***

Raimondi essa visiit EMOsse

Ok, no päris essa ei ole. Esimene oli kuseteede põletikuga ja teine siis, kui ta endale granaadi ninna toppis, aga kukkumise-möllamise-ronimise valdkonnas oli täna esimene kord, kui ma pidin nende mõtlematu mürgeldamise pärast laps kaenlas EMOsse tormama. Olles ise oma suure kõhuga.

Nimelt istusin ma elutoas diivanil, kui Raimond teisest toast jorinaga minu juurde tuli. Ütles, et käsi valus. Mina siis küsisin, et mis juhtus, sest mingit erakordset pauku ma ei kuulnud (ikka selline tavaline lärm nende puhul). Raimond ise oli kergelt paanikas, no ma oleks ka olnud. Niisiis pärisin ma Hendrikult, et mis seal teises toas juhtus. Tema ütles, et Raimond hüppas laua pealt alla ja lõi käe vastu lauanurka ära. Samas käel pole mingit kriimustushaava. Ju siis ikka hüppas lihtsalt põrandale ja põrutas käe ära. Või kukkus. Nende arust on need kaks asja üks ja sama.

Igatahes proovisin ma vaadata Raimondi kätt ja no kohe hakkas röökima. Mina siis kujutasin, nagu ikka, ainult halvimat ette. Raudselt on vasaku käe sõrmeluud purud! Helistasin perearstile ja siis panin ennast ning lapsi riidesse ja tormasime EMOsse. Kui me sinna jõudsime, siis oli mul tunne, et viskan pildi kotti. Raimond oli liiga paanikas, et kõndida ja mina loomulikult tassisin teda. Higimull otsaees, pisar silmis.

Haiglasse jõudes tundsin, kuidas vererõhk laes oli ja silme eest kiskus uduseks. Aga mida ma teha sain? Pole mul ühtegi autoga tuttavat, kes oleks saanud ära viia.

Esmalt suunati meid läbivaatusele. Teate, ma tundsin end seal nii sitasti. Arst piidles mind sellise näoga, nagu ma oleks Raimondile keretäie peksa andnud ja pani paar lapsesõbraliku repliiki ka Raimondile: “Noh, mida sa pirised siin? Kas sa rahulik ka oskad olla?” Oumaigaad… Õde aga oli sealjuures väga tore. Ma isegi ei hakanud seal oma rusikaid lauale taguma, sest mul oli esmatähtis, et Raimond saaks kiiresti kontrolli ja vajaliku abi. Ma lihtsalt ei saa aru, miks mul alati nii sitt kogemus arstidega on? Kas see on mingi kokkusattumus või asi selles, et mul juba alateadvuses miski, mis blokib neid inimesi?

Edasi saadeti meid röntgenisse. See oli ka piin ja vot seal hakkasin ma ise ka lahinal pillima. Arst näppis Raimondi kätt ja no see tegi talle põrguvalu. Ja siis ei saanud mina ka enam end tagasi hoida. Valasin seal niimoodi pisaraid, et ei saanudki aru, kumb meist valudes on.

Ma lihtsalt tohutult muretsesin. Varsti kutsus meid üks meesarst oma kabinetti. Vaatas ta käe üle ja siis tšekkas röntgenpildi üle. Näitas ja ütles, et luumurdu ei ole, pigem lihtsalt põrutus. Soovitas külma peal hoida ja valuvaigistit anda.

See võttis küll murekoorma vähemaks, kuid siiski.. kuidas saab lihtsalt põrutusest lapsel käsi nii haige olla, et ta ei saa isegi sõrmi liigutada? Hetkel on tal vasak käsi täiesti liikumatu. Nii kui proovib liigutada, on hirmus valus ja hakkab nutma. Samas, kui käsi paigal, siis itsitab siin ja on rõõmsas tujus. Seegi hea ju.

Esmaspäeval katsun perearstile saada.

Ma proovin ise nüüd puhata ja rahulikult olla, kuigi Raimond vajab väga palju abi, sest ta peab kõike tegema ühe käega. Wc’s vajab abi, söömisel, joomisel.. Aga saame hakkama.

Pole ma kunagi mõelnud, et nad nii hullusti omavahel mängida suudavad. Peab hakkama natuke rangemalt sõnu peale lugema. Tšill! 🙂

5 thoughts on “Raimondi essa visiit EMOsse

  1. Meie esimene visiit oli EMOssse sellise asjaga kui laps oli 1a6k. Jooksis kodus täiesti sirge ja puhta parkettpõranda peal. Kukkus kuidagi, jalale ei toetanud. Nuttis ka, et valus jne. Käisime EMOs, röntgeni tegemine oli kõige hullem. Õnneks murdu ega midagi ei olnud.

    Teistkorda külastasime nüüd ca 1kuu tagasi, lapsel vanust 2a5k. Olid koos isaga sõprade juures, kus poiss ühe sahtli avas, mis oli üllatuseks aga katki ning kukkus varbale. EMOs tehti pilt ja selgus et imepisikene mõra varbas. Küüs ka muidugi sinine. Kuid jätkuvalt tahaks ta talvesaabastega või paljajalu ringi käia, sest siis on varbal nii palju ruumi 😀

    Seega teil üsna hästi läinud, et esimene visiit 😀

    Kiiret paranemist ! 🎆💪

    1. Hehe, see on nii humoorikas lugu, tegelikult. 😀
      Keegi kinkis jõuludeks mingi sõjameeste komplekti ja seal olid tillukesed granaadid (ma ei saa aru, miks inimesed ei loe, et nt alla 3-aastastele ei ole soovitatav, kuna sisaldab väikeseid osi). Raimond toppis endale ühe ninna ja näpuga ikka lükkas sügavamale.
      Mina seda välja ei saanud. Lasin tal nuusata ja sellega ka midagi ei õnnestunud. Kutsusime siis kiirabi, kes ka peenkeste ja pikkade pintsettidega proovis, kuid tulutult.
      Sõidutati meid siis EMOsse ja seal võeti lupsti välja. Oleks sa vaid näinud selle registratuuritädi nägu, kui ma seletasin, et lapsel on granaat ninas. 😀 Lõpp hea, kõik hea.

  2. Üldiselt ka täiskasvanutel põrutusega on jäse ikka päris pikalt valus ja meil tihti kirjutatakse soodustusega ortoos välja(töötan EMO-s). See aitab kätt/jalga paremini hoida ja pole ohtu, et igapäevatoimetuste käigus rohkem vigastaks.
    Kui hommikul ikka laps sõrmi liigutada ei saa, siis andke talle valuvaigistit-pigem paracetamoli ja ikka vastavalt kehakaalule(15 mg kilo kohta). Kui valuvaigistiga laps liigutab vabalt sõrmi, siis pole miskit hullu.
    Ja muidugi ikka külma ka peale, see vähendab samuti valu.

    Kardetavasti perearst teil midagi teha ei saa, põrutus on asi mis võib paraneda päris pikalt(muidugi mitte nii pikalt kui murruga).
    Aga kui laps on rahulolekus rõõmsameelne ja valu ei kurda, siis eriti tugev see põrutus ei ole.
    ps: võimalusel võiks käele mõned päevad nüüd küll puhkust anda(ehkki väikelapse puhul on see üsna võimatu) 🙂
    Kiiret paranemist!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga