?

Ma olen viimasel ajal hästi tundeline. Ma olen avastanud, et mida rohkem ma oma tundeid välja näitan, seda.. jah, seda õnnelikum ma olen. Teismelise eas ja natuke peale seda isegi arvasin ma, et näidata end ükskõiksena on igati normaalne. Et teistmoodi ei saagi. Võimalik, et ma lihtsalt ei osanud oma tundeid näidata. Kui keegi oli hädas, nuttis, tal oli mure, siis mina olin see külm ja kivikõva südamega, kes vaatas seda tuimalt pealt. Ma küll lohutasin ja andsin endast kõik, aga ma ei osanud emotsioonidega näidata, mida ma tunnen või kui kahju mul on või.. raske kohe seletada. Igatahes oli minu suureks raskuseks emotsioonide näitamine. 

Kui minu esimene laps sündis, muutusin ma avatumaks. Minu olemusest võis aru saada kui ma olin kurb või õnnelik. No õnnelik tundusin ma koguaeg. Päris ükskõikse näoga ma ringi ei käinud. 

Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma julgen enda emotsioone näidata. Ma julgen inimestele näidata oma pisaraid kui ma tõesti olen kurb. Ma julgen täiest hingest hõisata kui ma olengi päriselt õnnelik. Ma julgen olla pohhuist kui mul ongi kõigest savi. Ma olen julgem. Ja elu on koos emotsioonidega palju ilusam. Ma julgen lausuda lähedasele kui kallis ta on. Ma julgen emotsioone anda edasi sõnades ja see on muutnud minu maailma palju värvilisemaks. Jah, on aegu, kus ma olen soovinud, et inimesel oleks ükskõiksuse nupp, aga vahel on hea kui me oleme lihtsalt tundelised. Kus ükskõiksus on peitu pugenud. 

Ma käisin eile väljas jalutamas. Üle pika aja. Minu suhted jalutamisega ongi lasteaeda, sealt tööle, töölt õhtul lasteaeda ja lasteaiast koju. Mul pole rohkemaks lihtsalt jaksu. Kusjuures töö ei olegi nii väsitav.. ma vist mõtlen oma päeva väsitavamaks kui see tegelikult on. Aga eile ja kui aus olla, siis ka üleeile oli nii suurepärane ilm, et ma lihtsalt ei suutnud end väljaminemisest eemale hoida. Ma naudin alati päikest. Mind rahustab ilus ilm, linnu laul ja kõik see, mis päikesega kaasneb. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Viimased postitused

Mu per*e on kõnelenud…

Ma tean mõnda inimest, kellel on sisetunne. Kõhutunne. Per*setunne. Kuidas siis keegi seda oma vaatevinklist [...]

5 kommentaari

Kuidas me lastega puhkamas käisime

Ma tean, et kasutada sõnu nagu “lapsed” ja “puhkus” ühes lauses kõlab väga vastuoluliselt, sest [...]

Kas ainult vaesed šoppavad kaltsukates?

Mul pole kunagi kaltsukate/kirbukate, nüüd siis uuema ajastu viisakama väljendi – taaskasutuspoodide vastu allergiat olnud. [...]

2 kommentaari

Hommikused mõtisklused….

Esmaspäev. Kuum kohvi. Päike paitab ühte näopoolt. Istun rahus ja vaikuses elutoas oma uuel mõnusal [...]

5 kommentaari

Kuidas lapsed ei peaks ennast kõigi ees alasti võtma

Ma olen viimaste aastate jooksul hästi palju hakanud mõtlema selle peale, kui oluline on just [...]

19 kommentaari

Jälle uus diivan??! Ehk, kuidas minust äärepealt oleks närvar saanud

Meil on uus diivan. Ja loomulikult olen ka juba etteheiteid saanud, et mis mõttes, jälle [...]

7 kommentaari

Mida nendele lasteaialastele siis selga panna?

Peagi kuue lapse emana mõtlesin jagada soovitusi, mida ühele lapsele sinna lasteaeda siis vaja on. [...]

6 kommentaari

“Kuidas lapsed ikka täiega ootavad kooli”

Ülehomme on esimene september, mis tähendab, et algab uus kooliaasta. Ma kindlasti ei kuulu sinna [...]

8 kommentaari

Kuidas…

Ma ärkasin täna umbes poole kuue ajal selle peale, et keegi sikutas mu juukseid väga [...]

5 kommentaari