Ma lasin eile insta storys (@janeblogi) jälle küsimusi küsida ning osad panid mind ennast ja seda natuke rohkem analüüsima, miks ma selles “mustas augus” olen. Mulle vist väga ei meeldi seda väljendit enam kasutada, sest see jätab mulje nagu ma oleks kohe nii rämedas mustas masenduses. Tegelikult on ju halbu kui ka häid päevi. Viimastel ma võin olla sisimas täiesti õnnelik ja mõelda, mis mustast august ma soigusin. Ja siis jälle mitte ja mõelda, et kõik on nii paha ja kole ja mõttetu. Ma hakkasin mõtlema tagasi eelmisele aastale ning sellele, kuidas ma üldse täna olen siia sattunud. Paljud on mulle juba diagnoosi pannud – depressioon, põhjus: neljas laps. Mina…

Ma vaagisin enne eilset mitu päeva, kas ma olen ikka valmis oma teekonda jagama teistega. Kas ma olen valmis oma elu üksipulgi lahti harutama võõraste inimeste ees? Kohati olen ma ju üsna õrna olemisega, võtan igat pisiasja rohkem südamesse kui peaks ja solvun üsna kiiresti. Ma mõtlesin ka sellele, kuidas inimesed antud postitusele reageeriksid. Kas nad tunneks kaasa? Kas nad mõistaksid hukka? Kas nad hakkaksid näitama näpuga ja seadma kahtluse alla minu otsuseid ja analüüsima, et just tänu nendele olen täna sellises olukorras? Mulle endale ei meeldi nii oma valikuid analüüsida, sest mis tehtud, see tehtud. Midagi olematuks muuta ei saa, midagi tagasi võtta ei saa. Ja siis ma mõtlesin,…

See ei ole kindlasti esimene breakdown, küll aga esimene, mida olen otsustanud teiega jagada. Viimasel ajal olen sattunud lugema aina enam inimeste blogisid, kes vaevlevad depressiooni käes ning kuigi mul seda diagnoosi ei ole pandud, sest ma pole arsti juures käinud, tunnen end nendes postitustes tihtipeale ära ning tänan neid inimesi, et nad on valmis ja nii julged oma lugusid jagama. Avalikult. Miks ei võiks ma sama teha? Mitte tähelepanu, mitte haletsuse ja kaastunde pärast vaid selleks, et jagatud mure on ju pool ja võib-olla suudan ma kellelegi olla toeks, tekitada tunde, et ta pole samas olukorras üksinda. Kes teab. 24.01 kell 23:34 Ma olen siin nelja seina vahel juba…

Ma sattusin täna ühte postitust lugema. Ja see pani mind mõtlema. Ja tegi mind väheke kurvaks. Ja siis ajas naerma. Ja pani jälle mõtlema… Tundsin nendes punktides ära nii palju iseennast ja jäin korraks mõtlema, et ega blogija ometi minu mehega ei teinud eksperimenti. Ah, mu mehel poleks selleks aegagi. Ok, päris tõsiselt ma seda ei uskunud, aga kerge äratundmine mind tabas küll. Ja me pole abielus ka… Thank god. 😀 Eksperiment seisnes selles, et blogija (vallaline loomulikult), testis kümmet meest, (õnnelikus) abielus ja peredega ja puha – sotsiaalmeedia põhjal täiesti õnnelikud pereinimesed. Selgus aga, et nendest 10 mehest 10 olid nõus tolle blogijaga minema õhtusele jalutuskäigule, 3 kirusid oma…

Ma olen seda tüüpi inimene, kes ei usu veidraid asju, st kui mu peegliselfiede all instagramis alatihti kommenteeritakse, et “appi, sul on kodus katkine peegel! tead ka, et see toob sulle 6766 aastat halba õnne???!!!”, siis ma lasen selle ühest silmast sisse ja teisest välja, sest ei, katkine peegel ei too mulle halba õnne vaid natuke viltused pildid. Ehk ma ei usu sellist jama. Ei usu ma kummitusi, mingeid needusi.. No kõike seda, mida silmaga ei näe ja käega ei katsu. Samas hüppan tänaval üle kanalisatsiooniluukidega, sest Geit kunagi ütles, et nendele astumine toob halba õnne. Sülitan üle õla alati, kui midagi halba mõtlen või sellest räägin, et jumala eest…

Ma vist olen nati oma “ma ei oska süüa teha” naljaga üle piiri läinud ja nüüd arvavad inimesed tõsimeeli, et ma ei oska köögis mitte midagi teha ja päevasel ajal, kui Geit tööl on, istume siin kõik näljas. 😀 Sorri. Halb huumor. Ma oskan küll süüa teha, kuid ma ei tunne ennast köögis mugavalt ja kui on võimalus, et keegi teine teeb minu eest selle ära, siis igaljuhul kasutan seda võimalust, sest miks mitte, kui oled juba koperdanud mehe otsa, kes tunneb ennast köögis mugavalt. Jumal tänatud, sobime ideaalselt – köögi-getu ja koristaja-jane, sest ega tema koristamisoskused väga… head just ei ole, seega perfect match, eksole. 😀 Aga minult on…

Mõnda aega tagasi kirjutas mulle armas Kätlin ja uuris, kas mul oleks huvi testida tema idee põhjal valminud praktilist mähkimiskotti/-alust, mis on saanud nime tema tütre järgi – Nete.Kit (Anette). Muidugi olin kahe käega poolt, sest ma olen seda tüüpi inimene, kes kodust välja minnes kõik titemajanduses vajamineva ühte kotti surub, hiljem sealt ennast maapõhja kirudes vajalike asju otsib ja pärast uuesti jälle kogu kraami sasipuntrana kotti tagasi surub. #tüütu Ja pealegi, ei tule ju mingi uudisena, et ma olen laisk inimene, seega kõik, mis vähegi lihtsustab minu elu, on alati teretulnud! 😁 Kätlin tuli sellele ideele, arvestades iseenda ja lapse vajadusi. Ta mõtles hoolega läbi, mis on need olulised…

Ma pole veel päris täpselt enda jaoks selgeks mõelnud, kas ja kui palju seda osa oma elust teiega jagada plaanin, kuid peale seda, mil ma teile oma halvast aastast rääkisin, tundsin, et minu ja teie vahel langes mingi müür. Tunnen ennast siin vabamalt ja justkui võin oma murede ning probleemidega siia rohkem tulla. Tunnen, et keegi kuulab ja kellelegi läheb päriselt ka korda. Ma tean, üsna totter, aga ma ei oska seda tunnet paremini kirjeldada. Ma vahel* lasen instagrami storys endalt küsimusi küsida ning üks aeg mõtlesin, et ehk on sealsetel jälgijatel pakkuda huvitavaid teemasid, millest nad tahaksid lugeda. Minu ausaid ja avameelseid mõtteid. Neid teemasid kogunes sinna alla palju,…