11

Põhimõtteliselt alati, kui siin on pealkirjaks mõni number, on tegemist teavutuspostitusega uuest järglasest. Ma luban, et ma ei ole siin kahe aasta jooksul vahepeal saanud salaja kuus last ja nüüd lõpuks otsustanud kapist välja tulla, sest 11. laps on teel. Ma luban.

See sissejuhatus oli suunatud pigem uutele lugejatele. Vanad kalad juba teavad seda numbrivärki ja ilmselt süda tagus teil rekordkiirusel, kui seda postitust avasite.

Seekord on tegemist tõesti väga ilusa numbriga, aga hoopis millegi muu tähtsa puhul – meil sai Geiduga üleeile, 26.06, 11 aastat kooselu/suhtes olemist.

Ma ei hakka siin pikalt ahhetama – on olnud tore ja jube ja äge ja pöörane ja lahe ja oksendamiseni mõnus sõit. Ma olen meie suhte teemal päris palju kirjutanud. Petmistest, lahku minekust, uuesti kokku saamisest – kõik on leitav blogiarhiivist.

Meie suhtes on peaaegu kõike vist olnud, aga kõige tähtsam on see, et me oleme täna siin, koos, väga palju oma vigadest õppinud ja koos hästi palju paremateks inimesteks ning lapsevanemateks kasvanud.

Oleme 11 aastaga saanud koos 4 last, võtnud kaks kassi, koera, kaks jänest, elanud oma esimeses päris korteris, sealt kolinud üürikasse ja kolanud mitmed üürikad veel läbi. Lõpuks jõudnud jälle päris enda korterisse ja nüüd lausa oma majja.

On olnud väga raskeid aegu, kuid õnneks tänaseks on need seljatatud ja meil on kujunenud kuidagi hästi tšill ja mõnus suhteke, mis muidugi ei tähenda, et kõik alati pidu ja pillerkaar on. ?

Sõbrannaga arutasime üks päev abielu teemal ja ma loodan, et tohin siin oma mõtteid sellest jagada. Ta arvas, et tahab oma elukaaslasega abielluda siis, kui nende suhe on vähemalt kaks aastat olnud ideaalne. Ja see on täiesti okei – inimestel on erinevad ootused ja põhimõtted.

Mina aga arvan, et kärvaksin oodates ideaalset elu või suhet. Tülisi tuleb ikka ette. Kraaklemisi ka. See on elu. Minu jaoks on suhe nagu Ameerika mägedel palju huvitavam kui pikk lõputu sirge.

Aga mida me siis ootame? Lotovõitu! Meil ongi asi raha taga kinni. Hetkel on prioriteedid muud, st raha paigutame mujale. Kui aga peaks rahapatakas sülle kukkuma ootamatult ja enam seda kuhugi paigutada ei oleks, teeks pulmad ära muidugi. Suurt prallet ei tahagi, aga midagi meeldejäävat ikka. ?

Aastapäeva puhul õnnestus meil Geiduga kahekesi aega saada. Mul ema lubas, et kui nad end ära vaktsineerivad koroonakese vastu, siis ta võtab kõik neli last mõneks päevaks enda juurde. Ta aga unustas, et sedasorti ebameeldivad lubadused kipuvad ruttu kätte jõudma. ?

Ja lõpuks see aeg jõudis. Kokkusattumus oli see, et see just see nädalavahetus oli, kui meil Geiduga aastapäev oli.

Käisime viimati kahekesi väljas eelmise aasta novembris ja see oli ka selline olemine, et viisime lapsed mu ema ja isa juurde, sõitsime Pärnu, läksime kuursaali, jõime end täis ja tagasi hotellu. Et siuke lihtne pidutsemine.

Ma isegi ei mäleta, millal viimati lastest mitu päeva järjest eemal olime. Vist ei olegi nii olnud nelja lapse vanematena.

Kus me siis käisime?

Neljapäeva õhtul viisime lapsed ära ja sõitsime Tallinna. Käisime kinos (vaatasime “Kiired ja vihased 9” ja veits pettusin, sest eelmised osad olid palju reaalsemad. See film nii ebareaalseks aetud, et… jah), sõitsime Bolti tõuksidega läbi öise linna – ülilahe oli! Sõites Põhja Tallinnas, möödusime ühest laost, kus sireenid töötasid ja toimus midagi kahtlast. Vaatlesime natuke eemalt ja süda rahu ei andnud, helistas Geit hädaabi numbrile, et teada anda olukorrast – no nii igaksjuhuks, sest oli tõesti kummaline, et üks laohoone niiviisi röögib ja laouks oli ka täpselt nii palju alt lahti, et inimene sisse mahuks. Sees vilkusid punased ja oranzid tuled.

Muidugi tahtis Geit kogu actionit pealt vaadata, samal ajal, kui mul hakkasid peas igasugused kujutluspildid jooksma ja kuigi ma üritasin Geitu veenda, et kui sealt nüüd mingid röövlid välja tulevad ja avastavad pealtnägijad, siis suure tõenäosusega me nende Bolt tõukekatega elusana minema ei pääse. Kedagi aga ei tulnud. Isegi politseid mitte.

Magama maandusime lõpuks Geidu ema juurde.

Reedel läksime hommikul suht vara minema. Me läksime Ülemistesse endale ujumisriideid vaatama. Šoppasime ringi, sõime kõhud täis ja sõitsime Lavendel Spasse.

Võtsime sinna paketi, kus sees oli 1 öö majutust, spa kasutus ja hommikusöök. Oleme varem ka seal käinud ja ei pidanud pettuma. Mõnus oli!

Pärast spad läksime Viimsis sööma, seejärel võtsime tõukekad jälle ja sõitsime Piritale mere äärde. Natuke saime olla, kui vihma hakkas sadama. Kõndisime lähima bussikani, hüppasime bussile ja sõitsime linna poole. Käisime mõnda ilusat kohta lihtsalt vaatamas. Jalutasime, ajasime juttu, lihtsalt olime ja nautisime.

Pärast jalutamist ja lihtsalt olemist sõitsime Viimsisse tagasi, võtsime sushit ja läksime hotelli. Viskasime end voodisse mõnusalt kerra, panime teleka mängima, sõime sushit ja lihtsalt logelesime. Niii mõnus oli!

Laupäeval oligi see tähtis päev. Meie aastapäev. Sõime hommikul Lavendlis ära ja sõitsime Kristiinesse. Kolasime seal veidike ringi ja pärast sõitsime Geidu ema juurde. Esialgu oli plaan sinna ööseks jääda. St alguses me tahtsime üldse Pärnu minna, aga seal me mingit normi hinnaga majutust ei leidnud, kus oleks ka hommikusöök sees ja siia mõtlesimegi, et jääme Tallinna hoopis. Geidu ema juurde.

Üks hetk ma aga mõtlesin, et tahaks ikka kuhugi hotelli minna, sest mul nt see kiiks, et kui kellegi juures oleme, siis ma ei tunne end üldse mugavalt ja magan isegi riietega. ? Asi ei ole nendes inimestes, kelle juures oleme vaid minus. Mingi minu kiiks.

Ostsime paketi Meriton Spasse, kus oli mõnus suur tuba, suure voodiga ja megarikkalik hommikusöök – ja see oligi korralik ikka, valik oli suur ja süüa palju.

Spasse me teist korda ei viitsinud enam minna ja läksime hoopis kinno. Vaatasime “Kena vaikne kohake 2” – päris okei film oli. Sai paar korda isegi kontrollitud oma pulssi jne. ?

Aga enne kino käisime kohas, kus esimest korda kohtusime – Vabaduse väljakul. Seal andis Geit mulle pisikese kingituse, meenutasime oma suhte algusaegu ja lihtsalt elasime minevikumullis natuke aega.

Pärast kino jalutasime vanalinnas ja lõpetasime linnahalli ligidal mere ääres. Mulle nii meeldib meri. See kuidagi hästi palju rahustab ja lõõgastab. Ma võiks vist koguaeg mere ääres istuda. ?

Kui juba üsna külm seal hakkas, mõtlesime, et vaatame, kus Suveterrass asub. Kunagi tahtsime sinna minna, aga mingi error oli ja me ei leidnud seda üles või see oli miskipärast kinni. Ma enam ei mäleta – aastaid tagasi tahtsime ka sinna minna.

Seekord leidsime õige koha üles ja avastasime mõnusa paigakese. Võtsime endale joogid ja nautisime head muusikat, värsket õhku ja Suveterrassi. Sinna tahaks kindlasti tagasi minna kunagi.

Kui juba täitsa öö oli, hüppasime Circle K-st läbi, võtsime wrapperid ja kõndisime hotelli. Hotellis natuke napsutasime ja keerasime tuttu ära.

Kas puhkasime välja ennast? Ilmselgelt ei. ? Minu jaoks aga oli see totaalne paradiis, et ma ei pidanud põhimõtteliselt kellegagi arvestama, kedagi kamandama, kellegi kaklust lahutama ja muretsema sellepärast, et keegi kuhugi maha ei jääks. ?

Geit oli esimesel päeval see, kes liiga palju lastele mõtles. Mina olin see, kes teisel ööl enne magamaminekut laste pilte vaatas ja neid juba igatses. #mombrain

Aga väga mõnus vaheldus oli! ❤