Õhtu pimeduses tihun nutta

Istun õhtu pimeduses laste mänguväljakul. Kell pole palju, kuid õues on juba üsna pime. Tänavavalgusti põleb.

Mul on kurb. Tunnen, kuidas mingi osa minust jälle närbus. Eemaldus.Nagu lilleõis, mille küljest tasapisi õielehti ära kukub.

Ja nii ma vaikselt närbun. Kui kaua mu õieke vastu peab?

Igatahes…

Vaatan oksekarussellil lustivaid lapsi ja igatsen ise nii väga olla uuesti laps. Laps, kellel on muretu ja lõbus elu. Laps, kes ei tea nendest täiskasvanu muredest midagi. Ma olin lapsena nii õnnelik. Ma ei pidanud millegi üle muretsema. Ma ei pidanud tundma nii õudsaid tundeid, mida tunnen täna.

Miks ma küll tahtsin nii ruttu suureks saada? Miks ma ei osanud nautida seda muretut elu?

Ma kahetsen paljusid asju oma elus. Või tähendab kahetsesin… Ma ei oska enam kahetseda. Ma olen sellest kurvast tundest nii läbi, et kardan muutuda tundetuks.

Täna kirjutati mulle, miks ma nii väsinud välja näen. Miks ma nutan, kui elu on ilus ja täis positiivseid asju. Uskuge mind, seda on nii raske mõista inimesel, kes on endaga juba pikka aega pahuksis olnud, kuid pidanud seda normaalsuseks.

Ma ei viitsi enam seletada. Ma olengi väsinud. Mul on neli last. Mul olen mina, kellega on tükk tööd. Ma näen tõesti endaga nii palju vaeva, et natukenegi inimene olla. Raske on kanda seda kurbuse ja segaduse koormat. Väga raske on.

Täna ma tunnen, et olen tühine ja mõttetu. Minus ei ole midagi, mida imetleda. Ma olen kurb. Ja nutan. Kohe häälega. Ma tahan ära. Aga ma ei tea, kuhu. Kui vaid saaks nende tunnete eest põgeneda.

Õõh, kui vabastav on see mõtete välja kirjutamine… Miks ei võiks tunnete välja elamine olla sama vabastav? On. Aga ainult hetkeks.

12 kommentaari

  • Maris

    Kulla Jane mis jutt et oled tühine ja mõtetu… Üks naine kes on siia ilma sünnitanud neli õnneliku last ei saa mitte teps olla mõtetu või tühine.. Sa oled tugev ja võimas.. Kõigile meile on lubatud tunda ennast vahel kehvalt… Kuid peale seda selg sirgu ja lase sama mõnusalt ja vapralt edasi ja ära vaata tagasi 🙂

    • Mammu

      Tere Jane

      Lugesin Su postitust ja tundsin ära iseenda. Ma ei hakka siin pikka lugu rääkima, aga ma võtsin peale rasedust stressist juurde 30kg. On päevi, kus tahaks sõna otseses mõttes vastu puud sõita ning päevi, kus mõtlen, et maailm nii äge. Kindlasti ei ole meie tunded samad, sest meie elud on erinevad. Aga ma ütlen ausalt iga pisar aitab sind rohkem sellest olukorrast välja kui lohutamine. Lase tunded välja see annab sulle võimaluse vabastada end. Kindlasti paku abi, et sul oleks rhlem aega endale. See kõik on okei ja näitab paremuse poole minekut, et julged tundeid tunnistada.

  • Diana

    Kallis Jane! Loen Su postitusi ja tunnen ära end. Miks ometi? Sul on oma kodu, sul on mees, sul on su lapsed… kui palju ma annaks endast olla korra sinu asemel! Ausalt..
    Kohe kirjutaksin enda loo siia, aga ei julge!
    Kas annad loa endale meilile kirjutada ja lubad, et loed minu lugu.. ja siis môistad miks sul on vedanud!!
    Pääsen homme arvuti taha, siis paneksin kirja teele…

    • Lucky Lucy

      Been there, done that.
      Elasin väga pikalt tugeva rahutuse ja võimetusega tunda rõõmu. Ajal, mil kõik oli “hästi” – kena kodu, normaalsed suhted mehega, armsad lapsed jm täispakett.
      Täpselt need samad tunded, nagu kirjeldad praeguses postituses ja varasemates.
      Väärtusetuse tunne, ärevus, tühjus, lootusetus, püsiv kurvameelsus, kergesti ärritatavus…
      Psühhiaater, psühholoog, AD-d – need tõid veidi leevendust, aga põhimõtteliselt ainult nii palju, et suudaks kuidagi enam-vähem funktsioneerida. Antidepressandid põhjustasid tuimaks muutumist, st oli nagu pohui, et kõik on (hinges) pekkis. Et jah, maandas ärevust ja nutuvalmidus kadus, aga ka emotsioonid.
      Eks ma sain ka kõik soovitused, nagu ikka. Uksest ja aknast. Et tee mingit trenni, võta oma aeg, tee seda, mis meeldib, think positive, viibi looduses, toitu tervislikult jne. Ei, kõik on õige. Aga eks see jutt ole kurtidele kõrvadele, kui hing on katki ja no ei pane liigutama. Nõnda mitte essugi ette võttes ja ennast haletsedes ma eksisteerisin veel edasi mõne aja.
      And then, ma ei teagi kuidas, tuli ühel hommikul ärgates mingi haiglaslik ilmutus. Et vaatasin voodis lesides lakke ja hääl iseenda seest ütles – aitab! Hakkan elama või lõpetan eksisteerimise.
      Tegin omale challengi, et kui ma kuu aja pärast olen täpselt sama sitas seisus, siis thats it. See oli omal moel hirmutav, aga ka motiveeriv.
      Mäletan, kuidas ma läbi nutu läksin iga varahommik välja, olenemata ilmast, nappidest unetundidest ning totaalsest vastumeelsusest selle suhtes ja lihtsalt liikusin nii kiires tempos, kui ma sain tund aega. Oma kehva füüsilise vormi tõttu alguses lonkisin, siis kiirem kõnd ja lõpuks jooksin vaheldumisi kiirkõnniga. Esimesel nädalal olles samal ajal vihane, raevus, soovides alla anda, minna koju, et teki alla pugeda, vahel suisa karjusin poolel teel, nii nagu torust tuli, nutsin kurbusest, mõni hommik läksin puhta segaseks (kuulsin justkui mingeid hääli peas oma hommikustel rännakutel), mõnikord kaklesin prügikonteineriga, mõnikord sõimasin vareseid jne – alguses😅
      Eks kindlasti mõned teised muudatused tegin ka oma elus, mõned kujunesid iseenesest, mõned tegin läbi häda ja alguses vägisi, kuniks nad raisk lõpuks meeldima hakkasid. Näiteks iseenese välimuse eest hoolitsemine, seltskonnas käimine jne.
      Ühesõnaga, ma “rändasin” selle neetud masenduse iseendast välja. Nii uskumatu, kui see ka pole. Kuu aega hiljem olin nagu uuesti sündinud.
      Tore oli taas elada, eksisteerimise asemel. Kuulda värve, näha lõhna, tunda muusika maitset (justnimelt sedasi, tagurpidi, nagu üks elav inimene tajuma peabki) ehk tajuda ümbritsevat kõikide emotsioonidega ja avatud meeltega. Seda on keeruline sõnadesse panna.
      Nüüd tänasel päeval, need varahommikused rännakud pole enam igapäevased, aga korra nädalas praktiseerin seda ikka. Tavaliselt pühapäeva varahommikuti, kui pere magab ja kõik ümberringi on veel vaikne. Enam pole raevu, pigem selline… Aeg iseendaga ja endale.
      Muide, hetkel on mul elu suht hullus seisus ehk et ütleme nii – enamik ei tahaks olla minu nahas praegu 😂 Aga ma ise olen okeis meeleolus ja elan, vaatamata raskustele. Imelik mõelda kohe, kuidas ma nii suures masekas sain olla siis, kui oli väga ilus periood elus!

  • Merily

    Armas Jane! Kerge on anda soovitusi, kuid raske on olla selles olukorras ise ja mõista… Me muudkui räägime, et miks sa tunned nii ja miks hoopis pole õnnelik, sest sul on ju kõik olemas?? Kuid kas ikka on? Kui inimesel oleks kõik olemas, ei peaks ta elama oma muserdatud mõtetega. Jah, sul võibki olla hea mees, ilus kodu, toredad lapsed ja palju muud, kuid kui pole rahulolu, õnnetunnet, siis pole ju kõik olemas … Ka mina olen olnud sellise tundega, kus kõik on justkui nii hea, kuid ei tunne sellest rõõmu, sest tühjus on palju suurem. Minul oli see küll seotud ületöötamisega, kuid siiski. Tegin kõike, kuid nagu robot. Ma ei olnud õnnelik, mind ei huvitanud mitte miski. Mis mind aitas? Ma isegi ei tea. Koormuse vähendamine ja aja maha võtmine? Nende asjadega tegelemine , mis mulle meeldivad? Mitte teiste arvamusest huvitumine? Ei oskagi öelda, ehk kõik asjad kokku. Mida ma sulle soovitan? Leida iseennast. Seada enda vajadused teiste vajadustest ette. Ei, see ei loe, et sul on lapsed. Ennem tuleb sinu rahulolu ning siis on ka lapsed palju rohkem rahul ja õnnelikumad. See pole isekus, see on õigus olla õnnelik! Psühholoogid? Psühhiaatrid? Võivad aidata, kuid kui sa näed inimest heal juhul korra kuus, siis mis abi on tal sulle pakkuda? Leia inimene, kellele rääkida südamest ära kõik asjad, mis halvasti on. Reaalselt kõik asjad ja nii, et sa ei pea kartma, mis ta arvab või ilustama oma elu. Sotsiaalmeedias on kõigil parim mees, parim kodu ja parim elu üldse. Kuid mis on tegelikkus, kui tõmbame selle maski maha? Sa oled suurepärane naine! Päris ausalt! Ma ei räägi seda selleks, et su enesetunnet paremaks teha. Ei. Vaid sellepärast, kui palju sa motiveerid teisi inimesi. Näe , Jane jõuab kõike seda teha , miks siis mina ei peaks hakkama saama kruvi seina laskmisega?? Ma tahan ka olla nii kõva mutt, kasvatada 4 last ning saada sellega väga hästi hakkama. Ausalt! Ma imetlen naisi, kellel on mitu last ühes käes ja mitu poekotti teises. Kuidas see võimalik on?? Ja asi polegi ainult lastes. Sa kiirgad positiivsust, sa oled ehe inimene. Sa ei tee ennast võltsiks, et teistele meeldida. See oskus on ainult vähestel. Sul on oma kodu. Sa oled saanud endale päris suure lugejaskonna ning oled sellel alal väga edukas. Keep going! Ja see masenduses olek? Mul ei ole küsimus, et issand, miks sa oled masenduses vaid pigem, vauu, sa oled nii kaua suutnud vastu pidada! See kõik on mööduv, usu mind! Hakkab jälle päike paistma sealt pilve tagant ja mõtled, et vau, nii ilus ongi see elu v? Tugevus on võluv! Asjadest rääkimine nii nagu nad on, vot seda suudavad ainult tugevad! Sinus on kõik see, mida sa praegu seal ei näe. Kuid varsti imestad, et oumaigaad, kas ma tõesti olin nii pime ja ei näinud kui imeline ma olen? Kui palju, ma olen tegelikult saavutanud oma elus juba praegu? Ma suudan kõike! Mine kohe praegu peegli juurde ja ütle: Ma olen suurepärane ema, vinge naine oma mehele, edukas, enesekindel ning mis peamine, ma olen mina ise!

  • Maarit

    Kas Sa FB-s sellist lehte jälgid nagu “koos muudame maailma paremaks”? Mind on aidanud see inimene ja tema postitused elu veidi paremaks näha. Ma olen enamus ajast halbade, koledate ja sundmõtete küüsis ja mille iganes koleda veel, mis kohe meelde ei tule. Ma nutan tihti. Tihti tahan ma siit elurongilt maha (mitte, et ma päriselt midagi teeks sellessuhtes). Koguaeg olen tige, ei tea mille pärast…tahaks teada mis mul viga? Aga abi ma arstilt ei otsi…tahan ise hakkama saada. Kas see on viga, ma veel ei tea. Aga ma olen vähemalt proovinud nüüd igapäev tänulik olla. Kasu tuleb ka millalgi, ma loodan. Ja ma soovitan Access Barsi, kindlasti keegi teie kodukandis teeb seda. Lasin ühe korra teha endale ja võib öelda, et mina isegi märkan muutusi paremuse suunas. Võid kirjutada mulle kui soov peaks tekkima! M.

  • L

    Tead,ma saan aru mida sina tunned!
    Ma olen hetkel samasuguses augus, igapäev tunnen end mõtetuna ja täna töölt tulles bussist maha tulles nutsin terve tee koju.
    Nutsin, et ma olen nii saamatu ja pole suutnud õppida kui oli aeg, et saavutada meeldiva tööga head elu järge, et ma olen nii kehv ema oma lastele, et ma ei lõpeta kunagi miskit mida ma alustanud olen. Lisaks siis nutan kuna ma tean et see kõik on minu enda teha, minu elu muutmine on minu enda teha, aga ma lihtsalt ei suuda. Unistan et oleks mõni imetegija kes lihtsalt muudaks minu saamatut iseloomu ilma et ma ise miskit tegema peaks.
    Lisaks pole keegi mind kunagi armastanud minu enda pärast. Lapsepõlv oli väga karm ja ema ainult materdas ja see tõttu olen alandlik ja väldin konflikte. Juba lapsepõlves lõpetasin oma õhtupalve sooviga hommikul mitte ärgata.
    Kuna mul on lapsed, siis oma elu ma lõpetada ei saa ja ka vaevalt mul selleks julgust oleks, kui arvestades kui kehv ema ma olen, siis ehk oleks neile ehk isegi parem, kuigi kardan, et nende eest hoolitseijaid ei oleks.
    Olen tige elu peale, et osadele on antud hoolitsev ja toetav pere, tugev vundament lapsepõlve kodust, oskused rinda pista raskustega ja iseloomu ise enda elu muuta.
    Ma nii tahaks leida tööd mida teeksin rõõmuga, aga kuna puudub haridus siis puuduvad võimalused.
    Tean, et olen suuteline tegema paremat tööd kui praegu aga ma lihtsalt ei jaksa ennast tõestada ja särada töö vestlustel, ometi seda ju oodatakse. Vihkan seda, et ma unistan paremast elust ja ei suuda leppida enda praegusega.

    • Triinu

      Olen selle läbi teinud ja isegi, kui nüüd on rohkem paremaid päevi, siis halbu tuleb ikkagi sekka. Üldiselt oli mul kama ja on siiamaani, kui keegi ütleb, et oii kõik on ju tegelt nii tore ja ilus. Kindlasti on, aga sel hetkel ju see ei huvita ja sinu jaoks ei ole see nii. Olen märgatavalt positiivsem, mind aitas reis ja nägin inimestes hoopis teist poolt, mida eestlastel pole. Aga mina ei hakka rääkima, et oi sul on toredad lapsed ja mees ja kõik muu, sest sel momendil ei ole see tähtis. Tähtis oled ainult sina ise sel hetkel! Niiet kui tahad kellelegi halada, kirjuta. Olen piisavalt vana, et oskan ja võin kuulata kurtmist, austan piisavalt, et mitte pläkutada teistele ja olen toeks.

  • Sille

    Olen samuti olnud selles olukorras: kõik teised elavad, minul pole midagi. Peale laste muidugi. Olin sama moodi depressioonis ning ei leidnud elus midagi, mille läbi end vabaks lasta, avastada. See kõik juhtus pele vale inimesega koosolemist ning temaga lapse saamist. Tundsin, et pean olema “õige” ja perekond peab koos olema. See oli kohutav, tahtsin päevad läbi ainuly voodis lebada ja ei jaksanud kuhugi minna, polnud motivatsiooni midagi teha. Mina, kes ma olin varem täis energiat, olin seotud ekstreemspordiga. Mina sain abi sellest, et läksin lahku. Seda sina muidugi ära tee, kuna teil on armastus 🙂 kõik võttis muidugi aasta + aega, et august välja tulla. Aga mida ma sulle soovitan, ning paistab, et on ka teised soovitanud: leia hobi! Ja sunni ennast selleks! Minul isiklikult hobi pole, pean tunnistama, küll, aga on see mu vanemal lapsel, kellega käin ma trennis kaasad ning tegelen. Me käime krossi sõitmas, saan sealsete inimestega läbi ja kogu elu on saanud mõtte. Käime võistlusi vaatamas, selle kõigega on tulnud ka muul ajal tegevute leidmine, telkimine jne. Sa ei pea kõike tegema kõikide lastega korraga, see pole võimalik. Aga võta nt mõni kaasa, pane rattatoolile ja sõitke metsa. Seigelge terve päev ringi. Tehke piknike…hästi oluline on olla avatud ja kreatiivne.

  • Helen

    Me oleme üksteise jaoks täiesti võõrad aga neid mõtteid lugedes tahaksin lihtsalt seal mänguväljakul koos sinuga istuda … vaikides, et sa saaksid lihtsalt kellelegi rääkida kui sa tunned, et tahaksid .. Ja tea, et kindlasti ei ole sa mitte mingil juhul mõtetu!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga