Suhtest, armastusest ja õnnest

Ma tavaliselt ei kahetse oma elus midagi. Ma ei häbene oma sõnu, ma ei kahetse oma tegusid. Viimaste kuude sisse on mahtunud mõned asjad, mida ma elu lõpuni ilmselt kahetsen ning üks nendest on see, et avasin oma suu liiga vara. Või, kui nüüd paremini sõnastada, siis kahetsen seda, et liiga tormakalt hakkasin oma eraelu probleeme siin kõigi ees lahkama.

Ei, ma ei kahetse lahkuminekut. Detsembri lõpus jõudsime laste isaga ühisele otsusele, et meie suhe on oma elu ära elanud ning koos me seda teed enam ei jätka.

Emotsioonide ajel ning ka sellepärast, et tundsin inimeste survet – väga paljud kirjutasid ja küsisid, mis juhtus, miks juhtus, mis edasi saab – seletasin blogis kõik lahti, hoomamata, mida tulevik tuua võib.

Tol ajal olin ma täiesti kindel, et vallaliseks ma jäängi ning meie teed laste isaga ei ühine enam iial.

Valesti tegin.

Kuna tänaseks olen saanud mitmeid kirju, kas oleme laste isaga koos ning ka omajagu hukkamõistu selle otsuse pärast, mõtlesin teie kõigi uudishimu lõpuks rahuldada. Jah, me oleme laste isaga koos.

Mind muudab ääretult kurvaks see, et inimesed on minus pettunud. Kui ma kirjutasin postituse, kus seletasin meie lahkumineku tagamaid, kirjutasid mulle väga paljud ning lootsid, et kõik saab siiski korda.

Nüüd, kus kõik korda sai, on väga paljud just nendest inimestest, kes toona lootust avaldasid, minus pettunud. Keegi kommenteeris lausa siin mingi postituse all, et lõpetas minu blogi jälgimise, sest tal on vastik siia tulla, kui üks hetk kirjutan, et oleme laste isaga lahus ja järgmisel juba jälle koos. Ma olin siiralt üllatunud. Päris tõsiselt.

Mis muutus? Jah, sellest otsusest sain ma uue hingamise, sellel ajal, mil olime üksteisest eemal, leidsin uuesti iseennast üles. Me oleme arutanud ja analüüsinud, mis kõik valesti läks, mida me kavatseme muuta, mida paremini teha.

Üks hetk taipasime, et ei saa nii kergelt alla anda, samas oleme me mõlemad inimesed, kellele ei meeldi kokku-lahku joosta. Kuid kuna see oli meie esimene lahkumine üksteisest, andsime oma suhtele uue võimaluse.

Väga mitmed on spekuleerinud ja muide teinud seda täiesti avalikult, omamata mingisugust austust minu ja minu suhte vastu, mis siis ikkagi meie vahel PÄRISELT juhtus. Ma ei hakka isegi seletama või vabandama või detailidesse laskuma, sest meie kaks teame, mis oli ja mis mitte. Ma saan ju aru, et olen blogija ja kui oma elust nii avalikult räägin, siis peangi olema valmis selleks, mida inimesed arvavad. Olenemata sellest, kas see arvamus meeldib mulle või mitte. AGA ma arvan, et see, kui ma blogin, ei anna mitte kellelegi õigust lahata minu eraelu avalikult. Kõigi silme all. Isegi, kui sa mind ei austa, võiksid mõnel perioodil vähemalt teeselda, et teed seda. Kasvõi viisakusest.

Sellel ajal, mil olime laste isaga lahus, oli ka oma kasulik külg – nägin, kes on minu tõelised sõbrad. Ja mul on siiralt hea meel, et sain oma elus ühe korraliku suurpuhatuse ette võtta ning filtreerida kogu negatiivse sealt välja.

Ma olen õnnelik. Palju õnnelikum, kui olin kunagi. Ma olen rahul kõigega, mis mul hetkel on. Armastus on endiselt mu elus tähtsal kohal. Kõik on paigas.

Lahus oldud ajal õppisin enda kohta väga palju uusi asju, ma pettusin endas mitu korda, ma sain oma elu ja otsuste üle mõtiskleda nii põhjalikult nagu ma ei ole seda ealeski veel teinud. Selle ajaga sain selgeks, kes on minu elus päriselt tähtsal kohal ning mida ma oma elult tahan.

Tagantjärele arvan, et lahkumineku otsusele saigi saatuslikuks viimase aja stress, pinged, see, et me veetsime koos aega 24/7, kuskil ei käinud, mingit sotsiaalset elu ei elanud. Elasimegi vaid teineteise jaoks. Nelja seina vahel. Ja üks hetk kasvas kõik üle pea.

Aga me ei mõtle sellele, mis oli… Me vaatame tulevikku ja ehitame oma suhte veel tugevamale alustalale ning õpime vigadest, mis meid nii äärmusesse tol korral viis. Me märkame igat pisiasja, me räägime üksteisele rohkem, mida tunneme ja mõtleme. Me oleme muutunud. Me mõistame rohkem.

Mis puudutab edaspidi minu eralu, siis tõmban otsad siin oma eluga koomale ja sellest saab tulevikus siin palju vähem lugeda. Pidasin vajalikuks oma mõtted antud teemal kirja panna ja rahu majja tuua.

10 kommentaari

  • L

    Ausaltõeldes on see lausa naljakas,et keegi selles midagi halba näeb,kui perekond taas koos on.
    Usun,et teil oligi vaja väikest pausi,et aru saada,kui tähtsad te teineteisele olete.
    Minul on küll hea meel teie üle.

    • Elve

      Need, kes tundsid(tunnevad) rõõmu, et teine lahku läks on vb. ise halvas suhtes või lahku läinud ja neil on hea meel, et teistel läheb ka kehvasti. Mul on samuti hea meel, et Jane nii kergesti alla ei andnud, ning nad said uue võimaluse. Kes meist ei oleks lahku/kokku kolinud? Mina vähemalt küll olen. Nii, et pea püsti, Jane ja teinekord tõesti jäta midagi ka ainult enda teada, mitte ära paiska internetti “kägudele” kaagutamiseks.
      Edu ja õnne teile!

  • Hille

    Armastus on see…
    Minul on siiralt AINULT hea meel teie üle!!
    See ei ole absoluutselt kellegi asi, mis juhtus! Need, kes on nö “pettunud” ja kritiseerivad, neil endil pole elus kõik päris korras! Kust võtavad nad üldse õiguse, kellegi teise, põhimõtteliselt võõra inimese suhet kritiseerida ja arvustada??

    Edu, õnne ja veel rohkem armastust teile!
    Nüüd läheb kõik ainult paremaks!

  • Kadri

    Sellistes olukordades tulevadki inimeste õiged paled välja. Vahel on vaja olla omaette ja mõelda ja end avastada. Inimesed on ennegi lahku läinud ja siis avastanud, et nad on kokku mõeldud. Jõudu ja jaksu sulle. Pea püsti ja sirge seljaga edasi.

  • Kristi

    Olete väga kena ja tugev paar. Silm puhkab kohe, kui teid koos piltidel näen. Minuarust on see nii ilus, kui laste ema ja isa on koos, sest nad armastavad üksteist, mitte sellepärast, et neil on lapsed ja laste pärast võiks ju.
    Ära võta tõsiselt teiste lahkarvamusi, nemad ei ole sinu kingades. Kui on lapsed ja mingid tunded alles, siis ma pooldan seda, et inimesed üritavad edasi. Ma kunagi nägin pealt, kuidas sõbranna mehega lapse ees potte ja panne viskasid. Nii aasta järjest. Kui nad lahku läksid, üritas mees tagasi saada, aga sellel suhtel poleks minumeelest nagunii tulevikku. Nüüdseks nad on mõlemad aastaid koos teise inimesega, keda tõesti armastavad ja RAHUS.
    Soovin teie suhtele pikka iga ja hoian teile pöialt, et koos kõik eluraskused edaspidigi ületaksite.
    Tundsin postituses ära ka meie suhtele omased asjaolud, mis lahku tahtsid kiskuda, aga ma näen selgelt seda ja panustan praegu sellele, et ühel päeval, kui lapsed suuremad, saame lapsed vanavanemate hoolde anda ja lihtsalt nautida üksteise seltsi. Vabaduses paar päeva nagu saime seda teha enne lapsi.
    Minu respekt teile! 🙂

  • Kristel

    Mina olin see, kes kirjutas: laste pärast pole mõtet koos elada. Endiselt jään selle arvamuse juurde, aga teie leidsite veel midagi, mille nimel koos olla. See teadmine ongi kõige olulisem, mitte teiste arvamus, kuidas peaks õieti koos elama. Palju teineteise mõistmist ja ilusat kevadet teie perele!!!

    • Jane Almers

      Ma nõustun täiesti, et laste pärast pole mõtet koos olla ja seda kommentaari ma silmas ei pidanud oma postituses. Asi ei olnud õnneks ainilt lastes. Kui nüüd aus olla, siis me isegi ei tulnud kordagi selle peale, et läheks kokku tagasi laste pärast. Seda ei tulnud isegi jutuks. 🙂

  • SK

    Ikka tuleb kooselus igasugu rskeied hetki ja perioode ette, aga kui sellest õpitakse ja tahetakse ning kõrgemale “levelile” koos edasi minnakse, siis on sellest ainult siiras hea meel.

  • Annika Poll

    See on väga tore, et pere uuesti koos on, sest meil on ju väga palju katkiseid peresid ja lastele mõjub see ka hästi kui vanemad ikka koos. EDU teile.

  • marily

    Tublid olete! Ära loe neid kommentaare (vähemalt mitte negatiivseid, minu oma võiks praegu ikka lugeda 😛 ) ja tee seda, mida sina ja su mees õigeks peate. Vahel on vaja üksteisest puhata ja asju näha teisest vaatevinklist, kui uuesti kokku saite tänu sellele, siis enam paremini ju ei saagi!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga