MÀÀratlemata

The Monk

Reedel oli see ilus pĂ€ev kui lĂ€ksime hĂ€rraga ĂŒle pika aja kahekesi vĂ€lja. Algselt plaanisime osta restoran “Liisu Juures” voucheri, mis hĂ”lmas endas kolmekĂ€igulist Ă”htusööki kahele. MĂ”tlesin, et oh ostaks selle, lĂ€heks naudiks kĂ”ike head ja paremat, aga thank god, et me enne sinna helistasime ja kĂŒsisime, kas ĂŒldse on vĂ”imalik nii, et ostame voucheri ja umbes tunni aja pĂ€rast lendame laivi. Selgus, et 24h tuleb enne ette teatada ja laud broneerida. VĂ”ttis meele nukraks, sest koht tundus mĂ”nus ja hubane ning tagasiside oli taevani positiivne. Aga mĂ”ni teine kord!
Haarasime poest kaks pudelit veini ja lĂ€ksime vanalinna jalutama. Jalutasime ja jalutasime kuni leidsime ĂŒhe mĂ”nusa hiina restorani, astusime sisse ja mĂ”tlesime, et why not, tellime siit midagi, naudime toitu ja lobiseme niisama. 
Koht oli mĂ”nus, hubane, vaikne. Rahustav ja kĂ”rvu paitav muusika mĂ€ngis. Olime seal ainsad hingelised, hiljem mĂ”tisklesime, et miks kĂŒll- teenindus oli supper. Eesti keelega vĂ€ga seal hakkama ei saa, aga Ă”nneks minu ja hĂ€rra inglise keel oli ĂŒsna rahuldaval tasemel, seega sai kenasti suheldud. 

Mul tĂ”mbas seest natuke kĂ”hedaks kui teenindaja nĂ€itas, et wc asub keldrikorrusel kuskil- lĂ€hed trepist alla ja vasakule. Seal oli ĂŒsna hĂ€mar ka. Kogu selle pagulasvĂ€rgi kĂ”rval pean mainima, et mul oli natuke creepy tunne, sest teenindajateks olid sellised india mehed. Ei, mitte et ma oleks arvanud, et nad juhatavad meid sinna keldrikorrusele ja vĂ€gistavad Ă€ra, aga kĂ”he oli siiski. 

Mul on ĂŒldse seoses keldrikorrustega, pimedate ruumidega ja vĂ€lismaa meestega mingid imelikud foobiad, mis ei muuda muidugi seda söögikohta kuidagi halvemaks. Minu enda kiiks.

Toit valmis kiirelt ehk ootasime mingi 7 minutit. Vahepeal tundis teenindaja huvi, kuidas meile toit meeldis ja kas kĂ”ik on okei. Toit oli lihtsalt öeldes imehea- mina vĂ”tsin endale need traditsioonilised nuudlid kanaga, mida ma armastan Chopsticksist tellida. HĂ€rra vĂ”ttis pikateralist riisi hernestega ja kĂ”rvale magushapus kastmes kana. Tallegi vĂ€ga meeldis ja jĂ€i rahule. Minu jaoks oli see kana liiga vĂŒrtsikas. 
Toidu kĂ”rvale jĂ”in mina veini ja mees Ă”lut. Kusjuures veinidest tahaksin kirjutada ma eraldi postituse, sest noh.. mul oleks ĂŒhtteist kirja panna ja kĂŒsida. 
Toit söödud, vein vĂ€gisi alla kallatud, mĂ”tlesime, et liiguks sinna vanalinna vaateplatvormile. Kuna ma kĂ€isin seal viimati mingi 7-8aastat tagasi, siis kĂŒisisin tuvinaiste grupist nĂ”u ja saingi ĂŒsna kiired teejuhised. Vaade oli amazing. Tegime paar pildikest, jĂ”ime head jooki, lobisesime ja jalutasime mööda vanalinna Vabaduse vĂ€ljakule. Sealt edasi Kunstiakadeemiasse ja bussi peale, sest jĂ€rgmine pĂ€ev oli minek Kalev Spasse. 

8 thoughts on “The Monk

  1. Kuidas sinna vaateplatvormile minnakse? Ma just ĂŒks pĂ€ev mĂ”tlesin,et peaks seal kĂ€ima kuna viimati kĂ€isin seal vĂ€iksena. Aga ma tĂ”esti ei tea,kuidas sinna minnakse. Oled tore,kui sa mulle ĂŒtleksid juhised! 🙂

  2. Ma oskan seletada kĂŒll, aga iseasi, kas sa midagi aru saad 😀 Ma kipun keeruliselt seletama. Seistes Schnelli tiigi ÀÀres nĂ€oga vanalinna poole, siis nĂ€ed et kus see nii öelda kĂ”rgem sein on, sealt lĂ€heb trepp risti-rĂ€sti ĂŒles. Ronid ĂŒles ja oled kohal 🙂

  3. Paratamatult jÀÀb silma, et viimastes postitustes kutsud oma meest “HĂ€rraks”, mis omakorda tundub justkui Printsessi blogist vĂ”etud. Temal oli see hĂŒĂŒdnimi ammu juba kasutuses ju. Riivab silma veits. Muud midagi. 🙂 Aga lahe on see, et nii tihti mehega kahekesi vĂ€ljas ja söömas kĂ€ite, paratamatult paljud lastega paarid seda endale lubada ei saa vĂ”i siis ei hinda teineteise seltskonda piisavalt, et vaeva nĂ€ha kahekesi olemise nimel. Tore nĂ€ha, et pingutate suhte nimel 🙂

  4. Kutsun ka oma elukaaslast hÀrraks. Kas ei tohi enam nii teha, kuna keegi blogija on seda oma lehel teinud?

  5. Kutsun oma poega hĂ€rraks. NĂŒĂŒd pean uue hĂŒĂŒdnime mĂ”tlema, sest keegi printsess on selle juba “endale vĂ”tnud”.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. NÔutavad vÀljad on tÀhistatud *-ga