No tegelikult ma ei saa öelda, et ELU halvim aasta, sest sipuaastad on alles möödunud ja ega see 25 mingi õudselt kõrge vanus ei ole, kuid siiani oli küll 2018 minu elu halvim aasta.
Kellelgi pole muidugi õrna aimugi, sest ma pole valmis oma elu nii detailselt ning avalikult jagama ja pigem rohkem meeldib mulle teid kursis hoida oma elu rõõmsamate külgedega, aga oli tõesti hull aasta.
Üks hetk ma lausa tundsin, et mul vist on mingi needus peal, sest ei saa ju ühel inimesel nii kehvasti minna. Aasta alguses lahkuminek ja uuesti taasühinemine, mis siiani natuke kummitab, sest see lahkuminek näitas mulle, kes on tõelised sõbrad ja inimesed, mida nad päriselt minust arvavad ja kui palju austavad, kuidas inimestele on tähtis kuulata vaid ühte osapoolt ning mõista hukka ainult selle põhjal.
Päris valus oli. Pidin nii mõnegi oma elust välja viskama, samas Geidu elus eksisteerivad nad edasi ja see vist teebki asja keerulisemaks.
Üks halvimaid otsuseid oli siia kolida. Nüüd olen ma lõpuks valmis seda tunnistama. Ma ei tahtnud näida nõrgana ja lasta inimestel jälle näägutada, et näe, sai oma kodu, hõiskas, kui õnnelik ta on ja tegelikult ei olegi rahul. Püüdsin leppida ja seda kohta omaks võtta, aga ei suuda. Kolisin siia sõbranna utsitusel, kuid see, mis meie vahel juhtus, rebis minust nagu mingi tüki välja ja langetas sellele kohale tumeda varju. Oli insane ühe inimese pärast selline samm astuda.
Aga laste pärast kannatab ära, sest nemad on õnnelikud. Nad suhtlevad hästi palju, neil on vabadust palju, on näha, et nad naudivad oma lapsepõlve ja mul ei tuleks pähegi mõelda kolimisele ning rebida nende maailm tükkideks. Tuleb lihtsalt kuidagi see rahu selle kohaga sõlmida ja leppida. Meil keerleb peas pisike unistus lähiaastatel siia kanti ehk maja leida, võib-olla see muudaks mind kuidagi… õnnelikumaks.
Issand, mul tuleb juba praegu pisar silma, kui ma mõtlen sellele, kui õnnetu olen sisimas siin elades.
Ma olen sellel aastal hästi endasse tõmbunud. Kooliasjad jätnud unarusse, suhetes palju valesid valikuid teinud, täiesti endasse sulgunud. Vahel ma mõtlen, et ma olen küll 25, aga käitumise ja olemise poolest nagu üks 90-aastane, kes oma viimset päeva ootab, õnnetult üksi kuskil uberikus elab ja lihtsalt eksisteerib.
Ma olen palju võimalusi ära öelnud, ma olen keeldunud väljaskäimistest ja uutest sõprussuhetest, sest ma tunnen, et ma ei saa iseendagagi hakkama. Mustast august on saanud veel mustem ja pimedam sügavik ning ma olen siia tulnud kirjutama vähemalt kümnel korral, pannud oma emotsioonid ja mõtted ausalt ilma filtrita kirja ning seejärel mõelnud, et aga who cares? Inimestel on omad probleemid, omad mured, mis neil minu omadest?
Ma ei usu halba saatusesse ega eelpool mainitud needusesse. Ma olen ise teinud teadlikult valikuid, mis mind nii õnnetuks on muutnud. Las siis inimesed parastavad, eks. Ma olen üritanud negatiivseid tundeid alla suruda, näida õnnelik ja rahulolevana, kuid nüüd, aasta lõpus olen ma lõpuks valmis tunnistama, et on olnud pagana halb aasta ning ei, ma ei ole õnnelik. Ja mis siis sellest. See on elu.
Ma ei oska sellest aastast midagi õppida. Ma ei tea, kas need kukkumised muudavad mind tugevamaks. See aasta oli lausa nii halb, et ma ei oska uuelt midagi paremat isegi mitte oodata. Lootust nagu ei ole.
Jah, ma olen õnnelik, et mul on üldse kodu ja toit laual, et lapsed on terved ja rõõmsad ja meie Geiduga oleme suutnud oma suhte üsna tugevaks jälle ehitada, aga ma olen unustanud iseenda ja seega ma ütlen ka siin, sest seda küsitakse palju – 4 last saab meil olema, rohkem ei, sest ma olen plaaninud alates 2019 aastast olla natuke isekas ja ennast taasavastada, enda elu uuesti õide puhuda ja tuletada meelde, et lisaks emale olen ma ka inimene ja naine. Ma olen endast kõik ja kõik (inimesed) eemale tõrjunud. Ma olen endast palju ära andnud. Ma olen kibestunud ja õnnetu. Ma olen jälle sealsamas mustas punktis, kus olin aasta alguses. Ma olen öelnud ja teinud palju asju, mis muudavad teisi õnnetumaks, panevad teisi halvasti tundma.
Loomulikult uus beebi võtab suurema aja endale ja lapsed samuti, aga ma kavatsen hakata panustama ka pisut rohkem iseendasse, et uuesti see särasilmne ja rõõmus Jane endast üles leida.
Ma olen asjatult kandnud vimma inimeste suhtes, kes pole mulle mitte midagi teinud.
Minusse on selle aastaga kogunenud nii palju negatiivset, et mul on raske näha asjades ja inimestes head.
Muidugi, on ka häid asju sellel aastal juhtunud, ma ei salga seda maha, nt kutsuti mind MyHits raadiosse oma blogist rääkima ja kuigi ma tahtsin sellest võimalusest ära öelda, siis võtsin end kokku, läksin ja tegin selle ära. Lisaks võitsin ma ju Blogiauhindadel eluliste blogide kategoorias esimese koha, jee!
Aga kui keegi peaks minukt küsima, mis on minu eesmärgid, minu ootused ja lootused, minu tulevikuplaanid, minu unistused, siis mu sees valitseks ilmselt tühjus, sest mul ei ole neid. Minu ainus eesmärk on see, et lapsed oleksid rõõmsad, elaksid täisväärtusliku elu ja ei peaks millegist puudust tundma. Ühe 25-aastase kohta üsna ambitsioonitu elu eks.
Mind valdab tohutu kergendus, kui saan seda kõike nüüd nii tunnistada. Lihtsalt öelda välja ja kõik, sest mis mul kaotada on?
Uueks aastaks ma lubadusi ei anna. Aasta küll vahetub, aga minu jaoks pole see millegi uue algus. Elu kulgeb ikka omasoodu ja päevad pole alati vennad. Palju suudan ise ära teha, et oma elu ja õnne kontrollida ning vastavalt vajadusele muuta, seega peitub kogu elu võti minus endas ja mul ei ole vaja mitte kedagi teist, et elada täisväärtusliku elu. Peale oma pere, muidugi.
Oled väga julge, kõike seda avalikult tunnistades! Austan seda väga. Mina seda kunagi ei suudaks. Olen ka mingis mustas augukeses ja tegelen välja ronimisega, seega paljuski mõistan su mõtteid.
Loodan südamest, et saabuv aasta on sulle ja sinu perele parem kui praegune! Edu kôigis ettevõtmistes!
Ma olen 24a ja saan öelda, et ka minu 2018a on senini kõige hullem aasta olnud. Halb aasta sai alguse juba dets17 kui kaotasin oma esimesed triibud. Seejärel teised, vahepeal kaks operatsioon, tuhat mure pere ja iseendaga, lisaks kaotasin kolmandad triibud. Paistab, et lõppu ei tulegi!
Aga sel aastal kirjutan ma oma 2019a soovid ja eesmärgid märkmikusse ülesse, sest ma ei ole seda varem teinud ja ehk on sellest abi .. Lootus on lollide lohutus, aga kaotada pole mul enam midagi 🙂
Loodan, et 2019 tuleb nii Sinu kui ka minu ning teiste kannatajate jaoks parem ja kuskilt tunneli lõpust hakkab valgus paistma!
Õnneks see aasta varsti läbi, jääb vaid mälestus.
Elukoht ilmselt on su suurim paine aga mõtle nii, et kunagi ei tea, kus sa oleksid kui sa poleks seal … äkki oleks veel hullem 🙂 Sul siiski remonditud kodu, mille iga kell saate ükskord maha müüa, miski pole igavene.
Sul armas pere, mis suureneb veelgi. See ongi õnn tegelikult.
See on oluline samm, et iseenda leidmisele keskendud, aitab elus edasi.
Imelist aastat!
Ma kolisin mehega ka maale väike kohta elama kuna tal töökoht lähemal ja ma kardsin igakord kui ta tööl oli ja pidi 140km edasi tagasi sõitma eriti talvel. Aga ma ei salli siin elamist, inimesed küll toredad aga omal pole ühtki sõpra siin ja keegi ei võta ka vaevaks külla tulla…
Samas muus osas on mul olnud elu parimad 3 aastat ja ootan ka sellelet tulevalt aastalt palju 😀
Mina nimelt seda lugedes tunnen hoopis hirmu, et Jane on nii aus ja siiras. Raudselt nüüd keegi leiab, “õudne, häbi ei ole tunnistada ja rääkida neist asjadest”. Mina austan ja imetlen Sind samuti, et oled nii vahetu ja siiras. Ei ole eraldi eesmärki Sul endast jätta kuvandit, ma olen kõige parem ja mul on kõige õigemad otsused.
Sa leiad kindlasti usu iseendasse ja saad enda tervendamisega suurepäraselt hakkama. Sinu elus on olnud lihtsalt väga palju raskeid sündmusi, ühe inimese sisse ei saagi mahtuda nii palju, kui Sinul sel aastal on kogunenud. Sinu anum on saanud täis ja nüüd on aeg hakata asju enda seest välja viskama, mis Sulle liiga teeevad ja hoiavad Sind tagasi. Oled hästi tubli Jane! Kõik saab korda, ole endaga lahke ja hea! Palju armastust, rõõmsat aastavahetust! ???
Ma arvan, et sa võiks ehk rohkem kodust välja minna ja julgemalt inimestega suhelda. Ma olin kunagi täpselt samasugune tagasihoidlik ja kartlik väljas käimise ja inimestega suhtluse osas. Ühel hetkel aga otsustasin, et nüüd proovin julgem olla, tulgu mis tuleb. Sest mida mul kaotada? Üksi kodus istudes nagunii midagi põnevat ellu ei tule. Parem siis juba end maailmale natuke rohkem avada ja vaadata, mis väljaspool kodu toimub.
Sõprussuhetele ei maksa ka ehk liiga kõrgeid standardeid seada. Ma ka kunagi võtsin hirmsasti südamesse, kui mõni sõber mu muredesse ükskõikselt suhtus või nõmedalt käitus, aga lõppude lõpuks oleme me kõik lihtsalt inimesed ja kunagi ei tea, mis paneb inimesi vahepeal nõnedalt käituma. Võib-olla on neil parasjagu hoopis mingi raskem probleem kui mul.
Tuleb ikka julge olla ja uusi inimesi ja maailma avastada 🙂 Loodetavasti su järgmine aasta tuleb parem 🙂
Tuleb mustas augus ära käia, et jälle tõusta. 2019 tuleb kindlasti parem! ?
Mul on viimased 4 aastat kõik tàielik piin olnud . 2014 kaotasin oma vanaisa. 2016 oma koera , 2017 oma kassi ja 2018 oma vanaema . See kõik teeb nii haiget . Kõik mis mul oli on kadunud . Mõtlen et , ju oli mul seda kõike vaja et saada hakkama oma uue eluga . Tugevaks on see mind väga teinud . Ma loodan südamest et aasta 2019 tuleb parem nendest .. ja loodan et ka sinul tuleb see hea 🙂
Kirjuta soovid vana aasta õhtul valgele paberile ja põleta ära 🙂 väike tore tegevus teile tänaseks. Ja võiksid tõesti ennast kokku võtta ja “õue mängima” minna, ma kujutan ette, wt see on sinu jaoks hetkel nagu trenniga alustamine- algus tundub jube tüütu, raske jms, aga kui juba minekus ja kohal oled, on kõik hästi. Kutsu mõni blogiligeja külla, kes lähedal elab vms, tee enda pool koogi-filmiõhtuid, mine metsa jalutama. Have fun!
Mulle kohe tuleb mingi ütlus meelde, ma nüüd sõnastusega panen kindlasti puusse ? Praegu on sitt, aga see on tuleviku väetis ? Ma ise tundsin ka see aasta mitu korda, et mis veel viltu võib minna, pidevalt loobiti kaikaid kodaratesse, polnud aega enda jaoks, samas pidin palju abi küsima ning samal ajal ise abiks olema. Ja mulle üldse ei meeldi abi paluda, vinguda vms. Selline keeruline aeg. Uus aasta, uued algused, küll läheb paremaks. Soovin Sulle ja Su perele imelist uut aastat ning rohkelt kordaminekuid!
Sul on juba palju saavutatud. Sa oled peagi nelja lapse ema. Mitte just kõik ei saa nii palju lapsi, kui nad hinges soovivad. Laste kasvatamine on suur suur töö.
Tegele sellega, millega sulle meeldib ja oska õnnes õnne näha.
Olen palju mõelnud su postitusi lugedes, et sa ei ole just kõige kirkam kriit, aga praegu on mul väga kahju sinust. Kujutan ette, kuidas võid end tunda ja tunnen end kehvasti, et nii olen mõelnud. Aga võta kõiki neid asju, mis halvasti läinud, kui õppetundi ja mõtle, et nii pidigi minema ning järgmine aasta on parem. Ka mul endal oli päris kehv aasta, aga usu mind, positiivne mõtlemine aitab nii palju kaasa!
Samas soovitan järgmine kord mõelda ja mitte teha selliseid otsuseid võõra inimese pärast. Ainsad, kelle pärast elulisi otsuseid teha, peaks olema sa ise, lapsed ja su vanemad. Teised inimesed võivad su elust iga hetk kaduda, aga need on jäävad. Paljud inimesed on kibestunud ja kadedad ning soovivad, et teistel läheks sama kehvasti kui neil endil ning kui nii pole, on hea ussitada ja nuga selga lüüa. Sellised pole mingid sõbrannad, olen ise seda korduvalt kogenud ja hetkel pole mul nt ühtki sõbrannat, kuid olen oma mehe ja lapse seltsis õnnelikumgi, sest nemad mind ei reeda. Hea on ehk ka blogimisest puhkus võtta või sõita paariks paevaks kuskile eemale, kasvõi spasse. Votta see aeg iseendale ja perele, mitte mõelda neile inimestele kes sulle halba teinud.
Tuli segane tekst, aga loodan, et saad kurbusest jagu ning soovin sulle ja su perele kõike ilusat!
Lisaks, ambitsioonid on igaühel erinevad. Kui sinu unistus on olla pereema, siis see on sinu unistus ja nii ongi. Tee seda, mida ise südames soovid. Koigist ei pea saama arste, teadlasi vms, kuigi ka neid oleks hädasti vaja, on kõige olulisem ikkagi sinu õnn ja kutsumus. Sa oled hea Ha siiras inimene, kelle unistus on heatahtlik ja armas. Palun ära end iialgi sunni tegema midagi, mida sa ei taha lihtsalt seepärast, et ùhiskond survestab sind. Jah, kooli soovitan sul lõpetada, sest paraku ilma selleta on tõesti tulevikus ilmselt väga raske, kuid ära sunni end minema ülikooli õppima midagi, mis sind õnnelikuks ei tee. Me vajame rohkem inimesi, kes on õnnelikud, nii on siin maailmas rohkem headust, mitte inimesi, keda sütitab vaid raha ja järjest kõrgem pulk ametiredelil. See pole elus peamine.
Kallis Jane. Minu aasta on möödunud haiglates jõlkunud, nädaäid siis koju, ja jälle kohe kevadd alguses haigla, koju pääsesin juuli keskel. Neli kuud. Siis kuni oktoobrini läks hästi. Nov algul hailasse raskes seisus ja arstidelt teade, et midagi teha pole midagi enam. Mingi hetk lihtsalt jätän oma tütrekese ja mehe. Jah sul on raskeid aegu, vägagi. Aga te olete terved ja lapsed kui nööbid, kes ikka edasi aitavad. Oled noor ja kaunis naine, jõuad veel oma unistused täide viia, kindlasti kohe, ära isegi kahtle!