Hendrik ja Raimond klammerdusid täna teleri ette, kui Reporterist hakkas kostuma see “kus on minu tussu, kus on minu tussu” laul. Ilmselt on enamus seda videoklippi juba sotsiaalmeedias ringlemas näinud. Ka mina.
Ma ei ole siiani osanud mingit seisukohta võtta. Mõnes mõttes on ju uus ja huvitav, et selline lähenemine on asjale välja mõeldud, teisest küljest olen arvamusel, et nii väikestele võiks sellist teemat rohkem lapsevanemad kodus õpetada ja rääkida.
Kui Hendrik selle uudiseklipi ära vaatas, uurisin temalt, kas ta tahaks lasteaias sellist asja teistega koos õppida ja laulda. Ta vastas selle peale, et tema ei taha lasteaeda minna, kui sellist laulu laulma peab. Ma kohe seletasin ja rahustasin, et ei pea nad midagi laulma.
Me oleme sellistest teemadest kodus rääkinud ja üldse on see kuidagi nii iseenesest tulnud, et naistel on tussu ja meestel noku. Otseselt vaadelnud, uurinud ja laulnud me ei ole, lihtsalt jututeemaks olnud, sest lapsed ikka küsivad ju.
Selline kahe otsaga asi. Huvitav, et lasteaed nii panustab ja õpetab ning võib-olla lastel ongi huvitav mänguliselt kõigiga koos õppida, aga samas on see minu jaoks selline rohkem intiimsem teema, mida võiks ikkagi iga lapsevanem ise oma lapsega kodus arutada. Või vähemalt mina ise enda puhul pean seda rohkem õigeks ja mugavaks.
Ma vist lapsena ehmataks ära, kui võõras tädi tuleb ja peame kõik koos tussu-noku laulu laulma. Ja nagu ma aru sain, siis minu lapsed häbeneksid samuti sellist õppimisviisi ja eelistaksid pigem tuttava näoga (emme-issi) sellel teemal rääkida. Kui üldse. Sest ega nad siin ka itsitavad ja häbenevad, kui oleme rääkinud nii isiklikest asjadest.
See laul on veidi too much. Aga igal juhul 100 korda normaalsem, kui sooneutraalselt lapsi kullakesteks kutsuda.
Ei räägi oma vanuseklassi nimel, vaid isiklikult. Muidugi on see tussu-noku värk lasteaias minu jaoks wierd. kasvasime suureks, saime lapsi, nüüd juba lapselapsed ja nii edasi, ilma selliste tundide ja lauludeta. Asja mõte on ju igati positiivne. Vähemalt poisslapsed ei pea õppima ainult vanemate poiste “kogemustest ja teadmistest”. See vastik väljend, minu ajal. Minu ajal iga asi tuli loomulikult, vastavalt ealisele arengule. Samas, tuhandeid lapsi kasvab sedamoodi, et nendest asjadest kodus ei räägita. Seega, ilmselt pooldan seda kampaaniat, mis tulevikus äkki saab normiks.
Minu arust täitsa hea laul ja tore, et juba lasteaias alustatakse. Minu laps 5 klassis ja kui inimeseõpetuse tund, siis kehaosade teema osadele piinlik, itsitvad jne. Võibolla kui varem harida lapsi jääb selline piinlikus ja asjad ära.
Meie mõtleme jah,et seda on liiga palju ja seksuaalkasvatus võiks/peaks kodust algama ja õpetame ja selgitame ise oma lastele.
Kuid on lapsi,kellel pole sellist kodu taga. Värdjaid on maailmas nii palju,kes seksuaalselt väärkohtlevad oma lapsi. Need lood tulevad suurema tõenäosusega välja,kui lapsed teavad varakult ,kuidas nende suguelundeid nimetatakse,et keegi ei tohi neid puutuda ja muud jutud.
Minu jaoks on ka see lauluke imelik.
Kuid seksuaalkasvatus lasteaias väga õige. Just see, et õpetatakse, et need piirkonnad on lapse enda omad ja ei pea kellelegi näitama. Laste jaoks on loomulikult piinlik. Mina sain selliste teemadega seotud piinlikkusest üle alles täisealisena, kui olin reaalses suhtes. Kuid piinlikkus ei tohiks olla põhjuseks, miks sellistest teemadest mitte rääkida. Ühele lapsele valmistab piinlikkust, aga teise lapse võib päästa pedofiili käest.
Lisaks kuulevad lapsed neist asjadest palju varem, kui vanemad arvata võivad. Hea on kodune eeltöö enne ära teha. Loomulikult sobivas vanuses sobivad teemad.
Sinu idee, et kõik lapsevanemad võiks kodus ise neid asju arutada, on väga hea, aga kahjuks nii ei juhtu. Minu kodus ei arutatud kunagi mitte midagi seksuaalsusega seotut. Vanemate suhtumine oli pigem, et ma võin internetist lugeda, kui tahan midagi teada. Eks selle põhjus oli ka see, et mu vanematel oli see sama piinlikkuse tunne, mis väikestel lastel tussust ja nokust rääkides.