Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mul tuleb õhtuti väga raskelt uni ja siin ma siis tiksun, üksinda, rahus ja vaikuses ning mul on aega mõelda kõige peale.
Täna ma mõtlen enda ja Geidu peale. Kuidas me paljudest asjadest oleme koos läbi sõudnud. Kuidas me oleme suutnud erinevatest raskustest just koos üle saada, ka lahkuminekust. Sellest ajast, mil olime lahus.
Meie suhtes on alati valitsenud “me oleme selles koos” harmoonia.
Mina olen naine, tema on mees. Mina olen ema, tema on isa. Eraldi seisvad inimesed, aga kõiges selles mis nende rollidega kaasnevad, oleme me koos.
Meil ei ole ära jaotatud kohustusi, mis langevad minu õlgadele ja mis tema omadele. Me teeme kõike koos, vastavalt soovidele, viitsimisele ja tahtmisele.
Kuna tema tunneb end pliidi taga enesekindlamalt, teeb tema enamus ajast süüa, mis ei tähenda, et mina seda ei oskaks. Muidugi oskan! Ja samuti ei tähenda see seda, et tema vähem mees oleks. Teate, kui väärtuslik on kokkav mees?
Meil ei ole kehtestatud naiste ja meeste töid.
Mina pesen nõusid, tema teeb seda – jällegi, kes parasjagu viitsib.
Mina vahetan lapsel mähkmeid ja tema teeb seda.
Mina koristan tube ja tema teeb seda. Küll muidugi vähem, sest näiteks nagu tema tunneb ennast pliidi taga enesekindlamalt, tunnen mina seda koristades, seega on see rohkem minu rida.
Mina käin koeraga väljas ja käib tema.
Mina teen talle kohvi ja teeb tema mulle. Kuidas kunagi. Tasub vaid kenasti paluda ja olemas ongi.
Mina tegelen öösel lapsega, kui vaja ja tegeleb ka tema.
Mina pesen pesu ja teeb tema seda.
Mina viin pesu kuivama ja teeb tema seda.
Koos tõstame me raskeid asju, mida üksi kanda ei jaksa (raseduse ajal mitte muidugi – minu raseduse! ?).
Kui me viimati ühe kapi koju tõime, naersime seda tassides omaette, et vot kui hea, et üksteisel olemas oleme – ei pea otsima ja helistama, kas mõni tuttav tuleks ja aitaks tassida.
Olgu kõik hästi või miskit pahasti – me oleme selles koos.
Sellise sooneutraalsusega oleme suutnud nii mõndagi ka oma lastele edasi anda – näidata neile, et naised ei ole teenindajad ja mehed teenindatavad ning et suhtes olles ollakse kõiges koos, sest koos ollakse alati tugevamad. Kui me jagame ühist elu ja lapsi, jagame ka kõike muud.
Natuke veider on mõelda, et kaks inimest saavad nii kokku kasvada. Me oleme 8 aastaga palju läbi elanud ja üsna tihti taban end mõttelt, et ma päriselt ka armastan seda inimest. Kui teismelisena oli see pigem selline “äww, kui palju ma sind ikka laavin” tunne, pigem kiindumus, midagi uut, liblikad kõhus, siis nüüd ma tunnen, et armastus, kui päris tunne, on minu südame tema oma külge kleepinud.
See on nii veider kirjeldus, ma tean, aga selline mõte mind tabab. Ma ei kujutaks oma elu ilma temata ettegi ja tean, et täna tunnen selliseid tundeid suuresti sellepärast, mida kõike ma enda jaoks selgeks mõtlesin lahus oldud ajal. Mida kõike ma nägin ja taipasin. Seega üks mõttetera, mida teismelisena sai agaralt jagatud – sa ei saa enne aru, mida tähendab sulle inimene, kui oled temast ilma jäänud – vastab igati tõele.
Ma tean, kui imalalt see kõik kõlab, aga ma päriselt tunnen, et Geit on minu eluarmastus. Ma ei näe oma tulevikku ilma temata (neid asju taipasin ma muidugi varem, nii igaksjuhuks märgin ära ?). Mul on äärmiselt hea meel, et me oleme koos suutnud valmis teha neli last. Mina ja tema. Ja et me oleme hetkel siin, kus oleme, sest siia oleme jõudnud me koos ning ma soovin, et ka minu laste suhetes valitseks kunagi selline harmoonia. ❤️
Tõesõna oled õnnega koos, ma annaks kõik et mul samamoodi oleks 😀
Minu härra on kasvatatud nii, et naine ongi selle jaoks, et kodu korras hoida ja koristada. Süüa on ta kuu jooksul vist 1 korra teinud, see oli ka pm kana ahju panemine ainult :D. Koristamine on täielik null, õnneks olen teda nii palju tegema saanud, et ta hommikuti haarab prügikotid kaasa, aga viimase nädala ajal olen ikka mina iga kord prügi välja viinud, peab vist uuesti meelde tuletama. Pesu on 2 kuu jooksul 1 korra pesnud, viskas 3 musta riiet pessu ja imekombel pani isegi kuivama. Lapsi meil pole, elame kahekesi. Mina käin koolis ja tema käib tööl. Hirmuga mõtlen sellele ajale kui meil lapsi peaks tulema, ei tea kas siis jääb ka kõik minu õlule või äkki ta ikka võtab end kokku. Praegu juba väga raske, tal on kohutavad usaldusprobleemid, kuskil väljas ma pm käia ei tohi, alkoholi tarbida ei tohi jne. Korralik kass on peale tulnud, meeleheitel koduperenaine. Aga millegipärast ma ikka armastan seda jäärapead.
Ma olin täpselt sellisega 11 aastat koos kui sain aru et see suhe ei vii mitte kuskile. Tahtis veel lapsi ja abielluda, aga olen kindel et seda vaid selleks et mind tugevamini kinni hoida. Nûüd uue kutiga olles vaatan, et miks pagana pärast ma nii kaua aega oma elust raiskasin 🙂
Ma tean, mida tunned. Mu eelmine suhe oli selline. Seda taluda on väga raske kui pead olema linnuke puuris, tegema asju, mis on ettenähtud, sest oled naine ja usaldusest polnud haisugi!
Just täna hommikul ta teatas mulle näiteks, et nägi väga halba unenägu minust ja ta ei unusta seda kunagi! 😀 Ma siis kirjutasin talle, et see on ta enda haiglane kujutlusvõime/alateadvus, mitte reaalsus, sest mina ei ole küll midagi teinud. Muidugi mul pole oma mehe eest hoolitsemise vastu mitte midagi, aga selline tunne, et annan ja annan, aga vastu ei saa midagi. Päev otsa pm vaata, et mehel hea oleks ja siis õhtul voodis tahab veel et ilma suguühteta ainult tema ära rahuldaks.. Nagu what? On muidugi ka paremaid päevi.
Lihtsalt tekkis selline mõte, H, et kujuta ette, et seda räägib oma suhte kohta sulle sinule väga armas inimene kellest sa tohutult hoolid – kuidas sa ennast tunneksid seda kuuldes? Millist nõu sa talle annaksid? Millist kaaslast ja elu sa temale sooviksid?
Või kas sa sooviksid oma tulevasele lapsele sellist meest?
… aitab lihtsalt oma suhet perspektiivis näha…
H, sellised suhted ei muutu paremaks. Parem juba lahku ära minna, mitte veel oma väärtuslike aastaid sellise tõpra peale raisata. Häid mehi on olemas, kahju ainult, et kõik seda pole. Lahku tuleks minna enne lapsi, sest pärast oled omadega veel suuremas plindris.
+1 inimese poolt, kes üritas aastaid parandada katkist ja vale suhet (üksi muidugi), üks hetk võttis end kokku ja lõpetas selle. Elu parim otsus. Elu on liiga lühike, et parimaid aastaid raisata. Soovin, et oleksin ise suutnud varem lõpetada. Naisena on see väga raske, sest meile on justkui sisse kodeeritud, et me peame hoidma suhteid ja peame kõike parandama, aga mitte kunagi ei tohi seda teha oma heaolu arvelt.
Selle jutu järgi ütleks et ära raiska oma elu tema peale, kõik läheb pigem hullemaks kui paremaks, ausalt. Leiad kindlasti mõistlikuma mehe.
H! Põgene! Kui veel lapsed ka tulevad, siis sinna sa lõksu jäädki. Tundub, et oled ka ülalpeetav. Otsi endale kooli kõrvalt töö ja hakka ise teenima. Paremaks selline suhe ei lähe. Ajaga ainult hullemaks. Ükshetk võib ka manipulatsioon alata. Räägin kõike enda kogemusest.
Mulle tundub, et oma suhtest sa siin hetkel räägidki. ? Ole nii kena ja puhka veits jalga ja enne, kui kommenteerid, mõtle väheke. ?