Eile ja täna on olnud üsna tähtsad päevad meie peres. Eile täitus minu ja abikaasa suhtel 14 aastat. 14 AASTAT! Ja täna on meil pulma-aastapäev. Oleme olnud 2 aastat abielus, mis muidugi ei ole nende 14 aasta kõrval midagi. 😅

Aga… kuidas see siis võimalik on? No mina ka päris täpselt ei tea. Mingit juustust suhtenõu ma jagama ei hakka – olen täheldanud, et see on nende inimeste pärusmaa, kellel 8177 suhet selja taga ja hüppavad ühest minisuhtest teise. Need, kes pikalt koos on, ei hakka kunagi suhtenõustajaks millegi pärast. Hmmm, huvitav, miks küll. 😅

Tegelikult ma arvan, et siin ei saagi mingit suhtenõu jagada. Mis sobib ühele paarile, ei sobi jällegi teisele. Me ka siin algusest peale võtnud päev korraga ja kuidagi on need 14 aastat täis tiksunud.

Ega me ka ikka vahel mõtleme, et kuidas me ikka suutnud oleme. Igast jamast koos läbi käinud ja mõelnud, et ah, lööme käega, läheme laiali, aga siis avastanud, et krt, juba nii pikk aeg koos oldud, mine nüüd lahku, leia uus, kellega peab mõned aastad kindlasti jälle normaalset teesklema ja siis vaatab edasi, kuidas läheb.

Kogu see suhtemajandus on ühesõnaga selline kammajaaa, et parem selle ühega elu lõpuni tiksuda. 😅 Õnneks meil on Geiduga suht samasse ämbrisse huumor, et ta selle jutu peale vast ei solvu – igaksjuhuks mainin, kui keegi hakkab muret tundma, milline füürer sellel vaesel Geidul ikka kodus on. 😅

Geit on nt mulle öelnud, kui oleme rääkinud, et mis saab, kui peaks kunagi lahku minema, et krt, igaksjuhuks ei ole mõtet lahku minna, pärast kohtab veel hullemat. 😅 Aga tõsi ta on. Mina nt ei kujuta end elus ette kellegi teisega suhtes olevat. Mitte, et ma peaks seda abielunaisena seda ette kujutama, aga, kui lihtsalt mõelda sellele…

Et sellessuhtes tuleb Geidule au küll anda. Ma pole kergeim inimene – nii kaalult kui ka iseloomult, kellega suhtes olla, lapsi saada ja elada ka veel.

Aga siin me oleme. Ja et tähistada meie 14 aastast kooselu ning pulma-aastapäeva, siis käisime eile Wagenküll Spas. Oh, kui ilus koht see on ikka! Oleme ka enne seal käinud ja ööbisime siis seal kõrval Pargimajas. Seekord ööbisime lossis ja no…. vau! Seal on kõik minu silmis lihtsalt nii super – toit, spa, tuba, hoov. Nii ilus ja romantiline paik!

Võtsime veel sellise paketi, kus oli romantiline šampanjavann ka sees ja no… see oli omaette elamus ja MEGAROMANTILINE. Küünlad ja muusika ja kihisev šampus (alkovaba) pokaalis kui ka vannis. See oli niiiii ilus!

Et tõesti oli nii mõnus viis tähistada neid kahte tähtsat päeva meie jaoks. Ja kuupäevadega ka joppas, sest 26.06 ja 27.06 ongi need tähtsad kuupäevad.

Mulle üldse tundub, et tänapäeval polegi väga moes suhtes olla – väärtused on inimestel lihtsalt nii teistsugused ja ega ma ütlegi, et suhtes olemine teeb sinust väärtusliku inimese, absoluutselt ei, lihtsalt, kui ma vaatan kõrvalt erinevaid suhteid, siis näen alatihti, kuidas inimesed iga pisiasja peale lahku jooksevad ja arvavad, et on lahku kasvanud. Inimesed ei viitsi pingutada ja lahendusi väga leida. Millest on kahju.

Meile on ka muidugi igasugust nõu jagatud ja analüüsitud-arutletud-maha tehtud-soovitusi jagatud, kuidas me ikka oma suhtes toimima peaks ja mida tegema, mida ära jätma ja no muidugi on ka meil soovitatud lahku ära minna… Aga need inimesed kipuvad olema just need, kellel oma suhe ilgelt pekkis on. Seega me oleme need nõuanded alati lasknud ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

Ja siin me oleme. Elame päev korraga. Teeme nalja. Armastame. Oleme. Vahepeal kannatame teineteist lihtsalt välja. Igatseme. Õiendame. Kaisutame. Oleme lihtsalt inimesed. Erinevad, kusjuures. Kui lapsed meist pilte joonistavad, on emme ja issi vahel seal alati südamed. Ju siis on ikka armastust ka! 😅

Kunagi tahaks uuesti abielluda. Geiduga siis. Või noh, mitte registreerida, see ju juba tehtud, aga just see tseremoonia ja pidu pärast. See õige pulmapäev rikuti meie… või noh, minu lähedased nad pole, aga osade inimeste poolt meie jaoks nii ära, et… tahaks lihtsalt uuesti. Mere ääres, liival, lillekaare all. Äkki kunagi… 😍.

Elule olen lihtsalt tänulik, et leidsin enda kõrvale inimese ajal, mil armastus veel moes oli.