Õhtulehest kirjutati üks päev. Tahavad intervjuud. Õhtuleht on EBA ametlik meediasõps ja nad tahavad oma kanalis juba registreerunud blogijaid tutvustada. Võtsin täna end kokku ja vastasin neile kümnele küsimusele ära. Viimane oli nostalgialaks. Küsiti, kas mu esimene blogipostitus on alles. Esiti teadsin kohe, et ei ole, sest blogi arhiiv algab 2015 aastast, kuid alustasin 2012 aprillis. Siis aga meenus, et kuna esimene postitus oli järjejutt ja neile tegin hiljem ka Facebooki lehe, siis on alles küll. “Uus algus” Facebooki lehel on tervenisti üle 30 osa seda imalat ja lääget teismeliste järjejuttu, mida mulle meeldis aastaid tagasi kirjutada. Ja sealt ma oma esimese postituse üles leidsingi. Enjoy! “Alustuseks, mõtlesin et kuna…

Mõnda aega tagasi saatis www.kupud.ee mulle testimiseks kupukomplekti, mis sisaldas endas kehakuppu ja kahte kehaõli. Kehakupp vähendab a) tselluliiti, b) ümbermõõtu, c) venitusarme, kiirendab ainevahetust ning muudab naha siledamaks ja pringimaks. Ma ei ole kunagi mingit tselluliiti oma nahalt taga ajanud, aga kui hakkasin lähemalt enda keha uurima, pidin tõdema, et mul on seda apelsinikoore taolist nahka reitel üsna palju ning otseloomulikult olin ma nõus testima kehakuppu. Mis on kupumassaaž ning kuidas tänu sellele väheneb tselluliit ja ümbermõõt? Kupu- ehk vaakummassaaž sobib hästi lihastele, liigestele ning punktmassaažina. Spetsiaalne lihtsasti kokku surutav kupp tekitab vaakumi, mis saadakse kuppu kehapinnale asetades. Kupp imeb endasse hulgaliselt pehmeid kudesid, lihaseid ja nahka nii vertikaal- kui ka horisontaalsuunas. Selle…

Ma lähen siin haiglas vist vaikselt lolliks, sest hetk tagasi (eile siis) pidasin ma lahedaks mängida peenikese häälega jänest. Jah just, jänest. Hehe, tegelt asi nii hull ei ole. 😀 Mõtisklen siin selle üle, kuidas viimase nädala jooksul olen saanud pühendada ennast vaid ühele lapsele. Kodus on see väga harv nähtus. Ikka pean end mitme rübliku vahel jagama ja paratamatult saab kõige väiksem hetkel ka kõige rohkem tähelepanu. Kodus ja mujal. Vahel oleks tegelikult väga hea võtta üks laps ja temaga koos midagi teha. Järgmisel päeval järgmine ja nii edasi… Mulle meeldiks leida aega tegeleda kõigi lastega individuaalselt, kui suuremad vaid seda soovks. Ma olen üritanud ikka nende “kampa” sulanduda,…

Selja taga on raske, väsitav ja emotsionaalne nädal, aga läheb kergemaks. Iga tunniga läheb. Mulle vist hakkab haiglas olemine isegi meeldima. Olen aastaid tundnud hirmu just haiglate ja arstide ees. Ilmselt on see tingitud sellest, et mitte alati pole saanud ma elementaarset viisakust ja sõbralikkust tunda, kui olen pidanud haiglas olema või arsti visiidil käima. Tõsi, halbu kogemusi on vähem, aga just need on kogu tervise valdkonnale minu silmis jätnud mõruda maigu. Ei, loomulikult ei pea arstid ja õed patsiendi jalgu mudima, neid kätel kandma või poputama. Absoluutselt mitte, aga natuke positiivsust, tuge ja sõbralikku suhtumist annaks patsiendile palju juurde, veel enam, et haiglas olemine on niigi emotsionaalselt kurnav ja…

Ma ei ole väga endast rääkinud tegelikult. Ma mõtlen just selles võtmes, et te saaksite mind õppida tundma kui inimest, mitte blogijat. Minu eluga olete te muidugi kursis, aga kas te teate, kus on minu lapsepõlvekodu või mis on minu lemmik värv? Ilmselgelt nendest lemmikutest värvidest-toitudest-lauludest ma täna kirjutama ei hakka ja need jäägu pigem Sõbrapäeviku kaante vahele. Mõtlesin vahel teha selliseid faktipostitusi enda kohta, läbi mille on teil võimalus mind paremini tundma õppida. Mulle on öeldud, et mina blogis ja mina päriselus on justkui kaks erinevat inimest. Ma ise sellega ei nõustuks, aga tihtipeale näeb kõrvalseisja mind paremini ja oskab ka rohkem iseloomustada. Hetkel tahan ma kirja panna 10…

Ideaalis oleks tahtnud pealkirjaks panna “100 põhjust…” sest noh meie armas pisike kodumaa saab ju juba 100-aastaseks ja kui oma aju põhjalikult tööle panna, siis ma kindlasti ka leiaks just täpselt nii palju põhjuseid, miks armastan siin elada, aga kardan, et hiljem mu mõistus võib lihtsalt lõplikult kokku joosta. 😀 Seega hetkel piirdun vaid kümnega. Enne, kui ma nende kümne punkti juurde lähen, tahaksin midagi südamelt ära saada. Millegipärast tekitas minu eilne postitus “Kui maksud sõidavad lätti…” mõnes inimeses pahameelt. Inimestele jäi mulje justkui mina, kes riigile makse ei maksa, aga naudin kõiki hüvesid, heidan ette seda, kui halb ja paha meie riik on, nutan selle üle, et alkohol on…

Mõtlesime täna terve perega suurpuhastust teha. Või noh, meie, täiskasvanud mõtlesime, et võiks koristada, ja lapsed olid niisama abis. Kes oli moraalseks toeks, kes aitas mööblit nihutada. Ma mäletan, et lapsepõlves oli meil koristamine kindla graafiku järgi, st nädalas korra, laupäeviti pesi ema põrandaid ja võttis tolmu ning korra aastas ja just kevadel tehti suurem puhastus kodus – sorteeriti riided ära, kapid tehti korda, klopiti vaipu, tehti mööbli alune põrand puhtaks jne. Korra aastas! Jumal küll, ma teen neid asju pm iga päev, mida mu vanemad korra nädalas tegid. Iga jumala päev lasen ma siin tolmuimejaga ringi, lapiga torman siia ja sinna. Egas ta mõnes mõttes hea ei ole, sest…

… peame meie, eestlased, pidu! Ok, tegelikult olen ma suht halb eestlane, sest ei ole ükski aasta meie riigi sünnipäeva tähistanud. Veab, kui ma enda omagi viitsin ette võtta ja midagi korraldada. Sellel aastal täitub Eestil ilus number – 100. Juba päev peale eelmist sünnipäeva hakkas pihta see EV100 trall, mis tekitas minus päris tihti segadust, et kas Eesti sai 99 või 100 nüüd. Igalpool räägiti sajast ja sajast. Poes süldipakil nägi juba ilutsemas EV100 märki, igalpool räägiti EV100 kingitustest – kes hakkas salli kuduma, kes vaipa valmistama, kes millegi muu kallal askeldama. Mina mõtlesin kinkida meie riigile 100 kõnnitud kilomeetrit. Eks näis, kas ma saan need veebruari lõpuks ka…