Käisime kaks päeva tagasi vanema pojaga kõrvaarsti juures. Lõpuks. Tal oli eelmise aasta augustis adenoidiopp ja peale seda kaebab tihti kõrvavalu. Kõrvapõletik on olnud mitmeid kordi. Kui need kõrvavalud algasid, kurtsin seda perearstile. Tema kirjutas antibiootikumid, palavik kadus, kõrvavalu kadus ja kõik oli jälle justkui normaalne. Kuid siis tuli uuesti kõrvavalu, palavik ja jälle perearst kirjutas antibiootikumid ning punetust vähendavat rohtu, mida suu kaudu manustada. Ja kui ma õigesti mäletan, juhtus veel sellist kõrvavalu asja ja antibiootikumikuuri korra või kaks kui ühel päeval tuleb lasteaiast kõne- poeg nutab, kaebab kõrvavalu. Siis sai minu mõõt täis- kaua ma jooksen lapsega mööda perearsti ja söödan talle neid antibiootikume sisse? Ma saan aru, et ehk on normaalne kui korra või kaks on lapsel samasugune asi, aga et juba 3-4 korda? Tegelikult isegi rohkem, sest isegi pisikese kõrvavalu korral hakkasin ma kodus talle seda käsimüügiravimit suu kaudu manustama, mis leevendab valu ja võtab punetust kõrvas vähemaks ja nii ei tulnud palavikku ega olnud vajadust perearsti juurde jälle minna.
Just sellel päeval kui lasteaiast helistati mulle tööle ja öeldi, et laps nutab ja kaebab kõrvavalu, sai minul mõõt täis. Mees läks lapsele järgi, viis koju. Kui mul tööpäev lõppes, läksin koju ja arvutisse. Võtsin kõrva-, nina-, kurguarsti vastuvõtuajad lahti ning valisin endale sobiva. Samasse perearsti keskusesse, kus on meie perearst. Hiljem kui aeg oli kirja pandud, tuli meilile teavitus, et aeg on kirjas ja kõik õnnestus. Seal juures oli veel lisainformatsioon, et vastuvõtuks on vajalik perearsti saatekiri. Oi pagan! Hiljem vaatasin, et see oli ka vastuvõtuaegade juures, aga ma ilmselt olin endast nii väljas ja tahtsin selle aja nii kiiruga saada, et ei vaadanudki.
Helistasin perearstile ning teavitasin teda, et lapsel jälle kõrvavalu ja ei saa ju jäädagi lapsele antibiootikume sisse söötma. Peab teada saama, mis toimub, millest selline valu ja kuidas edasi toimida. Perearst kergelt öeldes kukkus kohe mölisema, et miks ma panen tema teadmata aja ja kõik see värgendus käib ikka läbi tema- panen tema juurde aja, lähen lapsega kohale, räägin mure ära ja siis kirjutab saatekirja. Ma ei kahtlegi selles, et see nii on.. või ei ole, kes teab, aga ma olin meeleheitel ja ainuõige otsus oli KOHE aeg kirja panna. Mind kummitavad endiselt perearsti sõnad telefonis: “Ma oleks lapse lõpuks niikuinii saatnud eriarsti juurde kui oleks see asi veel kordunud.” Kui mitu korda peab lapsel olema kõrvapõletik, et perearst ta eriarsti juurde suunaks? Kas siis oleks õige aeg kui laps juba kurt on?
Igatahes neelasin ma selle mölisemise alla. Pika kõne lõpuks kirjutas saatekirja ja sain rahus südamega päevi hiljem kõrva-, nina-, kurguarsti juurde minna. Kahe lapsega on ikka megaraske käia arsti visiidil kui üks neist ei püsi üldse paigal ja kõik tundub tema jaoks nii huvitav, et peaks oma käega järgi proovima. Aga käidud sai ja ma olin üsna kurb peale seda visiiti. Hendriku peast tehti röntgenpilt- põsekoopad on täiesti põletikus, keskkõrvapõletik. Arst imestas, et peale adenoidioppi selline kõrvajama on, sest peale seda peaks just kõik vastupidi olema. Hendrikule tehti ka vereproov, aga selle tulemusi ma hetkel veel ei tea. Eriarst pani talle peale range režiimi olla kodune, sest on võimalus, et meie Hendrikuga läheme kahe nädala pärast haiglaravile kui antibiootikumid pole seda põletikku alla võtnud. Ta on neid antibiootikume ka varem saanud ja siis võtsid nad palaviku ära, kuid põskkoopapõletik on tal olnud.. ma ei teagi, sügisest saadik? Ilmselgelt kui sellest ajast ta neid valusid kaebab. Eks ma tunnen end ka paraja halva emana, et varem perearstile ei öelnud, et ehk peaks eriarsti poole pöörduma või.. ma ei teagi. Ühed ütlevad, et mina pole süüdi. Ise aga tunnen südamevalu, et see süü on ikka mõlemal- perearstil ja minul.
Tänaseks võtab Hendrik 6 erinevat rohtu päevas. Vahel käib ikka paras võitlus, sest ma üldse ei imesta, et 4 aastane laps hakkab kartma kui emme talle erinevaid rohte sisse söödab. Mina ehmataks küll ära ja tunneks hirmu.
Lisaks, Hendrik käis siin mõnda aega tagasi logopeedi juures. Lasteaias. Logopeedi hinnang oli selline, et Hendriku jutust on raske aru saada. Ma ei tea, mina saan kõigest aru, aga see on loogiline, sest ma elan temaga koos igapäevaselt. Enne adenoidioppi ei rääkinud ta põhimõtteliselt üldse selgelt ja logopeed arvas siis, et ehk on need tema kõnega seotud- paistes adenoidid segasid kõrvakuulmist. Peale oppi läks kõne tunduvalt paremaks, kuid mitte nii palju kui tema eale kohane oleks. Logopeedile on uus minek ning ma kaldun arvama, et sellelgi korral on tema kõne seotud kõrvakuulmisega ja kui kõrvad on tuksis, siis kuidas sa saadki kuulata, mida täpselt teised räägivad ja seda korrata? Oeh, ma olen üsna nördinud ja ei kujuta ettegi, mida Hendrik ise tunneb.
Kahe nädala pärast läheme uuesti kõrva-, nina-, kurguarsti visiidile. Enne seda käime läbi kuulmiskeskuses ja seal tehakse uuringud kui hea kuulmine lapsel üldse on tänu nendele jamadele. Ma lihtsalt kogu südamest loodan, et tema kõrvakuulmine selle tõttu ei kannata ja talle mingeid püsivaid tervisekahjustusi ei jää.
Eluõppetund- ära iial looda, et keegi teeb sinu eest asjad ära või su elu lihtsamaks. Alati peab ise uurima, puurima, küsima ja paluma. Minul kahjuks või õnneks on olnud eelmise perearstiga suurepärased kogemused ja sellepärast ei oleks kunagi osanud oodata, et ma pean tegema tööd, milleks ma loodud pole.
Ühest küljest tahaks.. ma ei tea, tahaks karjuda ja sõimata ja.. oma last kaitsta. Teisest küljest olen ma vaoshoitud ja ei tee oma lapse olemist paremaks märatsemisega. Aga perearsti tahaks ju paika panna, sest ta pole kunagi mu lemmik olnud. Sellepärast ei ole ma enda muredega tema poole ka pöördunud. Ja laste pärast sai kiiruga see arst võetud kui Tallinna kolisime.
Jube 🙁 Mul endal ka kahjuks arstidega palju negatiivseid kogemusi, kui ikka ise pinda ei käi, ei viitsi nad tihti midagi teha.
Ühele emale võib selline asi ikka väga raske olla, aga loodan, et saite õigel ajal jaole ja mingeid tüsistusi ei kaasne.
Palju tervisi Hendrikule ja kiiret paranemist! 🙂
Mul oli kunagi keskõrvapõletik. Arstid väitsid, et on põskoopapõletik… Olin nädal haiglas ja sain 3x päevas süste… Lõpuks viis ema linna arstile kui kuulmine hakkas kaduma, tuli välja, et oleks ma veel nädal kodus olnud kõrvapõletikuga oleksin kurdiks jäänud… Suunati samal päeval kõrvadega operatsioonile…
Osad perearstid ei kõlba kuhugile. Loodan, et su poeg paraneb, sest see kõrvavalu on väga jube ning eriti kui kõrvad lukus ja sa ei kuule praktliselt midagi.
Käsin enda lapsega perearstil, korduvalt erakorralises , tallinna lastehaigla vastuvõtul ja aasta aja jooksul kirjutati 14 korda AB välja. Lõpuks kui kõrvad/nohu ikka paremaks ei läinud läksin tasulisse arsti juurde kes deagnoosis kabineti sisse jalutades juba ära, et lapsel on adenoidid mille peale enne ükski arst ei tulnud ja arvas, et lapsel lihtsalt pidevalt kõrvapõletik. Siis käis küll klõps ära ja võtsin haigusloo lastehaiglast , jalutasin osakonna juhataja kabinetti ja lubasin nad kohtusse anda, ajakirjandusse minnd jnd ja nemad pakkusid mulle 3 kuu pärast oppi aega , siis jalutasin minema sealt. 20 minutipärast helises telefon ja opile sai laps 2 nädala pärast, nüüd sellest 4 aastat möödas ja lapsel on 1 kord vaid olnud kõrvapõletik ja see oli seotud mingise ägeda viirusega.
Soovitan sibulat hakkida ja teha selles selline pamp mis panna kõrvapeale, siis põskkoobastele soovitan soojakotte paar korda päevas panna. Mina panin soola marlisisse ja siis lasin korraks migrokas soojaks ja hoitsin põskede peal. Kui mädane põletik kõrvades pole siis otsi kuskilt endale sininelamp ( vene ajal oli selline kasulik lamp ) Loputada tuleks ka aga arvan, et 4 aastane ei lase elusees soolavett endale ninna lasta ja siis ei lase seda teisest sõõrmest välja.
Kiiret paranemist teile!!
Mari
Oh jah. 🙁 Siin kohal on perearsti süü ikka meeletu. Kui minul isiklikult oli 2x järjest kõrvapõletik saatis perearst mind kohe nina-, kurgu-, kõrvaarsti juurde ja sai asi selgeks. Mul oli ka põskkoopa põletik, sõin 9 tabletti päevas ja määrisin veel mingit salvi ninna vatitikuga 2x päevas ja nii sain ma mõlemast lahti, aga teil tundub asi hullem olema. Nii väike laps tuleks ikka jube kiiresti eriarstile suunata, nad on ju alles arengueas. Ainus mida ma sulle soovitada saan on see, et vaheta perearsti, sest see mis hetkel toimub ei ole normaalne :(. Jõudu ja jaksu, ning Hendrikule kiiret paranemist :)!
Jube! ? Aga kiiret paranemist teile! ?