Kõrvalvaatajale näib teise inimese lapse sünd kindlasti täiesti normaalse nähtusena. Ka mulle. Kui keegi saab endale lapse, mõtlen alati, kui vahva ja armas, samas ei ole selles minu jaoks mitte midagi suurejoonelist – lapsi sünnib iga päev. Suurejooneline ja midagi erakordset on see kindlasti aga lapsevanemate endi jaoks.

Esimese lapsega muutus minu maailm täielikult. Pole ka mõni ime – enne vastutasin ainult iseenda eest, üks hetk ka väikese inimese eest, kelle endast välja pressisin.

Raimondiga nii suuri muutusi ma ei märganud, sest rasedus, lapse sünd ja tema kasvatamine ei olnud minu jaoks enam uus teema.

Samas olen iga lapsega oma elus justkui uue lehekülje pööranud. Täna tunnen, et kolmapäeval saab alguse uus elu. Muidugi saab – uus elu minu sees on juba ammu alguse saanud, aga siis saan ma teda oma kätel hoida, hellitada ja kasvatada.

Juba ülehomme. Olen siin kodus nüüd koristanud ja kraaminud. Homme tahan viimase suurpuhastuse läbi viia. Ikkagi lähen ju kolmapäeval sünnitama ja koju tulen juba uhiuue beebiga. Ma ei tule enam vahepeal koju, et koristada või süüa teha. Meie pere ei ole endine. Hendrik ja Raimond kohtuvad väikese vennaga, meie saame jälle lapsevanemateks.

Tahaks kodus enne veel palju ära teha, kui uus ilmakodanik end siin sisse sätib. Vannitoa pärast paanitsesin kõige rohkem, aga härra on end igapäevaselt selle nokitsemisele panustanud ja võib öelda, et kui valamu, vann ja segistid ära ühendada, on kõik peaaegu, et valmis.

Ütlesin täna mehele, et kui veider on mõelda, et läheme kolmapäeval justkui uue lapse järgi. Läheme haigla, teeme “asja” ära ja tuleme koju beebiga. Või vähemalt mina tulen. Ma ei tea, kaua mind sees hoitakse (parimal juhul saan järgmine päev koju) ja võib-olla läheb härra vahepeal koju.

Saate aru, me isegi ei ole mõelnud, kuhu lapsed ja koer viia. Hetkel polegi ühtegi varianti, peale ämma, kes elab pealinnas. Kuna me mõtleme pikemalt ette, siis kindlasti peame lapsed ja koera viima ühte kohta ning mõtlema, et saavad seal pikemalt olla, sest mine sa tea, kaua esilekutsumisega minna võib. Ma olen nii palju erinevaid kogemusi lugenud ja kuigi eelmise esilekutsumisega saime 10 tunniga beebi kätte, siis never know, kaua sellel korral läheb.

Ma kardan. Muidugi kardan, aga tunnen ennast võrreldes eelmise esilekutsumisega palju rahulikuma ja positiivsena. Enne eelmist esilekutsumist ikka paanitsesin ja närveldasin, nutsin ja mõtlesin rohkem sellele, mida ma kardan. Nüüd.. nüüd ma mõtlen, et noh.. saab, mis saab. Pääsu mul ju pole ja läbi pean selle niikuinii tegema. Pigem leppida tõsiasjaga, kui oma mõttemaailma selle vastu keerata.

Lähen parem tantsu ja tralliga sünnitama, teen selle ära ja varsti saangi beebi oma kätele. 🙂

Category : ***

4 thoughts on “Täiesti uus peatükk”

  1. Jummmel kui sul see kõht veel madalamale laskuks hakkaks kõndides juba piki põlvi peksma vist 😄
    Edu ja jaksu viimasteks raseduspäevadeks!

    1. Paneb villast jah.

      Vanemad elasid Võidulas aastaid tagasi, Janis pole seal elanud juba oma 10 aastat. Hetkel elab üldse Imaveres.

      Mõni ikka kiviajas kinni omadega. 😀 Võiks enne info loopimist see ka üle kontrollida. 😀

  2. Minul läks ka laps päris palju üle ning sünnitus kutsuti esile. Esmaspäeva hommikul kell 9 läksin haiglasse ja laps sündis alles neljapäeval. Nii et haiglas võib tõesti pikale venida. Edu sulle ja hoian pöialt et sul läheks kiirelt ja hästi sünnitus 😊.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga