Liiga positiivne postitus, et lugeda

Sponsoreeritud

Uhh! Uus nädal on alanud! Loodan, et teil algas see hästi ja sujuvalt ning tuleb mõnus nädalake. 🙂

Mul väga sujuvalt ei hakanud – meil on peres üks inimene, kellel kindlasti on esmaspäev sinist värvi. Kohe nagu väga sinine. Ja siis on terve maja ärevil. Aga pole hullu, eks kõikidel on neid halbu päevi ja elame üle.

Adeele läks ka üle pika aja lasteaeda – oli siin suts üle kuu aja kodus. Kõigepealt kaks nädalat koolivaheajal. Lasteaiast teen ka tavaliselt puhkuse, kui kooli omadel vaheaeg on. Esiteks juba sellepärast, et tahaks ise ka vahepeal kauem magada ja kui koolilapsi üles ei pea ajama, siis ega ma ei viitsi väga selle ühe lapse pärast ka ärgata. 😅 Las ta olla pigem ka siis kodune. Talle ise väga meeldib ka selline süsteem, nii et… kõik võidavad.

Joosepi ma ju võtsin lasteaiast üldse ära. Ei harjunud ta seal üldse või siis ei saanud hommikul teda kuidagi nii vara üles ja no, nüüd ma ei viitsiks enam seal beebiga ka istuda ja temaga harjutada. Olen ise kodune, las ta siis olla ka veel. Sügisel proovime uue hooga! 🙂

Aga see nädal… esmaspäev. Juba nädal on möödas Oliveri sünnist? Kuidas see võimalik on? Ma olen ju igat hetke üritanud täiega nautida ja maksimumi võtta, aga ikka on kuidagi ebainimlikult kiiresti see aeg lennanud. Samas… ikka veel on jaanuar.

Ma pole üldse tegelt seda tüüpi inimene, kes samastuks nende “see möödus küll ruttu” või “kaua see veel kestab” meemidega, aga, kui ma Facebookis nägin seda,

siis oli küll, et JEPP, NAGU, KUIDAS ÜKS KUU SAAB NII PIKALT KESTA????

Vandenõuteoreetikutel oleks ilmselt sellele küsimusele kohe vastus olemas.

Alles ma sõitsin märgade põskede ja värisevate käte saatel Viljandi haiglasse, et Oliver kätte saada ja ma nii põdesin ja mõtlesin, et oleks see vaid läbi ja… nüüd on sellest nädal.

Ja ei, ma ei lõpeta iial seda heietamist, et aeg läheb ruttu. Ma mõtlesin küll enne selle kirjutamist, et kas on ikka vaja pidevalt heietada selle ümber, me ju kõik teame, et aeg lendab, aga… ma olen nagu olen. 😅

Kuidas meil siin siis läheb? Ma ütleks, et täitsa hästi. Oliver kasvab – küll vaikselt, aga ega mul kiiret olegi, sest ta on mu viimane beebi ja ma tahangi, et kõik lihtsalt veniks hetkel.

Lapsed on uue pereliikmega juba harjunud – kõik ikka suure armastusega hoolitsevad Oliveri eest ja pole ilusamat vaatepilti, kui see, et su lapsed omavahel nii suurt armastust jagavad. Ja, et mitte tunduda ebanormaalselt roosiline, siis üks laps andis teisele molli siin üks päev. Aga nagu ma armastan öelda, kui lapsed omavahel kaklevad – see käib elu juurde. 😅

See rahutunne ja uus hingamine, mis mind siin peale haiglast koju saamist valdas, on endiselt alles. Ma loodan, et see nii ka jääb. Mulle meeldib see mõnus kulgemine – ma olen kuidagi hästi tšill, hästi rahulik, palju kannatlikum, tahan inimestega suhelda, käia, olla, teha, tegutseda… no mida kõike ära ei teeks! Ma pole selliseid tundeid ammu tundnud ja mulle päris meeldib see asi.

Imetamine sujub kenasti (mul on nagu täiesti ebareaalne kogemus sellega seekord, ma kindlasti kirjutan sellest kunagi), piimakraanid on aina enam valla, kodus on mõnna, kõik on mõnna!

Ma tean, ma tean, kõlab nii roosamannaliselt, aga praegu just nii kõik ongi. Muidugi sekka ka ikka raskusi, aga hetkel ma suudan küll mängleva kergusega nendega hakkama saada. 🙂

Ma lähen nüüd koristama. Koristamine on hakanud mulle veel rohkem meeldima. Esiteks sellepärast, et mul on kodus nüüd Hizero (koodiga JANEBLOGI saad sina selle -120€ soodsamalt): https://hizero.ee/pood/porandapuhastajad/hizero-f500/

Ja teiseks – ma kuidagi tunnen ennast vaimselt palju paremini, kui mu ümber on kõik korras ja organiseeritud ja puhas. Ma funktsioneerin kohe 100x paremini.

AGA… hullu ma ei pane. Mäletan, kuidas teiste lastega nende beebiperioodil, kui nad magasid, aina toimetasin ringi. Nüüd ikka kaisutan, nuusutan ja nunnutan oma beebikest palju rohkem, ka neil hetkedel, kui ta tudub ja ei otsi endale iga vaba hetk mingit tegevust ja puhkan ise ka.

Paar asja on muidugi vaja mul kindlasti ära teha – ma siin enne haiglasse minekut sorteerisin oma riided ära ja sain päris palju asju, mida ma ei kanna enam, mis selga ei lähe ja peaks müüki lükkama. Instagramis ilmselt viskan storysse üles odava hinnaga, sest tõesti, on jalus ja tahaks lahti saada lihtsalt.

Külaliste tuba, kus me elame hetkel, on vaja korda teha. Nagu, põhjalikult korda. Üleval kolaruum on vaja ära sorteerida, sest lapsed on seal kõik laiali peksnud ja mul on beebi soojakott kadunud – tahtsin siin juba üks päev õue minna Oliveriga, aga ei leidnud soojakotti kuskilt.

Homme tuleb Oliverile esimene külaline. Oi, kuidas ma seekord inimesi külla igatsen. 😅 Ma ütlen, et midagi tehti minuga seal opilaual veel. Ma muidu…. ei ütleks, et vihkan inimesi, aga… ma pole eriline fänn. Pigem nagu hoiaks omaette ja kui keegi külla tahab tulla, siis kindlapeale on mul midagi muud alati plaanis, nt diivanil hambad laiali lösutada. 😅

Aga jah, juba reedel kurtsin Geidule, et keegi ei tahagi meie beebit vist vaatama tulla. Muidu ikka on inimesed juba haiglasse trüginud, et uhiuus titt üle kaeda, aga nüüd… võibolla ma olengi ise inimestele selgeks suutnud oma hoiakuga teha, et eelistan omaette olla. No, mis seal ikka. 😅

Kommentaarid

  1. Kristina says:

    Siiralt hea meel, et teil seal kõik sujub ja emmel kõik hästi 🙂 Sellist nupsikut tuleks isegi kaisutama 🙂 Jõudu, Jane ja Geit!

  2. Agnes says:

    Tõesti on armas pisike . Ma ise ka enda omasid nunnutasin ja kaisutasin kui nad sellised olid ☺️ beebid on mu nõrkus korra sülle võtad siis enam käest ära anda/panna ei tahagi . Kahju ,et nad ei jäägi nii pisideks .

  3. Jane says:

    Rõõm lugeda.
    Nunnutage mõnuga oma nunnukest,aeg läheb tõesti ruttu,homme pole ta enam nii väike kui täna.
    Olge tublid

  4. Sandra says:

    Mul läks küll meel kurvaks… Lugesin 2 korda seda lauset, et viimane beebi 🥹 ise kardan seda päeva, kus endalgi fakt silme ees, et nüüd ongi kõik 🥺🥺
    Nii kena perekond Teil ❤️

  5. Triinu Pettai says:

    Nii armas lugemine ❤️
    Siiralt hea meel et kõik hästi on ja et sa ennast nii hästi tunned 😍❤️
    Loodan et selline mõnus õhkkond ja rahulolu jääb veel pikaks-pikaks ajaks 😊🥰

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Kas on ikka pointi uuesti abielluda?

Uhh! Siin üks päev… või, mis üks päev, see oli ikka enne Oliveri sündi, kui [...]

9 kommentaari

Kuidas ma siin nutta lahistan

Mul oli väga tore nädalavahetus ja loodan, et teil samuti. Oliveril ja mul käis mitmeid [...]

3 kommentaari

Kuidas lapsed küünlaid armastavad süüa

Tere! Ma olen mega suur küünlafänn (kogun lausa!) ja ühtlasi 6 lapse ema. Päris raske [...]

12 kommentaari

Sellest imelisest talvest

Istun elutoas diivanil, sõrmede vahel kuum latte, pilk suunatud aknast välja. Vastu vaatab sealt pesuehtne [...]

Liiga positiivne postitus, et lugeda

Uhh! Uus nädal on alanud! Loodan, et teil algas see hästi ja sujuvalt ning tuleb [...]

10 kommentaari

Keha pärast keisrit

Paljud on siin viimastel päevadel uurinud, kuidas ma keisrist taastunud olen ja kuna pea nädal [...]

13 kommentaari

Beebimulli postitus

Oi, mis kirjutamistuhin mul peal on! Sõbrannale (ausalt ei ole müsteerium-sõbranna, keda ma siin aegajalt [...]

5 kommentaari

Millest mitte keegi ei räägi sulle…

Kell on 03.01. Vaatame siin Oliveriga tõtt ja mul tiksub hingel üks teema, millest hakkasin [...]

15 kommentaari

Kuidas minust kuue lapse emme sai

Tegelt ikka veidi on ebareaalne mõelda, et MUL ON KUUS LAST! Nagu… ma poleks elus [...]

10 kommentaari