***

Öine terror magamistoas

Mina, nagu ikka, olen see inimene, kes hästi hilja magama läheb. Täna öösel sättisin end voodisse kell 2:35. Hakkas juba mõnus unekas peale tulema, kui kuulen Raimondi hädist nuttu. Lähen siis nende tuppa ja vaatan, et istub teine seal, nagu väike konn kivil.

Nutab, sest ebamugav on. Noh, mul oleks ka oma pissiloigus ebamugav magada. Seda ikka tal juhtub. Küll harva, aga siiski juhtub. Vahetasime riided ära ja siis hakkas streik pihta.

Sättisin ta ilusti voodisse tagasi, jätsin isegi soolalambi neil toas põlema, kuigi õues oli juba varavalge. Nemad pelgavad pimedust. Mis seal ikka. Mind see soolalambi õrn kuma teise tuppa ei häiri.

Ja siis hakkas pihta… Tahab, et lamp põleks ja kui põlema panen, tahab, et kustu paneksin. Tahab tekki peale ja kui teki peale panen, viskab minema. Tahab, et emme kaissu tuleks ja kui läksin, karjus: “Mine minema!”. Tahab, et teise tuppa läheksin ja kui läksin, hakkas haledalt nutma: “Emme, tahan emme juurde!” Tahtis minu juurde magama tulla, tõin ja siis muutis meelt, et ikkagi ei taha. Selline edasi-tagasi jooksmine oli ja ma lõpuks istusin ta voodi kõrval põrandal ning pea oli voodi äärel ja lihtsalt magasin hambad laiali. Või vähemalt üritasin seda teha.

Ma tundsin end hüpiknukuna. Lapse sussina. Tallaalusena. Ma lihtsalt vaatasin oma last ja mõtlesin, et kelle laps ta on. Miks ta sedasi teeb? Miks just keset ööd? Proovisin olla läbirääkija ja aru saada, mis teda vaevab. Lõpuks saime sinapeale ja leppisime ära ning ma jäin tema kõrvale magama. Terve öö und ei tulnud, sest ta on meie pere suurim laiutaja.

Ma mäletan, et ühe korra on tal veel nii läbi une olnud. Lihtsalt tahab kõike ja samal ajal mitte midagi. Lihtsalt streigib ja jonnib.

Ja nüüd ma istun siin teleri ees. Saatsin mehe ära ja käisin koeraga väljas. Ilm on nii ilus ja naudin esimest hommikukohvi. Kuigi megaväsinud tunne on, siis õnneks lapsevanemaks olemise ajal olen ma õppinud sellest üle olema. Ma loodan, et kui Raimond tõuseb, on see deemon temast välja rännanud. 😀

1 thought on “Öine terror magamistoas

  1. Nii tuttav teema. Meil oli varasemalt seda põhimõtteliselt iga öö. Vanem poiss oli pisikesest peale kehva magaja. Kuni pooleteise aastani käis iga 1-3h tagant üleval. Mõned kuud enne väikevenna sündi hakkas kõik paika loksuma, aga selline rahutu oleks oli tal sees siiski olemas. Olen Teinud läbi ka Unekooli, mis meid päris palju aitas. Neid ärevaid öid on meil ikka olnud. Kestab see kemplemine siis umbes pooltunnikest kuni tund kui lõpuks lihtsalt uinub. Aga selle ajal ei tohtinud temaga rääkida, muidu hakkas hirmsasti kisama ja seda naabrite pärast ei taha. Lisaks on tal sisi mingid erilised nõudmised, aga kunagi ei tea mida ta siis lõpuks tahab 😀
    Kokkuvõttes , tuttav teema ja jumal tänatud, et enam sellised olukordi pole, kui siis kord pooleaasta tagant.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga