***

Vaadates tagasi

12. aug. 2017

Istun täna siin, higimull otsa ees, sest õues on nii umbne. Aknad võivad lahti olla, aga ikka on megapalav. Täna on 35 nädalat rasedust täis ja ma võin kihla vedada, et ega pikka pidu enam pole.

Miks? Viimasel ajal tunnen aina enam, kuidas K end täiega alla surub. Vahel on selline tunne, et kui ma endale näpu sisse topiks, viskaks ta mulle sealt viieka vastu või tunneksin tema pead. Mõnikord jalutades tunnen allkorrusel kahtlast liigutust, nagu arst sorgiks sõrmedega sees. See tunne on küll rõve ja ebamugav, aga pigem rohkem üllatav, sest K ei saa ju nii all ka olla, et ma reaalselt tunnen tema pea liigutust. Ma ei tea.. Egas ma ei oska paremini seletada ka seda.

Samas on olnud ka päevi, kus on korralik menstruatsioonivalu.. Ja siis ma mõtlen, et äkki on juba miski avanema hakanud?

Täna oli esimene öö, mil sain hästi magada. Üldiselt on ikka ööd rasked ja hommikul tõusen hirmsa peavaluga. Päeval loivan niisama, sest öösel pole korralikult magada saanud ja siis annab see väsimus ikka korralikult tunda.

Ma tegelikult iga päev mõtlen, et nüüd võiks olla see päev, mil ma sünnitama lähen. Jah, ma tean, et veel on vara, aga ma ei jaksa enam. Mu selg annab otsad, mu reite siseküljed valutavad kõndides meeletult (kusjuures, see on midagi uut), mul on tohutu rämpsu isu, mida ma vahel ei suuda ohjeldada, ma ei saa külge keerata, ilma ägisemata. 😀 Igatahes.. sada häda ja ma parema meelega läheks ning sünnitaks, et nendest vaevustest lahti saada.

Kui ma vaatan tagasi tervele rasedusele, siis ilmselt on see füüsiliselt kõige koormavam olnud. Eks muidugi siin kohal ei tohiks unustada, et ise tahtsin last, ise olen süüdi ja laps kaalub kõik need vaevused üles… no selline tavaline klišee, aga see on ka vist ainuke rasedus, kus ma tõesõna sünnitamist ootan, kuigi, kui ma sellele mõtlen, ilmuvad silme ette märksõnad “hirm, valu, pisarad”.

Egas tähtaeg ka enam ju mägede taga pole (16. september). Ultrahelis sai samuti käidud ja selgus, et lootevesi on normi läinud. Ämmaka juurde lähen paari päeva pärast uuesti ning kaeban kõik oma vaevused ära, mis vahepeal tekkinud on. 😀 Viimane aeg veel kaevata.

Only registered users can comment.

  1. Ma tean mida sa tunned, kõik need vaevused ja tunded olid ka mul.
    32.nädalal pandi paberitesse enneaegsuse risk ja arstid korrutasid ühest suust, et 36. välja ei vea sest poiss surus emakakaelale ja see oli olematu/lamenenud. Käisin ringi nagu viitsütikuga pomm. Oli raske/paha/palav/valus/paistes olla. 36.nädalal rääkisin poisile, et tule nüüd sest mul oli siiber. 37.nädalal lubasin end sünnitustoa uksekülge aheldada ja mitte enne sealt lahkuda kui nad selle lapse mu seest välja võtavad.
    Poiss sündis lõpuks 40+1 issi 30.juubeli varahommikul sest ma olin ju mehele rasedusest teatades öelnud, et tuleb juubelikingitus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga