Määratlemata

puhkepäev I

Laupäev oli samuti nii ilus päev, et otsustasime jälle ujuma minna. Sellel korral Männiku karjääri. Ma olin seal elus ühel korral käinud ja sedagi kalapüügi eesmärgiga. Sellel korral käisime aga päevitamas ja ujumas. Leidsime endale mõnusa ja hubase koha ning seadsime end paika. Rahvast oli alguses väga vähe, aga mida aeg edasi, seda rohkem neid sinna tekkis. 

Vesi oli väga väga külm, aga kui üleni kohe sisse hüpata, läks asi palju paremaks. Lõpuks harjusin selle vee temperatuuriga ära ja ei tahtnudki enam välja tulla. Mingil hetkel leppisime vanematega kokku, et nad tulevad Saku Selveri juurde ja me läheme ka sinna. Miks? Eks ikka pojale järgi. Tegelikult pidid nad meile koju tulema, aga kuna me olime Männiku karjääris ja alles jõudsime ka sinna, siis ei tahtnud eriti küll tagasi koju minna. Arvestades, et sealt oli koju päris pikk maa. Lühem tee oli sõita Saku ja sealt ta peale võtta. Mõeldud-tehtud. Saku Selveri juures saime veel mehe vennaga ja tema naisega kokku, sest kutsusime neidki karjääri ujuma. 

Ei, mu vanemad ei saatnud mulle tagasi paljast last ja ei, vanem poeg ei karju siin nooremale kõrva. :D:D

Kui me tagasi karjääri juurde jõudsime, tekkis kiire mõte minna Rummu edasi. Jällegi mõeldud-tehtud. Võis alata sõit sinna poole. 

Sellel korral läksime samuti laguuni juurde mitte sinna, kus need vanglavaremed vees on. Kuuldavalt pidi seal viimases kohas ilusam vesi olema ja parem ujuda. Vesi on küll ilus helesinine, aga ujumas ma ise seal käinud ei ole. 

Hüppasime ka seekord karjääri servalt vette. Endalegi üllatuseks tegin seda kaks korda üksinda. Ma julgesin seda ainult siis teha, kui keegi tuttav all vees ootab juba.. Nii igaks juhuks kui ma pinnale ei peaks tõusma. Ja ülejäänud peaaegu et terve ülejäänud aja lösutasin ujumisrõnga peal ja lihtsalt nii öelda seilasin keset vett. 😀 Lasin tuulel end edasi kanda. 

Tunde hiljem kippus vanemale pojale vanaema igatsus peale ja oli vaja kiirelt helistada talle ning temaga rääkida. 
Hiljem käisime Ämarist läbi, et mehed saaks pisut tööd ka teha. Endal oli selline väsimus peal ning oleks tahtnud koju juba saada. Esimene kord, kui ma tahan päriselt nii väga koju. Aga peagi võisin rõõmustada ja kodu poole sõit algaski. Seiklesime ja möllasime vees kokku pea 7 tundi. Päike hakkas kenasti peale ja lapsed said samuti veega veel rohkem tuttavaks. Pisem poeg koguaeg ainult vette tahtiski.. Vanemat poega oli lõpus väga raske sealt ära saada. Ma isegi imestasin, sest talle ei meeldi kodus vanniski käia.. rääkimata suurest veekogust. 

Mida lähemale linnale, seda lähemal oli home sweet home. 🙂

Koju jõudes tegin endale ja lastele vanni, et kogu see liiv kehalt maha pesta. Peale vanni sõime kõhud täis ning sättisime end tuttu. Oi, kui hea see uni oli. 

4 thoughts on “puhkepäev I

  1. Teine poeg liitus poole päeva pealt umbes. Aga muidu ostsin rohkelt puuvilju kaasa, pirukaid ja joogiks oli vesi. Ja ega need lapsed sellest söögist nii väga ei hoolinudki. Peamine asi oli neil joogijanu ja et saaks võimalikult palju vees aega veeta. Enamus asju vedasin õhtul koju, kuigi puuviljad proovisime kõik ikka ära süüa, sest sooja käes nad kaua poleks säilinud 😉

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga