***

Öised mõtisklused

Ma ei saa jälle magada. See on juba pikem jutt ja ehk mõni teine kord kurdan, aga praegu tahtsin ma kirjutada millestki muust. Teist.

Kas see on väga imelik, et ma siin ennast nii koduselt tunnen? Nagu, ma käin siin viimasel ajal väga harva, aga ometi on tunne, nagu läheks emale külla või midagi.

Ma mõtlen teile tihti. Väga tihti. Kui te mu mõtteid suudaks lugeda, siis võibolla mõni ütleks isegi, et hirmuäratavalt tihti. Muhahahahaaaa.

Aga tegelikult tahtsin ma tulla siia ninnunännujuttu ajama, sest hoolimata sellest, et see koht siin minust aina kaugemale triivib ja tundub, et kirjutamissoolikas on ka kuhugi põgenenud, tulen siia ikka suure heldimusega. Mu pesake. Mu safe place, kuigi alles hiljuti ilmus mingi creepy tüüp/naine/inimene mu postkasti, nimega minevikust, millal üks ahistaja mind kuude viisi piinas ning saatis gife ja pilte, kus oli see Saag filmi nukk kirjadega “Wanna play game?”

Etjahhh, muidu on mõnna koht siin. 😂

Ma tean, et vahet pole, millega ma jälle lagedale tulen, võtate te mind enamasti ikka soojalt vastu, annate nõu, räägite kaasa, mõni virutab õrnalt vastu kukalt ja kutsub maa peale, aga isegi see on täitsa tore.

Aastaid on juba möödas 8, mil ma üldse mõtlesin, et teeks blogi ja värki, et ehk sellest saab isegi mingit asja. Ja näete saigi. Vist…

Vaatasin siin mõned päevad tagasi vanu blogipostitusi ja issand…. mida kõike ma suust välja ei ajanud. #piinlik

Ma ei tea, kuidas teie arvate, aga enda meelest olen täitsa normaalseks inimeseks siin kasvanud. Koos teiega loomulikult. Ja see on väga veider, et kuigi ma olen need 8 aastat olnud pigem erak ja omaette, siis tegelikult on mu kõrval olnud metsik hulk inimesi. Teie. Ja kuigi ma suhtlen teist vähestega, siis olete mul alati meeles. Mul on siiralt hea meel iga reaktsiooni üle, mis te mu postitustele jätate. Iga kommentaari üle, mille te kirjutate.

Vahepeal juubeldan siin nagu väike laps: “jeee, mu postitusel on 50 laikii!” ja Geit vaatab mind nagu mingit totakat. Aga asi ei olegi tegelt laikide arvus vaid selles, et keegi mõtleb kaasa, kellelegi läheb korda, keegi on sinuga. Olgu siis võõras inimene.

Mõni õhtu käin ma lugemas teie vanu kommentaare ning lihtsalt mõtteid, mida olete siia-sinna jätnud. Mulle on alati kogu selle “kuulsaks olemise” (ma ei hakka never ennast kuulsuseks pidama, issand jumal, see on nii jube 😂) juures olnud tähtis olla tavaline inimene. Ma ei taha tähelepanu (ok, kes ei tahaks, aga mitte liiga palju). Ma tahan olla see, kes jagab oma rõõme ja muresid, aga sealjuures on täiesti tavaline inimene.

Ma vihkan seda, kui inimesed nimetavad mind blogijaks. Veel enam, kui need inimesed on minuga ühes seltskonnas tšillinud. Ma olen Jane, nice to meet you too. Tavaline pereema, nelja lapsega, veits soe peast, aga muidu täiesti normaalne 26-aastane naisinimene. Nagu sina. Nagu tema.

Aga jah, teadke, et mu süda on nii suur, sest te kõik olete sinna sisse ära kuidagi mahtunud. Olge ikka sama lahedad/nõmedad edasi, et ma ikka veel normaalsemaks kasvaks. 😂

Ja ma ei tea isegi, kuhu ma jõuda tahtsin, aga kui ma nüüd seda teksti üle loen, siis jääb mulje nagu ma hakkaks surema ja see on mu hüvastijätukõne. Issand, Jane, kao magama. 😂

Säu ja nähke (on see üldse sõna v? Ma ei viitsi kontrollida kah) mind ikka unes!!!

Ahjaaa, ma luban, et kui me majja kolime ära, siis kutsun teid kõiki külla kaa!!!

3 kommentaari

  1. Monika

    3. märts 2020 at 12:42

    Patsu unetud😉

  2. Maarit

    3. märts 2020 at 01:26

    Head und, jääme ootama, kutset (mina ja kolm last)

  3. Mari

    5. märts 2020 at 10:45

    Mul on hea meel, et selles sitases maailmas vähemalt mõnedel õnnestub unistus OMA KODUST. Nautige, tundke rõõmu ja olge terved.

Vasta Maarit-le Cancel