Meil saab mehega 26. juuni 8 aastat täis ja me tahaksime veeta selle päeva erilisemalt kui muidu. Kuna 26 jääb nädala sisse, siis valisime tähistamiseks 22. juuni. Mõnes mõttes ideaalne, sest enamus inimesi on arvatavasti kuskil jaanipeol ja ehk on restoranides, ööbimiskohtades ja üldse linnas kuidagi rahulikum. Linnas. Jah, me plaanime selle tähtpäeva mööda saata Pärnus. Tegelikult algab meie seiklus…
Ilmselt need ülekaalulised, kes kaalu alandavad, teavad, kui nõme on see, et tulemused üleöö ei tule. Ühel päeval vihud hullult trenni ja järgmisel päeval pole sellest märkigi. Eks see ongi loomulik asjade kulg, mis seal ikka. Tulemused tekivad ajaga, kui järjepidevalt selle nimel pingutada, aga… kuni need tulemused tulevad, tahaks ju ometi ka hea välja näha. Kui muidu on suva,…
Ma jagasin facebookis ühte humoorikat pilti ja selle all tuli jutuks ka armukadedus. Armukadedusest on mul päris palju kirjutada, sest ma olin, vähemalt tahan nii mõelda, et olin, kunagi üsna armukade inimene. Kui ma nüüd siin diivanil sellest kirjutama hakkasin, ütles mees, et me mõlemad oleme tegelikult siiani hästi armukadedad inimesed. Me lihtsalt ei taha seda tunnistada. Ma tunnistan, et…
Ma millegipärast arvasin kunagi, kui ülekaalulise elu alustasin, et jõle hot on kanda võimalikult ümber riideid. Ma tundsin end nendes nii mugavalt ja olin uhke, et mulle mahub selga S suuruses pluus, vahet pole, et tegelikult oli mu suurus näiteks L. Ma pidasin tähtsaks oma kehakumerusi võimalikult palju rõhutada, oli see siis loomulik kumerus või krõpsu üledoosist tingitud… paistetus. Kui internetist soovisin…
… inimesed oleksid julgemad. Kõige rohkem soovin seda iseendale. Teate, ma ei ole kunagi olnud see inimene, kes oskaks või tahaks oma tunnetest rääkida. Kunagi pelgasin oma lähedastele öelda isegi aitäh või et nad on mulle kallid. Ajaga olen julgemaks muutunud ja just tänu lastele ent minust ei saa vist iial seda kallistaja-hinge, kes pidevalt oma lähedastele meelde tuletab, kui…
Ma olen sellel teemal väga mitmel korral kirjutanud ja võib-olla mõnda lugejat on see juba ära tüüdanud, aga see on teema, mis mulle isiklikult on väga südamelähedane. Tuulasin vanas blogis ringi ja leidsin päris mitu postitust sellel teemal. Millegipärast arvasin, et neid on rohkem seal, aga eksisin – üllatavalt vähe. Või olen ma siis vahepeal neid kustutanud. Mine sa tea.…
Ma hakkasin seda postitust hoopis teistmoodi ja teise pealkirjaga kirjutama. Pool postitust oli valmis ja ma mõtlesin, et what the eff…Miks ma pean oma mõtteid proovima ilustada ja näidata, et olukorda saab seletada ka ülimalt inimlikul viisil, nii, nagu kõik harjunud lugema on? Miks ma ei või rääkida asjadest lihtsalt nii nagu nad on? Ma olen üritanud iga oma postituse…
Olgem ausad, mitte keegi ei ole meist täielikult kaitstud. Õnnetusi juhtub ja tihtipeale ei hüüa nad tulles. Mu südant valdab ääretult kurb tunne, sest üks 1,5-aastane pisike hing avas akna ja kukkus sealt alla. Kahjuks tema elu ei suudetud päästa. Üks väike inimhing avastas maailma ja kaotas oma elu just seetõttu. Ma ei taha mõeldagi, mida tunnevad selle lapse vanemad.…