Tõusin just ühest mõnusast lõunaunest. Vahel on keset päeva nii mõnna magada. Egas just väga hea uni ei olnud, sest Geit ehitab siin vannitoalage samal ajal, aga tunnen küll, et olen end välja puhanud. Ja ega ma ei nurise, peaasi, et see vannituba kunagi valmis ka saaks. 😅 Meil on siin kodus hetkel paras seapesa ja ma isegi ei ole vaevunud väga koristama. Reedel paigaldati siia õhksoojuspump ja Geit möllab siin oma ehitusasjadega, seega pole pointi veel hullemat koristust ette võtta. Küll ma aga tahaks selle enne teisipäeva õhtut ära teha, et kunagi, kui koju saame, on siia hea tulla. 😀 Ja no, et lastel oleks kodus mõnus olla ka,…

Ma ei jõua ära oodata kohtumist selle beebiga, sest on teine alles krutskeid täis. Juba kõhus olles. Alguses šokeeris mind verejooksudega, seejärel otsustas keset rasedust lampi tuharasse pöörata, nüüd ta istub seal, pepuga nii vaagnas, et isegi ei taha kellelegi näidata, kas ta on poiss või tüdruk ja eile saatis mulle terve päev libakaid, mistõttu ma õhtul otsustasin haiglasse minna. Ega mulle see mõte väga ei meeldinud, sest mul kipub haiglas või selle läheduses vererõhk lakke ronima, aga mis teha, pidin südamerahu tagasi saama. Ööseks jäeti meid haiglasse. Emakakael oli täpselt sellises olekus, et võib asjaks minna, samas ütles arst, et selline emakakael võib korduvsünnitaja puhul ka täiesti tavaline nähtus…

Oeeh! Ma olen siin vist viimasel ajal paras ohkija tüüp, eks. 😀 38 nädalat on juba täis tiksunud ja nädala pärast kohtume me oma beebikesega, mis tähendab, et “saan rahus ilma päevadeta paks olla” aeg hakkab läbi saama. Päris kurb tegelikult… Mida ma rasedusest taga igatsema jään? No muidugi kõige paremat asja selle kogu värgi juures – kõhtu ei pea sees hoidma ja saab rahus paks olla. Keegi ei tule sulle ütlema, et oled paks ja peaksid kaalu hakkama jälgima. Okei, on ka erandeid olnud, kus mind on näiteks vaese hülgega võrreldud või mõne pildi all on uuritud, mitu krõpsupakki ma naha vahele pistnud olen, aga seda on pigem minimaalselt…

No, kui ta ikka otsustab, et tuharseisus on hea lebotada seal, siis kohtume me oma beebiga juba 20. märts! Täna oli siis see niiöelda viimane ämmaemanda visiit. Kaalusime, mõõtsime, ta katsus ja proovis aru saada, kas beebi on ennast ümber pööranud. Ta arvas, et pole, aga saatis igaksjuhuks mind ultrahelisse ning seal sain kinnitust, et istub teine ikka pepu minu vaagnas ja ootab. 😅 Andis mulle saatekirja ka plaanilisele keisrile ning jagas infot üleüldiselt selle operatsiooni kohta. Haiglasse sisse pean minema juba 19.03, sest neil on keiser esimene operatsioon päevas ning et vältida igasuguseid hilinemisi ja viivitamisi, peangi eelnev päev juba kohale minema. Geit ise teab, kas tahab tulla kaasa…

Ma olen aastaid olnud kehakaaluga kimpus. Tunnistan. Minu kehakaaluprobleemid said alguse just tuttavate kommentaaridest. Peale esimese lapse sündi tehti tihti märkusi, et miks ma ometi oma keha olen käest lasknud. Miks ma ei tegele iseendaga? See on nii tobe tegelikult, kuidas me laseme teistel ennast nii kergesti mõjutada. Peale esimese lapse sündi olin ma vot nii “paks”: Kuna mõnda aega hiljem tekkisid ka ärevushäired, mis mind tegelikult ka sõna otseses mõttes koduseinte vahele naelutasid ja ma teist last ootama jäin, kogunesidki kilod väga kergelt. Kodus istudes tekkis stress, mis omakorda ajas sööma toitu, mis polnud just kõige kvaliteetsem ja parem ning ega ma füüsiliselt ei liigutanud ka ennast väga. Umbes…

8 kuud tagasi kirjutasin ma postituse enesekindluse teemal, saab lugeda siit, kes veel pole seda teinud. Igatahes, puhuvad selles osas minu elus uued tuuled ja mõtted ning tahtsin teiega neid jagada. Kas ma olen tänaseks jõudnud sinna, kus mind ootab sületäis enesearmastust? Võib küll nii öelda, sest ega muidu ei laiutaks minu instagramis selfiede-armee. 😅 Ükski ennast vihkav naine ei postita endast nii palju pilte, kui mina seda teen viimasel ajal ja kuigi on pigem haruldane nähtus, et keegi ennast ise ilusaks nimetab, siis ma julgen seda teha küll. Ma olengi väga ilus naine ja naudin seda hetkel täiel rinnal. 😉 Kuigi rasedusega olen ma ju ainult suuremaks paisunud ja…

Miks inimestel on raske leppida sellega, et kõik ei mõtle ühtemoodi ja ei tee samasuguseid valikuid? Ma sain peale eilset valimiste teemal kirjutatud postitust oodatult vähem puid alla. Päris tõsiselt. Ma olin juba ette arvestanud, et saan täie rauaga, sest noh… kogemus. 😀 Aga ega see ei tähenda, et nüüd võiks mulle puid alla loopida räigelt. Pliis ei! Ma tegelikult ikka teadsin, et see teema tekitab vastakaid tundeid ja eriarvamusi ja võib-olla ka tüli ja… Aga ma lootsin, et inimesed suudavad tulla kokku ja adekvaatselt arutleda selle üle, kes valib mille ja miks ta seda teeb, mitte sõimata üksteist lollakateks ja teha teineteise valikuid maha. Selge see, et inimestel on…

Ärkasin mina täna üles ja mis ma jälle näen – veel neli märtsikat on ilmavalgust näinud. Üks minu tuttava oma ka. Ei tee üldse kadedaks ju! Ma tahan ka beeeeeebbbiiiiit! Miks ma ei võiks juba minna ja selle asja kaelast ära saada? Veel rohkem, kui tutika pisikese beebi saamine, ajab mind kadedaks see, et neil naistel see õudus läbi tehtud on. Krt, miks ma alati viimaseks jään? Mul tõesõna on iga lapsega selline tunne, et kõik teised ümberringi saavad asjaga enne mind ühele poole ja saavad mõnusalt loorberitele puhkama oma tutika roosa ja pehme beebiga minna ja siis olen mina, rase forever. Vahet pole, et mul täitus alles 36. nädalat…