“Vabandage, mu lapsel on granaat ninas!”

Teate, ms olen nii marus hetkel. Raimond toppis endale tiktaki ninna, verd lahmas ja mina mõtlesin, mida teha. Käskisin tal nuusata ja samal hoidsin teist ninapoolt kinni. Nuuskas ja nuuskas, lõpuks vulpsas see kommike sealt ninaaugust välja.

Põhjus, miks ma paanitsema oma peas kukkusin, peitub tegelikult minevikus. Mõned aastad tagasi sai Hendrik endale sünnipäevaks mingi sõjaväekomplekti, kus olid mundrites mehikesed, sõjamasinad ja loomulikult igasugused väikesed jublakad nagu granaadid.

Raimond aga otsustas, et granaat käib näiteks ninna. Muidugi oli ta nii pisike ja ei adunud nendest asjadest midagi, mis kuhu läheb, mida tohib ja mida mitte ning nii palju, kui ma ka ei üritanud jälgida, oli see tal üks hetk ninas. Hakkas teine aevastama ja nina kratsima ning siis saingi aru, et midagi on mäda.

Esialgu proovisime vanematega ise seda kuidagi kätte saada, aga kuna ta oli nii pisi ja nuusata ei osanud väga, raskendas see olukorda.

Lõpuks tõdesime, et kambakesi me hakkama ei saa ja peame kiirabi kutsuma. Kutsusime. Tulid kohale ja võtsid ilmatu pikad ning peenikesed käärid välja ja üritasid seda granaati sealt ninaaugust kätte saada. Ei midagi. Edasi sõidutas kiirabi meid Tallinna Lastehaiglasse.

Teate, kui koomiline ent samas hirmus oli registratuuris sellest rääkida. Aasta emana oleks ma äärepealt naerma kukkunud selle vestluse käigus.

Registratuuritädi: “Tere, mis mureks?”

Mina: “Mu laps toppis endale granaadi ninna ja me ei saanud seda ise kuidagi välja.”

Oleks te vaid selle tädikese nägu näinud. Ma mäletan selgelt, kuidas ta vaatas mind sellise näoga, nagu ma oleks igavusest tite kaenlasse haaranud ja emosse lolli mängima läinud.

“Kuidas palun?” küsis ta uuesti.

Seletasin talle ära, et kingiti komplekt ja tema sai mõne jupi kätte ning toppis selle endale ninna. Kraaditi, mõõdeti vererõhku ning siis suunati edasi arsti vastuvõtule, kes koos minuga itsitas lõpuks, kui selle granaadikese ninast välja sai. Uhh, kui õudne see oli ent samas ka koomiline.

Raimondil on nii loll komme pisikesi asju endale ninna toppida. Üks kord toppis õuna tüki, teine kord kivi, nüüd tiktak kommike. Ma ei tea.. Seleta palju tahad, aru ei saada. Ilmselgelt pole tal see kogemus meeles ja seda ei saa talle ka õpetusena meelde tuletada, aga no…. annab nii totu olla.

Minus tekib alati hull hirm, kui ta tuleb kurtma, et nina sügeleb või aevastab vahet pidamata. Ausalt. Olenemata sellest, et tegemist oli koomilise vahejuhtumiga, oli õudne näha, kuidas last kinni hoiti ja tema pisikesest ninast midagi kätte üritati saada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga