***

Oli täitsa hea aasta(lõpp)

No nii, jälle on aastake möödas. Kui ma eelmise aasta lõpus taolise postituse tegin, oli see üsna nutune. Ja kurb. Kes on lugenud, ilmselt mäletab. Kes on siin uus, saad seda lugeda siit: LINK!

Ja kuigi ma siis sisimas ühest küljest lootsin, et aasta pärast ehk siis täna, saan ma kirjutada absoluutselt teistsuguse postituse, täis rõõmu ja õnne ja kordaminekuid ja… no ühesõnaga vaadata aastale tagasi ainult helgete mõtetega, siis oli minus peidus ka tohutu hirm selle ees, mis saama hakkab. Ma kartsin, et kõik võib hoopis hullemaks minna. Ja läkski… Aga täna on mu mõtted palju ilusamad kui aasta aega tagasi.

Tõsi, midagi märkimisväärset ma ei saavutanud. Haridust juurde ei omandanud, kaalust alla ei võtnud, hoopis juurde, karjääriredelilt üles ei roninud, midagi ei võitnud, kinnisvara ei omandanud, kuid…

Ma sain lapse. Adeele. Kõige imelisema plikatirtsu siin maailmas. Nüüd tunnen, et meie pere on tervik ja kõik inimesed on olemas.

Ma otsisin abi oma hingeprobleemidele. Tõenäoliselt üks suuremaid eneseületusi üldse. Lõpuks olin omadega nii sassis, et viimase väljapääsuna astusin selle sammu ning läksin hingetohtri juurde. Ma ei suuda iial ära tänada seda inimest, kes mulle kirjutas ja soovitas tõeliselt head spetsialisti. Aitäh sulle! ❤️

Kuni selle aasta septembri lõpunu siplesin tõelises mustas augus. Ma ei olnud ennast kunagi nii räbalana tundnud.

Ma olen tänaseks käinud juba mitu kuud psühhoterapeudi juures ja tunnen end üle pika aja jälle inimesena. Naisena. Ma suudan mõista paljusid asju, mis tundusid mulle aastaid mõistmatutena. Ma suudan rohkem mõista, rohkem mitte reageerida ebavajalikele asjadele või inimestele, ma suudan lõpuks ometi elada iseendale ja oma perele ning keskenduda omaenese hingele.

Kui ma vaevlesin selle käes, et ma laste kõrvalt millegagi ei tegele, midagi ei õpi, kuskil ei tööta ja ennast kuidagi ei arenda, siis tänaseks olen ma selgeks saanud, et nelja lapse kasvatamine on täiesti piisav eneseteostus. Praeguseks.

Ma elasin alatihti nende inimeste arvamuse ohjes, kes viskasid mulle ninale, et “aga mida sa teha oskad? Ainult lapsi sünnitada ja kasvatada!” See ühiskonna poolne arvamus survestas mind. Pani mind mõtlema, et aga tõesti? Kas ma oskangi ainult lapsi kasvatada?

Ja täna, täna olen ma megauhke, et ma saan nelja lapsega hakkama. No enamus ajast. Et ma suudan nelja lapse kõrvalt oma kainet mõistust säilitada. Et ma oskan emana olla ka naine. Et ma saan hakkama nelja inimese kasvatamisega. See on tohutu töö ja vahel tunnen ka mina, et ma ei saa sellega hakkama, aga siis jällegi saan aru, et vahel ongi raske.

Varem ma uppusin emadusse. Kõik keerles ümber emaduse. Kõik keerles ümber laste. Ma arvan, et ma olingi lihtsalt ema. Ma unustasin olla naine. Ma unustasin olla sõbranna.

Peale kõige selle tunnen ma üle pika aja jälle ennast oma kehas hästi. Vahet pole, et tahaks 20kg kergem olla. Ma olen ilus. Ja ma naudin seda täiel rinnal.

Veel olen ma tänulik selle üle, et leidsin omale nii hea sõbranna, nagu seda on Kerly. Mul vist ei ole kunagi nii head sõbrannat olnud. Päriselt. Ja kuigi me oleme tänaseks üksteisest üsna palju kaugenenud, siis ma tean, et ta on alati olemas, no mattet what.

Ma olen tänulik selle üle, et oleme Geiduga oma suhtes suuri edusamme sellel aastal teinud. Õppinud rohkem rääkima asjadest. Mina olen õppinud ennast rohkem avama. Ja kuigi me oleme juba 9 ja pool aastat koos olnud, siis on alati ruumi areneda ja õnnelikumaks saada. Ma armastan sind, kogu oma südamega. ❤️

Seega on sellel aastal juhtunud minuga neli imelist asja või inimest – Adeele, Kerly, mina ja suhte edusammud.

Muidugi, kõik ei olegi alati särav ja lilleline. Ka minul on vahel hetki, kus hallid pilved on pea kohal ja kõik tundub halb ja nõme ja kole… Kellel poleks selliseid hetki? Oluline on ära tunda, kas need on ainult ajutised või tahavad nad sinu hinge endale kohta teha.

Ma olen üsna lootusrikas uue aasta ees. Esimest korda üle pika aja ma juba ootan seda. Olen põnevil, mida kõike järgmine aasta meile toob.

Aitäh teile, et olite sellel aastal minuga. Aitäh teile, kes mind hea nõuga aitas. Aitäh teile, kes olemas oli. Aitäh sulle, kes sa minuga alati kaasa rääkisid. Aitäh neile, kes usaldasid oma tooted minu kätesse ja aitäh kõigile, kes siia kasvõi korra lugema sattusid! Ma loodan, et ka teil oli aasta, kus toimus kasvõi pisike positiivne muutus või midagi, mis teile midagi andis. ❤️

Ja kes tahaks mulle blogimise eest midagi tagasi anda, võite Facebooki lehel tagasisidekasti täita ja tärnikesi jagada, et kas olete rahul mu “teenusega”. 😅

4 kommentaari

  1. Kairi Talumaa

    27. dets. 2019 at 08:28

    Mul ka neli last. Kõik pesast ära lennanud. Pühade aeg olime kõik koos. Juba 5-kordne vanaema. Mis elult veel tahta. Tervis ka korras. Elu tuleb endale elada. Ilusat aasta vahetust teile.

    1. Mar

      27. dets. 2019 at 07:04

      Millise hingetohtri juures sa käisid ja kuidas ta sind aitas? 🙂

  2. K

    29. dets. 2019 at 01:11

    Nii tohutult hea meel on lugeda, et sul läheb hästi! Minulgi oli täitsa tore aasta – oma tõusude ja mõõnadega, aga mõõnad olid õpetlikud ning vajalikud ja tõusud paremad kui oleks eal osanud arvata. Eks nii see elu olegi, tuleb kõigest halvast võtta kaasa see õpetlik moment ning säilitada positiivne meel. Loodan, et 2020 toob su teele veel palju rohkem helgemaid hetki ja armastust! 🙂

  3. Yxkb

    6. jaan. 2020 at 08:38

    Tead, kui sa kasvatad oma lapsi ja nemad on rahul ja su kaasa on rahul ja sa ise oled rahul, siis pole teistel üldse midagi kobiseda. Hea, et sa oled rahulolu leidnud endaga. Kõik ei pea olema täiuslik, kuid oskus leppida sellega, mis on ja olla oma oludes õnnelik, on kõige tähtsam.

Vasta Kairi Talumaa-le Cancel