõtlesin ma nutiseadmetele ja sellele, kui palju meie peres neid kasutame.
Idee kirjutamiseks andis veel minu ja Hendriku kunagine vestlus, kus ma ütlesin talle, et ei ole hea pidevalt telefonis või läpakas istuda. Tema aga küsis, et miks mina siis tihtipeale nina telefonisolen, aga tema ei või. Üsna asjalik arutelu oli ja ma hakkasin mõtlema, et tõesti, me keelame oma lastele nii mitmeidki tegevusi, mida me ise päevast päeva teeme.
Näiteks olen ma üritanud Hendrikule ja Raimondile selgeks teha, et köögis tuleb süüa, aga ise marsin toiduga tuppa ja söön parema meelega teleri ees. Sellised pisiasjad, aga panevad siiski mõtlema.. et ise me teeme, aga lastele keelame. Samas jah, suurema tõenäosusega oskavad täiskasvanud elutoas korralikumalt süüa kui väikelapsed.
Tegelikult on see telefon üks saatanast. Mõni kord. Mul on küll näiteks harjumus hommikul esimese asjana haarata telefon ja scrollida news feed läbi, vaadata mailboxi ja vastata messengeris kirjadele (kui neid üldse on :D). Halb harjumus, tegelikult. Mõnda aega tagasi olin enne magama minekut telefonis ja hommikul esimese asjana haarasin telefoni. #sõltuvus?
Mida rohkem kasutame meie nutiseadmeid, seda enam tunnevad huvi ka lapsed nende vastu. Raimond nii väga ei huvitu kui Hendrik, aga siiski, vahel tahab tema ka nt youtubest multasid vaadata.
Ma olen üritanud kehtestada neile ajapiirangu. Üks saab olla 15 minutit ja siis teine. Või pool tundi, aga kindlasti mitte kauem.
Viimasel ajal olen ka ise vähendanud telefoni kasutamist. Ma olen üldse laisaks muutunud ja ei viitsi Facebookis käia. Messenger on mul koguaeg lahti, aga otsest telefonis passimist ei ole. Läpakas käin ainult blogi kirjutamas, nagu hetkel, muud asja siia pole. Ma mäletan, et umbes 4 aastat tagasi oli mul küll ikka korralik sõltuvus, sest ma sõna otseses mõttes tundsin end üksildasena. Olin ma ju naelutatud koduseinte vahele ja tuttavatega suhtlemine käiski läbi interneti. Tänaseks ma võin rahus südamega tunnistada, et nutisõltuvust mul ei ole. Telefon on koguaeg olema, internet samuti.. ei kao nad kuhugi.
Leian, et see ei tee midagi halba, kui lapsed vahel nutiseadmes aega veedavad. Üks päev tulid poisid minu juurde, hakkasid laulma. Ma mõistatan ja mõistatan, et mida nad ometi laulavad ning sain selgeks, et youtube multikad on neile õpetanud kaks ingliskeelset laulu. Normaalne!
Laias laastus vaadates ega sealt youtubest midagi väga harivat ei leidu, tavalised multikad. Ma ikka vahel kiikan ja kontrollin, mida nad sealt vaatavad, sest noh.. igaksjuhuks.
Telefoniümbris pärit siit (link!)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga