Venitusarmidest

Esimese venitusarmide postituse siit võib leida juba 2015. aastast ja ega minu arvamuses suht midagi muutunud ei ole. Mind üldse ei üllata, et iga rasedusega see teema ikka ja jälle esile kerkib ning inimesed küsimusi küsivad.

Esimese rasedusega ma ei teadnud näiteks üldse, mis need venitusarmid on. Ma olin tol ajal sotsiaalmeediakauge inimene, keegi mulle sellel teemal teavitustööd ei teinud ja nii ma elasingi õndsas teadmises, et mu keha on peale rasedust täpselt samasugune nagu enne seda.

Peale sünnitust muidugi naistearst rääkis mulle nendest, sest minu kehal olid need tekkinud rindadele, reite sisekülgedele, kõhule ja puusadele. Kui ma raseduse lõpus neid esimest korda märkasin, tekitas natuke judinaid küll, aga ei midagi väga hirmutavat.

Mul ei olnud kunagi oma keha suhtes mingeid komplekse olnud ja need armid mind ka kuidagi väga rivist välja ei löönud.

Võib öelda, et mina saingi venitusarmid esimesest rasedusest. Teise ja kolmandaga on need lihtsslt rohkem silmapaistvaks muutunud ent ajaga jällegi heledamaks läinud. Ma olen lugenud, et see pidavat halb olema, kui armid heledaks muutuvad, sest kui nad tumedad on veel, saab nendest kallite kreemide ja protseduuridega vähehaaval lahti. Teate, ma ütlen ausalt, ma ei ole raha peale nii vihane, sest mina võin nende armidega rahus elada.

Ma olen nendega sõber, ma olen nendega juba ammuilma leppinud ega häbene neid. Ainus, mida ma oma keha juures häbenenud olen, on see polster, mida õnneks saan ise kontrollida.

Võib-olla pole need minu kehal lihtsalt nii jubedad ja silmatorkavad, nagu mõnel, aga siinkohal ma räägingi vaid enda armidest.

Minu meelest on hästi suur roll ka elukaaslase reaktsioonil. Mul on sellessuhtes vedanud, sest Geit pole mitte kunagi vihjanud või öelnud, et need armid mind kuidagi koledamaks on muutnud. Pigem vastupidi.

Temal on ükskõik, minul on ükskõik. Me ei ole seda teemat isegi väga puudutanud, aastaid juba, sest me tõesti ei hooli sellest.

Aga ma tean, et on olemas mehi, kes oma naistele neid arme nina alla hõõruvad, oma naise väärtust väiksemaks peavad, tema välimust enam nii võga ei hinda ja ma tõesõna ei mõista seda, sest ka mehel on ju selles oma roll. Ega naine üksi last valmis ei tee. Sellised mehed on minu silmis isekad.

Ma tean, et venitusarmide vältimiseks on müügil väga erinevaid kreeme, erinevas hinnaklassis, mida juba raseduse algusest kasutama hakata. Tunnistan, et ma ei ole ühegi rasedusega läinud poodi neid kreeme ja õlisid vaatama, sest.. mul on suva. Minu jaoks on see raseduse loomulik osa.

Ja ega ainult rasedad ning värsked emad vaevle selle mure käes. Nii palju, kui ma lugenud olen, tekivad venitusarmid ka inimestel, kes kaalust lühikese ajaga palju juurde võtavad.

Ma ei ütleks, et ma olen uhke ja lehvitan oma arme meeleldi kõigi ees, aga ma ka ei põe nende pärast. Las nad olla seal, kus nad on. Mingi tähendus neil minu jaoks ikkagi on.

5 kommentaari

  • Virge

    Mul on hetkel naba üleval paar heledat venitusarmi. Sellised imelikud õrnalt läbipaistvad 😀
    Üldiselt on mul täiesti suva neist. Tulevad, siis tulevad. Ma ei viitsi isegi määrida 😀 Nii laisk olen.

  • Paksuke

    Need, kellel on selline mees, kes neid arme nina alla hõõruvad, oma naise väärtust väiksemaks peavad või naise välimust enam nii väga ei hinda, peaksid küll sellele mõtlema, kas sellise mehega on ikka kõige õigem koos olla..

  • Mari

    Ükskord ma rääkisin enda vägaväga rõvetatest venitusarmidest seltskonnas ja üks poiss kellel lapsi pole ütles :” Sa oled sünnitanud naine ja see on normaalne, et su kõhul on armid.”

    Minul on tohutud armid ning rippuv palun mida pükstega saab varjata aga lohutan ennast sellega, et :” mulle meeldib nigunii alati riided seloknnas seljas hoida.”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga