• võitlus kartulite pärast

    Siin Lasnamäel tihti peale juhtub, et vanemad tädikesed lähevad kasvõi karvupidi kokku, peaasi, et selle viimase toote endale saavad poeriiulilt.  Eile ma läksin maximasse, et kartulit ja muud kraami osta. Kõndisin pea longus kartulite juurde, sest seal olid jällegi sellised nad, et kui ära koorid, siis ei jää midagi alles. Noh eks ma neid pisut võtsin, kuni silmasin, et teenindaja toob suuremad, ilusamad ja kohe tunduvalt paremad kartuleid juurde. Viisin teised tagasi, võtsin koti ja jäin ootele, kuni ta oma toimetused ära tegi. Vanad tädikesed jooksid nagu tormi.  Samal ajal, kui mina uusi kartuleid kotti ladusin, olid nad sama tegevust kordamas minu kõrval. Ühel hetkel märkasin, kuidas üks tädike teisele…

  • jälle üks ilus päev

    Viimasel ajal on kõik päevad nii ilusad. Miks? Ilma muidugi erilist ei ole, aga inimesed minu ümber muudavad iga hetke aina armsamaks ja imelisemaks.  Eile käisin ma dokumendifotosid tegemas ning raamatupoes raamatuid ostmas autokooli jaoks. Ma tundsin, et esimene tähtis samm on tehtud uue etapi poole.  Täna käisin ma Lasnamäe Täiskasvanute Gümnaasiumis ning kandideerisin uuesti 11. klassi, kuhu mind edukalt ka vastu võeti. Hiljem käisin järgi ma mitmel pakil, mis mulle saadetud oli. Kaks pakki Omnivast ja üks pakk Itellast. Siin kohal mainin ära, et Omniva tundis muret ning küsis, kuidas on lood minul nende pakiautomaatidega. Kunagi olin kirjutanud blogis ebameeldivast kogemusest. Midagi kindlat ma neile vastata ei osanud, sest…

  • juhuu, autokool!

    Võib öelda, et minu elus algab uus etapp. Tegelikult ma ei ole inimene, kes tahaks kuulutada ja rõõmustada alguses.. Mulle meeldib, kui olen juba miski ära teinud ning võin kindel olla, et ma olen selle läbinud edukalt. Näiteks, see, et ma otsustasin minna autokooli. Mulle on mitmeid küsimusi tulnud sellega seoses. Miks sa autokooli tahad minna? Kas sa plaanid auto osta? Miks minna autokooli, kui su mehel on load olemas?  Minu vastused. Ma tahan autokooli minna täpselt sellel samal põhjusel nagu iga teine inimene tahab seda teha. Juhiload annavad elus palju juurde. Vahet ei ole, kas mehel on load või mitte, mina tahan neid samuti. Juhiload annavad mulle rohkem iseseisvust.…

  • teine lasteaiakoht olemas!

    Ma võin vist öelda, et mul on natukene vedanud. Kui me Tallinna kolisime, sain üsna kiirelt vanema poja lasteaeda ning noorema panin järjekorda peale tema sündi ehk eelmisel suvel, kui ta juba paari kuune oli. Vanema poja panin järjekorda 2014 aprill ning juba sama asta augustis oli tallegi koht lasteaias olemas. Algselt panin noorema avaldusse, et soovin lasteaiakohta septembriks 2016, kuid otsustasin seda aasta võrra ette tõsta. Esiteks sellepärast, et ma tahaksin minna tööle ja teiseks sellepärast, et vanemahüvitis saab läbi. Mul on nii siiber juba kodus passimisest, samas on see luksus, sest saad seda teha mida hing ihaldab, ilma et oleks mingeid erilisi kohustusi.  Täna saabuski kiri, et nooremale…

  • elu õpetab

    Jah, tõsi ta on. Ma sain oma elus uue kogemuse osaliseks. Kindlasti olete kursis sellega, millise tohutu seikluse mu juuksed läbi elasid. Ma olin algselt tumeda peaga (kellele meeldib öelda ronkmust, öelgu :D) ja otsustasin, et tahan oma juukseid heledaks saada. No nii heledaks, kui võimalik. Muidugi ei mõelnud ma seda üldse korralikult läbi ja järgmisel hetkel olingi ilusalongis. Seal eemaldati värvi, blondeeriti, tehti salke jne. Lõpptulemuseks jäi oranž, mida ma hakkasin ise kodus blondeerima ja nii ma oma juustepikkusest ilma jäingi. Juuksed aina lühenesid ja lühenesid.  Lõppude lõpuks viskas see kollakas-blond kopa ette ja panin punase värvi pähe. Punasega värvitud, paar päeva ilus, kuid juba siis oli tuhmunud. Rohkem…

  • Sellest on saanud minu jaoks nagu traditsioon. Peale igat nädalavahetust kirjutan ma, kui tore ja lahe oli Ämaris. Ma teen seda jälle, sest ka sellel nädalavahetusel peatusime me seal ning nagu ikka.. natusime lahedat seltskonda ja saime pead tuulutada.  Ma lausa tunnen ennast seal inimesena. Tallinnas nagu polegi kellegagi suhelda. Ämarisse saan, siis tuleb selline rõõmus tunne peale. Et lõpuks saab konkreetsete inimestega suhelda ja tšillata.  Sellel korral ma veendusin, et selfie peal ei oleks ühtegi alakat, sest eelmises postituses avaldas paar lugejat pahameelt, kuidas minusugune hirmsalt noor ema julgeb “väidetavalt” 14 aastasega koos pilti teha. Ma isegi imestan, kuidas ma seda teha julgesin. Ikkagi ju “14 aastane” ja puha..…

  • lobisen veidi

    Teate, pean nüüd aus olema ja tunnistama, et viimasel ajal ei ole mul üldse mahti kirjutada. Mul on unerütm nii paigast ära (mitte et see põhjuseks oleks!) ja selline laiskus on peale tulnud.  Ma lihtsalt ei viitsi ega taha midagi teha. Eelmisel reedel läksin ma hommikul kell 7 magama ja sain ainult paar tundi magada. Pisikeste laste kõrvalt paraku ei saa valida endale uneaega ja nii ma jooksengi laste graafiku järgi.. väsinud, vahel pahur ja laisk.  Mul on tegelt hästi paljust rääkida- sellest, et ma jätkan oma kooliteed sügisel, sellest, et ma lähen autokooli ja kõigest muust põnevast, mis mu elus toimub. Nii tahaks seda kõike jagada, aga usun, et…

  • viimased lemmikud

    See ei ole siin mingi reklaamiv postitus vaid täiesti aus ja siiras kirjutis minu viimase aja lemmikutest toodetest. Nad on lausa nii head, et mul on rõõm neid teiega jagada. Ja miks mitte vahel lobiseda sellest, mis mulle meeldib?  1. SMUUUUTID! Kui aus olla, siis ma polnudki varem neid smuutisid ostnud (enda mäletamist mööda :D), kuid kuna ma külastan poes sageli piimariiulit (ei, mitte selles mõttes, teate küll ju), siis jäid ka need pudelikesed mulle silma ja ma krabasin esimesel korral kohe päris mitu endaga kaasa.  Pirni-õuna-banaani oma ma ei proovinudki, lapsed krabasid endale. Banaani-maasika-kiivi oma saigi minu lemmikuks. Ega sellel mango-passionivilja maitselisel samuti midagi viga ei olnud, aga eelmine…