Määratlemata

The Monk

13. märts 2016
Reedel oli see ilus päev kui läksime härraga üle pika aja kahekesi välja. Algselt plaanisime osta restoran “Liisu Juures” voucheri, mis hõlmas endas kolmekäigulist õhtusööki kahele. Mõtlesin, et oh ostaks selle, läheks naudiks kõike head ja paremat, aga thank god, et me enne sinna helistasime ja küsisime, kas üldse on võimalik nii, et ostame voucheri ja umbes tunni aja pärast lendame laivi. Selgus, et 24h tuleb enne ette teatada ja laud broneerida. Võttis meele nukraks, sest koht tundus mõnus ja hubane ning tagasiside oli taevani positiivne. Aga mõni teine kord!
Haarasime poest kaks pudelit veini ja läksime vanalinna jalutama. Jalutasime ja jalutasime kuni leidsime ühe mõnusa hiina restorani, astusime sisse ja mõtlesime, et why not, tellime siit midagi, naudime toitu ja lobiseme niisama. 
Koht oli mõnus, hubane, vaikne. Rahustav ja kõrvu paitav muusika mängis. Olime seal ainsad hingelised, hiljem mõtisklesime, et miks küll- teenindus oli supper. Eesti keelega väga seal hakkama ei saa, aga õnneks minu ja härra inglise keel oli üsna rahuldaval tasemel, seega sai kenasti suheldud. 

Mul tõmbas seest natuke kõhedaks kui teenindaja näitas, et wc asub keldrikorrusel kuskil- lähed trepist alla ja vasakule. Seal oli üsna hämar ka. Kogu selle pagulasvärgi kõrval pean mainima, et mul oli natuke creepy tunne, sest teenindajateks olid sellised india mehed. Ei, mitte et ma oleks arvanud, et nad juhatavad meid sinna keldrikorrusele ja vägistavad ära, aga kõhe oli siiski. 

Mul on üldse seoses keldrikorrustega, pimedate ruumidega ja välismaa meestega mingid imelikud foobiad, mis ei muuda muidugi seda söögikohta kuidagi halvemaks. Minu enda kiiks.

Toit valmis kiirelt ehk ootasime mingi 7 minutit. Vahepeal tundis teenindaja huvi, kuidas meile toit meeldis ja kas kõik on okei. Toit oli lihtsalt öeldes imehea- mina võtsin endale need traditsioonilised nuudlid kanaga, mida ma armastan Chopsticksist tellida. Härra võttis pikateralist riisi hernestega ja kõrvale magushapus kastmes kana. Tallegi väga meeldis ja jäi rahule. Minu jaoks oli see kana liiga vürtsikas. 
Toidu kõrvale jõin mina veini ja mees õlut. Kusjuures veinidest tahaksin kirjutada ma eraldi postituse, sest noh.. mul oleks ühtteist kirja panna ja küsida. 
Toit söödud, vein vägisi alla kallatud, mõtlesime, et liiguks sinna vanalinna vaateplatvormile. Kuna ma käisin seal viimati mingi 7-8aastat tagasi, siis küisisin tuvinaiste grupist nõu ja saingi üsna kiired teejuhised. Vaade oli amazing. Tegime paar pildikest, jõime head jooki, lobisesime ja jalutasime mööda vanalinna Vabaduse väljakule. Sealt edasi Kunstiakadeemiasse ja bussi peale, sest järgmine päev oli minek Kalev Spasse. 

Only registered users can comment.

  1. Kuidas sinna vaateplatvormile minnakse? Ma just üks päev mõtlesin,et peaks seal käima kuna viimati käisin seal väiksena. Aga ma tõesti ei tea,kuidas sinna minnakse. Oled tore,kui sa mulle ütleksid juhised! 🙂

  2. Ma oskan seletada küll, aga iseasi, kas sa midagi aru saad 😀 Ma kipun keeruliselt seletama. Seistes Schnelli tiigi ääres näoga vanalinna poole, siis näed et kus see nii öelda kõrgem sein on, sealt läheb trepp risti-rästi üles. Ronid üles ja oled kohal 🙂

  3. Paratamatult jääb silma, et viimastes postitustes kutsud oma meest “Härraks”, mis omakorda tundub justkui Printsessi blogist võetud. Temal oli see hüüdnimi ammu juba kasutuses ju. Riivab silma veits. Muud midagi. 🙂 Aga lahe on see, et nii tihti mehega kahekesi väljas ja söömas käite, paratamatult paljud lastega paarid seda endale lubada ei saa või siis ei hinda teineteise seltskonda piisavalt, et vaeva näha kahekesi olemise nimel. Tore näha, et pingutate suhte nimel 🙂

  4. Kutsun ka oma elukaaslast härraks. Kas ei tohi enam nii teha, kuna keegi blogija on seda oma lehel teinud?

  5. Kutsun oma poega härraks. Nüüd pean uue hüüdnime mõtlema, sest keegi printsess on selle juba “endale võtnud”.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga