Sõbrad on elu õied

Kes mu blogi pikemat aega on juba jälginud, teab, milline on minu suhtumine olnud erinevatesse suhetesse. Eelkõige mõtlen ma selle all sõbrasuhteid. Võib-olla olid mängus ärevushäired, võib-olla oli asi selles, et kui suhtes olin, pühendusingi mehele ja perele, väljas ei käinud ja väga ei suhelnud ka kellegagi. Lihtsalt ei osanud sellest puudust tunda.

Täna mõtlen ma hoopis teistmoodi. Ma ei ole olnud kunagi seda tüüpi inimene, kes oskaks end kiiresti avada. Ma ei oska näidata emotsioone välja. Ainult kirjutades. Näost näkku kohtudes võin ma olla vabalt üks tuim tükk ja ei midagi muud. Ok, naeran ma muidugi palju, aga mõtlen just seda, et ma lihtsalt ei oska rääkida oma tunnetest, sellest, mis minu sees toimub või mida ma soovin. Ma ei oska olla mina.

Siia ma tulen ja panen kõik kirja, mida mõtlen, mida arvan, mida tunnen, pikemalt mõtlemata. Aga reaalelus olen selles jumala koba.

Endalegi üllatuseks on mulle tekkinud kaks megahead sõbrannat. Võib-olla tulevikus kunagi parimad sõbrannad, who knows.

Ühega tunnen ma ennast hästi vabalt. Ma tunnen, et võingi talle rääkida kõigest, ükskõik, millest ja ta ei vaata mind imelikult. Kui ma tunnen ennast halvasti, on just tema see, kes suudab kõik vastupidiseks keerata, mulle motivatsiooni ja head tuju süstida ning vajadusel ka maast püsti tõsta, kui endal piisavalt jalgu ei ole.

Teise sõbranna pärast ma lausa kolisin siia, haha. Naljakas mõelda sellele, aga nii see on. Tema võib-olla ongi see inimene, tänu kellele ma olen julenud hakata rohkem naistega suhtlema. Temaga on huvitav koos olla ning samuti arutleme teemadel, mida iga ühega päris ei räägi, eksole. Me näeme üsna tihti, sest elame samas kandis. Ja meie lapsed saavad omavahel suurepäraselt läbi. Kui ma siin suhtlen inimestega suht vähe, siis tema näol on suur tugi olemas, et siin kohaneda.

Täna ma mõtlen, et kuidas ma siiani sain elada ilma sõbrannata?

Ma olen loomult juba inimene, kes nii kergelt kurtma ja halama ei lähe. Pigem hoian endale, sest siis tean, et minu tunded ja mõtted on kaitstud.

Mulle meeldib olla õnnelik ja mulle meeldib vahel ennast kergemana tunda, kui saan rääkida kellegagi.

Eks sõbrannasid on minu elus mitu, sest olen viimasel ajal rohkem hakanud uute inimestega suhtlema, aga ligi ma nii kergelt ei lase. Mind peab ikka väga kaua voolima, et ennast avama hakkaksin. Mõne inimesega läheb see kiiremini kui teisega. Ja iga inimesega ei ole seda klappi ka.

2 kommentaari

  • K

    Minul ei ole sõbrannasid, sest olen selle tõttu palju haiget saanud, et olen olnud liialt usaldav. Kahju on, et ei saa kedagi usaldada ja rääkida sellistest probleemidest ja mõtetest, millest meessoost sõpradega ei saa. Mõnikord tunnen end väga üksikuna ja nii väga tahaks kedagi, kes oleks toeks. Aga enamasti saan hakkama.

  • M

    Ega sa veevalaja pole? 😃
    No tekst oleks täpselt nagu minust kirjutatud. Aga kahjuks minul ongi hetkel esiplaanil mees ja lapsed.
    Vahest mõtlen, et oleks tore mõne sõbrantsiga kuskil väljas kohvitada vms, aga lihtsalt aega ei ole.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga